Kurva kuninganna lugu

Stephen Frearsi The Queen on kõigile Sõpruses uudistada. Eliisabet Teine ühel hullumeelsel varasügisesel nädalal aastal 1997. Rahva Printsessi surm ja inimeste ennenägematu emotsioonidepuhang nõudsid kuningannalt hoopis tavatut tegutsemist, kiireid reageeringuid ja oma rahvaga suhtlemist. Midagi sellist, milleks Briti kroon tol hetkel sugugi valmis polnud.
Või vähemalt nii meile väidetakse. Tegelikult on kuningliku perekonna tollased mõtted loomulikult puhas väljamõeldis. Kuninganna päevaraamatut, millesse ta filmi jooksul usinalt sissekandeid teeb, ei avaldata tõenäoliselt kunagi. Ja tema 1997. aasta isiklikud vestlused Balmorali jahilossis ema, poja ja abikaasaga jäävad puhtalt spekulatsioonide tasandile.
Hoopis rohkem on teada filmi ülejäänud kahe peategelase, noore peaministri Tony Blairi ja tema nõuandja Alastair Campbelli sammudest sellel murdelisel nädalal. Küllap käsikiri nende kahe sõpradele räägitul peamiselt põhinebki.
Ehkki tõeväärtus on filmil seega nõrk, on ta ometi põnev pilguheit maailma kuulsaima monarhia tegemistesse ja eelkõige kuningliku perekonna suhetesse Briti valitsusega. Ning muidugi ei saa jätta märkida laitmatut näitlejatööd. Helen Mirren näitab veelkord, miks on tegemist ühe meie ajastu suure näitlejaga. Sa ju unustad üsna pea, et sulle näideldakse. Helen Mirren kehastub kuningannaks ja õige pea ta ongi seda.
Mind aga viis see film taas Wikimaailma kondama. Alustasin Alastair Campbellist ja jõudsin välja 1935. aasta üldvalimisteni. Ja 1931. aasta. Ja 1945. aasta... Ning kasvõi näiteks Briti kommunistideni. Ühesõnaga: sisukat tegevust tundideks.
Lisaks veel ühe Inglise kriitiku arvamus The Queenist ja lugu sellest, kuidas Briti monarhe filmilinal varem kujutatud.