Ajaloo kordumisest

Loen parajasti Roger Osborne'i võrratut raamatut "Tsivilisatsioon". Ühest küljest on see minu jaoks päris oluline Euroopa ajaloo korduskursus - nii palju olen kooliajast unustada jõudnud. Teisalt on Osborne'i käsitlus üpris uus. Vähemalt võrreldes sellega, mida mina kunagi õppisin. Näiteks suhtub ta teatud heldimusega "pimedasse" keskaega - näidates, et tegelikult ei olnud see periood sugugi inimkonna ajaloos nii must ja tume. Pigem elati varase keskaja sajanditel õnnelikumalt ja rahulikumalt kui hiljem.
Päris huvitav on lugeda 7.-8. sajandi Euroopa kirjeldust. Väike tsitaat: "Merovingide kuningad valitsesid suuremat osa Lääne-Euroopast oma Madalmaades olevast keskusest vaid nime poolest. Linnad, mõisad, regioonid ja maakonnad läänes olid vähem või rohkem autonoomsed ning neil polnud keskusega peaaegu mingit sidet. 8. sajandi lõpul vähenes Merovingide mõju Gallia edelaosas, Reinimaast idas aga asus friiside ja sakside kodumaa ning veel kaugemal idas elasid pooolakad, leedulased, alemannid ja avaarid. Piire tegelikult ei eksisteerinud ning kaupade liikumine nende rahvaste vahel toimus üle kogu mandri."
Ehk siis inimeste ja kaupade vaba liikumine. Inimeste suhteline isiklik vabadus ja võimalus oma asju iseseisvalt ja sõltumalt ajada. Kas pole veidi tänase Euroopa Liidu ideaalide moodi?
Seda rõõmu ja rahu polnud toona eurooplastele kauaks. Peagi võttis Merovingide seas võimu mees nimega Karl Martell. Ja tema leidis, et aristokraatide tugevam feodalistlik võim maa ja talupoegade üle tähendab suuremaid sissetulekuid. Peagi hakkasid frankide aristokraadid karmi käega valitsema, laiendasid oma piire. Mõned põlvkonnad hiljem haaras Karl Suur koostöös katoliku kirikuga pea terve Euroopa oma raudse rusika alla. Meile armastati vanasti rääkida, et see ühendamine oligi Euroopa tänase tsivilisatsiooni läte. Aga võib-olla peaksime hoopis eeskujuna meenutama 7. ja 8. sajandi vabaduse päevi? Kui kirjaoskamatud paganad saksid ja ristiusu vastu võtnud frangid külg külje kõrval õnnelikult hakkama said.