Suure täi sündroom

E-valisin eile õhtul nagu lubatud, aga nüüd närivad mind kahtlused. Kas sai hääle ikka õige inimene? Äkki ta pole selle tohutu au vääriline üleüldse? Äkki olnuks erakonnaleparem teha teistsugune valik?
Tegelikult on sügavalt vale niimoodi mõelda. Eelmisel korral minu poolt valitu sai ju Riigikokku. Mitte, et ma mäletaksin, kes ta täpselt oli, aga tegelase läbipääsemine on kindlalt meeles. Mis on mul sellest neli aastat hiljem tolku? Mitte midagi. Aga vähemalt erakond, keda toona valisin, on suuremas jaos seda otsust väärinud. Nii et vali erakonda!
Aga muidu on kehvavõitu. Tervis jupsib nagu eelmisegi talve lõpul, tuju midagi teha pole. Istuks vaid ja vaataks, kuidas lumehelbed aeglaselt langevad. Nagu see hiiglaslik täi Andres Kivirähki uskumatus uues raamatus "Mees, kes teadis ussisõnu": mõttetu, kasutu hiiglane keset võõrast ning ülemäära kiirelt muutuvat maailma.
Aeglase lugejana pole ma Kivirähkiga veel kaugeltki lõpule jõudnud, aga millegipärast tundub mulle seegi raamat kurvalt roheline. Uus tsivilisatsioon tõrjub vana unustusse. Sest kergem on unustada kui vastu hakata. Ega meie päevil midagi muutunud pole. Aeg teeb oma töö.