Eilseid noppeid

Üks suurepärane uus laul kummitas mind terve päeva. Fleet Foxesi "Mykonos" jõudis vist esimest korda mu kõrvu kunagi kevadel, aga alles nüüd seda uuesti kuuldes sain aru kui ajatu, klassikalise teosega on tegemist. Miski hing on tas sees. Voolab sinust läbi, mõjub nagu värske vesi keset otsatut kuivust ning paneb sama elamust uuesti ihaldama.
Mykonos meenutab mulle veidi Zombiesi unustamatut lugu "Time of the Season". Fleet Foxesi meistriteost saab kuulata siit. Kvaliteetset videot paraku ei leidnud.

***

Pärast sai va mügerikus uut Bondi vaadatud. Ja ma jäin kuidagi endalegi ootamatult rahule. Konkreetne film on. Ei midagi üleliigset, ei mingit mõttetut venitamist. Dialoogi on täpselt vajalikul määral ning selliseid filme tavapäraselt rikkuvat vesistamist või moraalilugemist - ei kumbagi. Ülesehitus klassikaline: pahad on pahad, plikad on modelli välimusega, võitlusstseenid täiesti olemas nii maal, õhus kui vees. Väsitavalt pikaks venitatud vist ainult üks neist. Daniel Craig ja Judi Dench on üpris võrratud - ülejäänud näitlejate seltskond arvatavalt teisejärguline ja kahvatu. Aga see justkui ei häirigi nii väga. Inglise keeles on üks hea väljend seda filmi minu jaoks kokku võtma - no nonsense approach. Mis päris imponeerib mõnikord.
Saal näe ka rahvast täis veel nädal peale esilinastust. Tõmmet vanal Bondil jätkub.

***

Lõpetasime õhtu Wii konsooliga golfi, pesapalli ja tennist mängides. Selline sügavalt väikekodanlik ajaviide, aga ülimalt lõbus. Hasart tekib ka ajapikku. No ei ole võimalik, et see golfipall ikka ja jälle sinna veetakistusse upub. Ja miks ometi pesapallis see punktide saamine nii ütlemata keeruliseks tehtud? Tennis sujub see-eest juba päris kenasti.
Päris kahju, et selle aparaadi peagi laenajale tagasi peab andma. Aga ega nüüd ostma ka ei hakka teist.