Kiisu möllupäeval

Pätrik on täna justkui arust ära. Küll mängib kuuse alla peitudes ning sealt välja tuisates oma jahimänge, küll silmab saba keerutades üksisilmi lindude lendu.
Minu tuju on hoopis härdam. Viini filharmoonikute Radetzky marss toob igal aastal pisara silma. Kui rikkam rahvas seal parajasti eufoorias kaasa plaksutab, jõuab mulle päriselt kohale: uus käes, vana läinud.
Kas uus ka vanast parem saab? Ei teeks sugugi paha Erik Puura täna kirjutatut järgida.