Sürreaalne õhtu

Ma ei talu pimedust enam üldse. Nooremana see justkui nii hull ei olnud, aga nüüd... Novembrimasendus on väga kiire tulema. Istud kogu lühikese valge aja kontoris arvuti taga ja siis lähed välja justkui otse öhe. Vastik.
Kesklinnas tundub öine tipptund lausa kentsakas. Sajad inimesed ja autod trügivad kitsastel tänavatel. Igaühel paistab olevat kindel eesmärk. Elu nagu automaadis. Eile üritasin läbi selle pimeda hulluse Kumusse minna. Pärnu maantee oli nii umbes, et tramm ei mahtunud läbi. Mõtlesin siis, et ei lähegi. Minuga on mõnikord nii, et eesmärk tuhmub. Kindel plaan puruneb peas kildudeks ja tekib soov see üldse katki jätta.
Eile sundisin end ikka kindlameelseks ja murdsin suure jooksu ja mõningase hilinemisega Kumusse. Seal on äsja avatud sürrealistlik fotonäitus ja sellega seoses lubati eile õhtul loengut ja filmi. Paberil tundus põnev. Tegelikkus kujunes mõnevõrra teistsuguseks. Esiteks ei haakunud rutiinse kunstiajaloolise ülevaatena tundunud loeng (Raivo Kelomees) ja Luis Bunueli film "Kuldajastu" omavahel kuidagi. Kelomees ei osanud oma teemat kuidagi huvitavaks teha - luges enamasti teksti otse slaididelt maha. Oh õudust. Ajas kohutava une peale. Filmi algusosa magasingi seetõttu pooleldi maha. Kuulus stseen kivikuju varvast imevast naisest õnnestus ära näha. Päris põnev oli vaadata, kuidas sisuliselt palja miimika abil ja riideid seljast heitmata on võimalik seksuaalset kirge näidata. Tehnilised probleemid filmi näitamisel (pilt, heli ja subtiitrid ei tahtnud kuidagi kokku sobida) suutsid Bunueli loo pealegi veel sürrealistlikumaks teha.
Kumu dokumentaal pole mulle varem pettumust valmistanudki. Seekord küll. Näituse vaataks siiski kunagi ära.
Kodutee tundus õudselt pikk ja pime. Kui lõpuks kiisu juurde jõudsin, oli tunne, et päike peaks juba tõusma hakkama. Kell näitas 21.15.