Öökapp, õigemini riiul

Ehmatusega avastasin, et mul on terve hunnik raamatuid öökapile oma järge ootama jäänud. Olen alati arvanud, et raamatuid ma pooleli ei jäta. Loen lõpuni, isegi kui see seda väärt alati pole. Teagi, miks ma seda heaks jooneks olen pidanud.
Üldiselt mul varem oli küll sedasi, et haruharva jäi raamat pooleli - seda küll pigem lugemisnälja tõttu. Võisin ühe käe sõrmedel üles lugeda, et millele mu hammas ei hakanud. Aga kunagi oli selline aeg kus ma igasugu jura lugesin, eriti tagantjärele mõeldes. Iga viimase vanaema soovitatud ajaloolise romaani. Enamasti olid need neidudest, kes "eksisid teelt" ja said varases nooruses lapse - küll see elukäik läks neil siis alles konarlikuks. Muidugi. Tagantjärele sain vanaema pedagoogilisetest kavatsustest aru (pealegi ei osanud kohaliku külaraamatukogu juhataja oma riiulitelt alates mu 8. klassist ühtegi ulmekat leida...). Ei tea, kui kaua ma ükskul saarel ilma lugemismaterjalita peaksin olema, et tõelist rõõmu tunda randa uhutud "Inimlaps Ditte" sugusest raamatust...
Kes teab, ehk piisaks juba nädalaski.

Aga pooleli on esmajoones Johnny Cash "The autobiography", Xaviera Hollanderi "The Happy Hooker". Siis M.J. Smithi "Kui ütlen ei, siis tunnen end süüdi" (arvasin selle kasuliku ja huvitava olevat, kuid hoolimata selle suhteliselt söödavalt-ladusalt kokku pandud tekstist seisab) ja Underhilli "Miks me ostame. Ostuteadus" . Lisaks peotäis ajakirju National Geographic - just see parem ports :) astronoomiaalaseid lugusid sisaldavad numbrid. Ja viimane Horisont. Ning uuem väljaanne Kaupoeg Puhhi lugudeseeriast - lapsena ei fännanud, mõtelsin, et ehk meeldiks tänapäeval enam.

Aga samas olen ju ka midagi ometi läbi saanud.
- Mikita "Kirsiõieturundus" (aitäh, R!)
- Martini "Troonide mäng" (millega seoses meenub mulle kohe, et teine osa sai ju elektrooniliselt hangitud, aga kõvakettal ta kopitab)
- Hargla "Roos ja lumekristall" - tore oli!

Kuidagi kaob see aeg kuhugi ära ja lugemine on natuke kõrvalisemaks jäänud. Omal ajal ei saanud ma aru, et kuidas ema mulle ütles, et tal pole selleks aega. Ma arvasin, et ega talle see lugemine siis ikka nii palju ei meeldi kui mulle. Aga nüüd liiguvad asjad samas suunas. Vaikselt. Aga kindlalt.

***

Eneseabi ja käsiraamatud mulle eriliselt peale ei lähe. Minul on raamat kindel paik, kuhu on lapsest saadik olnud hea sukelduda ja unustada kõik muu. Nüüd siis näiteks töömuredest lahti saada ja alustada järgmisel päeval puhta(ma) lehena. Selleks on hää ilukirjandus. Eriti muidugi SF. Mõistagi on vajalik teatav kriitiline kogus - eelpoolmainitu on liig väike.