27.11.08

Raua kiituseks

Mihkel Raua noorpõlvemälestused "Musta pori näkku" on sügise müügihitt. Nagu ilmselt paljud, otsustasin minagi Ekspressis ilmunud katkendite põhjal, et seda raamatut peaks lugema. Muidugi pole esikteoste autoritel reeglina sellist esmatutvustuse auditooriumi kusagilt võtta. Ses mõttes on Raud õnneseen.
Tuntud on ta inimesena, kes ütleb välja kõik, mis mõtleb. Ja eks tema raamatki ole samasugune. 275 lehekülge lõputust viinajoomisest tundub pisut palju, aga ega ta ainult sellest ka kirjuta. Raua raamat on dokumenteerib ammukadunud ajastut ning minusugusele kaasaegsele on ta ka isiklike meenutuste allikas. Olin ju minagi 1988. aasta kuulsal Rock Summeril sealsamas lava taga ning imetlesin ammulisui Koffi kaanivaid võõramaalasi karvaseid ja sulelisi.
Erinevalt Rauast polnud ma muidugi tegelikult osaline ega ole selleks kunagi saanudki. Aga mõndagi tuttavat on neis tekstides ikkagi. Sest rockmuusika maailm on mulle lapsepõlvest saadik huvitav tundunud. Muusikaentsüklopeediad olid aastaid lemmiklugemismaterjal. Ka see jõledus, mida Raud igal leheküljel nii mahlakalt kirjeldab, on mulle alati pagana põnev tundunud. Alkohol, seks, narkootikumid, enesetapud, mässumeelsus.
Nõukaaja lõpu hingust tabab Raud samuti hästi. Osavalt kirjeldab seda irreaalset maailma, kus toona elasime.
Ainus asi, mille üle imestan: kuidas Raud kõiki neid juhtumisi nii hästi mäletab? Totaalne joodik nagu ta enda sõnutsi neil aastatel oli. Mina pole suurem asi alkoholipruukija kunagi olnud, aga selliseid detailseid noorpõlvemälestusi küll eales kirja panna ei suudaks. Nimed ja näod on suuremas osas tundmatusse kadunud.
Igatahes on Raua raamatus minu jaoks hoopis teine tera kui näituseks Jaan Krossi "Kalliste kaasteeliste" teises osas. Krossi pikad targutused ammustest välisreisidest ja maakoduotsingutest ajavad lihtsalt haigutama. Mitte üksnes, et tekstiga puudub isiklik side. Midagi on sellest raamatust puudu. Jutik kahtlustas põhjusena seda, et Krossil endal jäi see tekst korralikult toimetamata. Võib olla küll. Nii või teisiti - kaasteelised jäävad mul vist pooleli. Raud aga haaras hingest ja ehk loen seda kunagi veel. Või siis mitte. Aga ühepäevakirjandust on ka tarvis.

Kommentaare ei ole: