Eilsel mustendavalt külmal õhtul Lilleküla staadionil ei tekkinud mul erilist optimismi Eesti vuti tuleviku suhtes. Isegi kui vastased Moldovast meist veel pisut hädisemad tundusid. Kaootiline, igav puterdamine. Ja isegi harukordne võit ei maitsnud eriti magus pärast sellist kehva pusimist. Ihuliikmed külmast kanged viskasin järjekordse koduse jalgpalliaasta lõpul viimase pilgu hetkega publikust tühjenenud staadionile. Jalgpalli areng on meil kusagile toppama jäänud. Ja sama jama jätkub aastast aastasse. Aga eks tärkav kevad ikka uue optimismi kaasa toob. Nagu ikka.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar