Lõpetasin Justin Petrone "Minu Eesti", mis on igati ladusalt kirjutatud ajaviide. Usutav ja eluline ning eestlaste vastu sugugi mitte ülekohtune.
Mõtlema hakkasin seda võõraga üheks saamise maagiat jälgides hoopis sellele kui kahju mul ühest asjast on. Nimelt sellest, et esimesed aastad koos Jutikuga täiesti dokumenteerimata jäid. Raamatut kirjutada ei taha, aga oma tarvis oleksid need mälestused nüüd hästi armsad. Praegu on juba nõnda palju ununenud. Tunded mitte, aga igasugu väikesed sündmused ja mõtted ja jutud küll.
Laiale kivile
-
Just kuulsin Poeglast mingile oma inimesele ütlemas: "Ma olen ainus
inimene oma klassis, kes luges "Rehepappi". Nagu *actually* "Rehepappi".
Kõik teised...
2 päeva tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar