Lõpetasin Justin Petrone "Minu Eesti", mis on igati ladusalt kirjutatud ajaviide. Usutav ja eluline ning eestlaste vastu sugugi mitte ülekohtune.
Mõtlema hakkasin seda võõraga üheks saamise maagiat jälgides hoopis sellele kui kahju mul ühest asjast on. Nimelt sellest, et esimesed aastad koos Jutikuga täiesti dokumenteerimata jäid. Raamatut kirjutada ei taha, aga oma tarvis oleksid need mälestused nüüd hästi armsad. Praegu on juba nõnda palju ununenud. Tunded mitte, aga igasugu väikesed sündmused ja mõtted ja jutud küll.
Õnnetused äratavad mõtteid
-
Suvel ma ei andnud endale taastumiseks aega ja tulemus oli Viljandi.
Nüüd püüan anda. Olla enda sõber, kes ütleb, et ma ei pea. Taastun, ei ole
täisvormi...
5 tundi tagasi



Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar