Tujutuse põhjustest

Täna on meil töö juures koosolek. Mida see tähendab? Tähendab seda, et kogunetakse keldrisse ärakuivatet õhuga ruumi ja hakatakse pisiasjade üle irisema. Irisetakse ja urgitsetakse, tihti minutite kaupa ühelegi otsusele jõudmata. Kõige hullem on muidugi sellel vaesekesel, kes oma probleemiga teiste ette astunud. Tema on omadega puntras ja ootab lahendust. Aga lahendust on palju loota. Tädi bürokraat peab enne ülejäänutega jõudu katsuma ning püüdma oma olematut võimu õige pisut kergitada. Põhiprobleem on sel ajal ammu unustusehõlma vajunud. Aga eks kõvema häälega tädi jääb muidugi enamasti peale ja tunneb oma võidu üle tublisti uhkust. Puntras töötaja? Tema poeb vaikselt oma urgu ilma, et oleks erilist abi saanud. Ja teeb töö ära. Sest teisiti pole võimalik.
Eh, õudne. Minu jaoks eriti, sest koosolekuinimene ma ju pole. Kileda häälega teistest üle ei karju ja harva on mul isegi jõudu küsida, et vabandust, mis siin õigupoolest toimub? Sest ega sest abi ju pole. Urgitsemine jätkub niikuinii.
Ja siis veel küsitakse, mis mind nõnda tujutuks teeb.