Blogimine ei vääri halvakspanu

Tänases Päevalehes kirjutab ajakirjanik Ene Poll blogimisest õige moraalitsevas ja etteheitvas toonis. Blogid olla mõeldud ärapanemiseks. Nende kirjutajad ei andvat aga endale aru, et hetke ajendil välja paisatud (enamasti tühised, et mitte öelda pahatahtlikud) mõtted jäävad internetiavarustesse aastateks rändama. Mistõttu võiks blogipidamine selle autori elu jäädavalt rikkuda.
Ma vaidleksin lugupeetud ajakirjanikule veidi vastu. Seda küll, et pahatahtlikkust internetis jagub. Aga eks inimene, kes blogi pidama hakkab, on reeglina ikka mõistusega olend, kes küllalt hästi aru saab, mida ja kelle jaoks ta kirjutab.
Eestis on päris mitmeid kvaliteetblogisid. Selliseid, mida tahad päevast päeva lugeda. Mõni kirjutab seal ülima põhjalikkusega kõiksugu uskumatult keerulistest asjadest, mõni teine näitab oma põhjalikku kultuurihuvi. Mõni avaldab lihtsalt hetkelisi tähelepanekuid või siis kirjeldab igapäevaelu tühiseid pisiasju viisil, mis toob sind ikka ja jälle tagasi. Viited mitmele üpris fantastilisele netipäevikule on meil siinsamas kõrval rubriigis "Lugemist".
Blogi on minu jaoks oluline just ja täpselt seepärast, et ta ei püüa olla ajakirjandus. Aga ei ta ole seepärast madalam või halvem midagi. Pakub ta nimelt lugejale midagi, mida ajakirjandusest ei leia. Aastatepikkust võimalust tundmatut, põnevat maailma jälgida või hoopis aeg-ajalt mõne vapustava hetkesähvatuse.
Seda ma hoopiski ei usu, et keskmine blogija oma kirjutatut praegu või kunagi tulevikus häbeneks. Muidugi - püsiväärtuslikku kultuurilooliselt olulist materjali on blogides harva. Ikka on nii, et korra loed, siis unustad. Aga on's see ajakirjandusega teisiti? Kas Päevalehe arvamuslood või ajakirjanike kolumnid paistavad siis kuidagi ajas väärtuslikumad või erilisemad? Seepärast, et nad ära on trükitud? Minu meelest küll mitte. Kaovad need sama kiiresti mälust ja avalikust debatist.
Kujutlesin kunagi nooruspõlves, et ülimalt vahva oleks ühel päeval ajakirjanduses kolumneid kirjutada. Kuidas siis terve Eesti loeb ja vangutab pead - milline ülim nutikus, milline sulejooks. Täna on kogu Eesti ajakirjanduse peale vaid üks mees, kelle kirjutatud tekste teadlikult ootan ja nad lehest välja otsin. Ja too mees on ka pigem suurepärane kirjanik, kes ajalehes vaid raha teenib.
Nii et kulla ajakirjanik - ära kipu nii lihtsalt blogisid peldikuseinaks pidama. Mõni seda kahtlemata on, aga enamik sugugi mitte. Ela ise ja lase meil ka elada.