A buzz

Kunagi palju aastaid tagasi oli internetis üks selline lehekülg, millel sai asjatundjatelt igat sorti küsimustele vastuse. Ammu enne Wikipediat. Abuzz oli tema nimi. Pööraselt huvitav tundus. Just katsetasin, kas on veel tänagi olemas. Ei ole.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma õigupoolest kirjutada. Hakkasin hoopis mõtlema, miks täna kobarmügarikus nähtud "Paabel" minu pea küsimusi täis laadis. Ja miks see film mulle nii tohutult meeldis. Kas lihtsalt sellepärast, et armastan sellises laadis lugusid: kogu maailm on üks ja inimesed olenemata rahvusest põhiolemuselt sarnased?
Või on selles tõtt-öelda vägagi nutikas stsenaariumis peidus midagi sootuks enamat?
Isegi kui neile küsimustele ei leia kohe vastust, siis nii mõndagi sai siiski selgeks. Näiteks et nn terrorivastases sõjas on kättemaks määratult olulisem kui ohvri aitamine. Või siis, et Ameerikas, seal vabade maal, otsustab nahavärv ikkagi määratult palju. Ja ega teismelise üksindusetundele polegi ühtegi rohtu. Ei.
Lisaks nutikale käsikirjale hämmastas "Paabelis" detailide täpsus. Alejandro Gonzalez Inarritu suudab ühesuguse veenvusega kujutada nii kurttumma maailmapilti kui keskealise daami kuumust õhkavat ängi kõrbes.
Superstaarid Pitt ja Blanchett olid justkui ülearused trofeed nii kaasahaarava loo juures. Mitte, et nad halvasti oleksid mänginud. Aga "Paabel" sellist Ollivuudi pitserit tegelikult ei vajakski. Aga kui niimoodi film rohkem vaatajaid ja ilusamaid auhindu kaasa toob, siis miks mitte. A buzz is still hanging around.