Pimesikumäng tulevikuga

Reede õhtul kogunes Sõprusesse täismaja. Rohkemgi veel. Noored inimesed ikka, sinisilmsed ja rõõmsad. Vaatama filmi, mis sisuliselt endise USA asepresidendi Al Gore'i ettekanne globaalse soojenemise teemadel. An inconvenient truth.
See pole mõnus film vaadata. Ääretult ebameeldiva sõnumiga. Aga nagu Marek Strandberg pärast väikest põlvekivitükkidega trikitamist ütles: uskuge, iga sõna on tõde. Väga valus tõde, tuleb lisada.
Tegelikult on lugu lihtne ja tuntud enamikule meist. Süsihappegaasi sisaldus atmosfääris ja kliima soojenemine kogu maakeral on omavahel seotud. Ja mõlemad kõverad näitavad juba aastakümneid peatumatut tõusu. Tänaseks me oleme jõudnud kriitilisse seisu. Sisuliselt oleme otsuse lävel: kas võtta midagi ette praegu või arvestada teadmisega, et elu nagu me seda oleme tundnud, Maal ei jätku.
Konkreetne hirmustsenaarium Eestile? Gröönimaa jääväljade sulamine ja Golfi hoovuse peatumine. Meie pisut veider saatus globaalse soojenemise mõjul võib olla hoopis jääaeg Läänemere kallastel.
Al Gore käib mööda maailma ringi ja kasutades oma aastakümnetega kogunenud poliitilise esinemise oskust, püüab inimestele aru pähe panna. Muidugi pole see lihtne. Tavalist inimest vaevalt õnnestub pelgalt teaduslike faktidega veenda. Jah, teadlased on ühel meelel olukorra tõsisusest, aga mis minul sellest abi? Mina pean homme tööle minema, et oma peret toita. Pean kuidagi talvel oma kodu kütma. Pean mõistliku hinnaga toitu ja esmatarbekaupu hankima. Ma tean ju hästi, et kõik see suurendab tõenäosust, et... Aga mis parata.
Tegelikult saab igaüks ühtteist teha küll. Aga ega üldisemal tasandil nendele eelmistele küsimustele seegi film selget vastust anna. Ei saagi anda. Kuigi "Ebameeldiv tõde" püüab inimestesse külvata lootust, et nad suudavad hirmsad tulevikustsenaariumid igapäevaeluliste otsustega ära hoida, on seda tegelikult palju loota. Naabrimees jätkab ju nagu ennegi. Ja ületeenaaber samuti.
Al Gore'i loengut vaadates süvenes minus veendumus, et millegi globaalsel tasemel muutmiseks on vaja selgeid ja konkreetseid poliitilisi otsuseid. Mida suurem riik, mida suurem saastaja, seda vältimatumad need otsused on.
Eesti selged ja konkreetsed poliitilised otsused on samuti olulised. Ja just selle nimel ja sellepärast Marek Strandberg ju reede õhtul kohal oligi. Ega pole vaja küll sellepärast kedagi valida, et natukene rohkem raha igakuiselt kätte jääks. Saan täiesti aru inimestest, kes selliste valimisloosungite pärast oma häält põhimõtteliselt ei anna. Aga ei, see on vale. Valida tuleb ikka selle nimel, et jääksime ellu.