Lõpetasin Justin Petrone "Minu Eesti", mis on igati ladusalt kirjutatud ajaviide. Usutav ja eluline ning eestlaste vastu sugugi mitte ülekohtune.
Mõtlema hakkasin seda võõraga üheks saamise maagiat jälgides hoopis sellele kui kahju mul ühest asjast on. Nimelt sellest, et esimesed aastad koos Jutikuga täiesti dokumenteerimata jäid. Raamatut kirjutada ei taha, aga oma tarvis oleksid need mälestused nüüd hästi armsad. Praegu on juba nõnda palju ununenud. Tunded mitte, aga igasugu väikesed sündmused ja mõtted ja jutud küll.
Päris hea vist
-
Huvitav, kas nüüd on jälle see olukord, kus on suht hea olla, elu tundub
vahetute hirmsate probleemideta, nii et julgen end natuke sirutada, õlgu
ragista...
2 päeva tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar