Murraymaania

Mõnusad kolm tundi tennise seltsis. Andy Murray on jõudnud oma karjääri teise suure slämmi finaali. Ei olnud maailma parim mäng, aga tohutult huvitav jälgida sellegipoolest. Marin Cilic alustas väga hästi, domineeris iga palli. Alles teise seti keskpaiku õppis Murray ära, kuidas seda mängu mängima peab. Aeg-ajalt riskides, aeg-ajalt lihtsalt vastast väsitades ja viga oodates. 

Mängutaktika jälgimine ongi Andy Murray juures kõige põnevam. Ta on mõtlev, hea kujutlusvõimega mängija. Oskab ja julgeb matshi jooksul mitu korda ümber mõelda ning uue lähenemisviisi valida.

Cilic kaotas paljuski ka väsimuse tõttu. Ta oli pidanud sel turniiril kolm viiesetilist maratoni, Murray mitte ainsatki. Kuulates kommentaatorite juttu kui oluline on saada palju lihtsaid võite ja sel moel turniiri lõpuks energiat säästa, meenus mulle üks legendaarne vastupidine näide. Minu lemmikmängija Stefan Edberg võitis oma viimase suurturniiri, 1992. aasta US Openi väga rängal moel. Tookord võitis Stefan nimelt 4. ringis Richard Krajiceki, veerandfinaalis Ivan Lendli ning poolfinaalis Michael Changi kõik viiesetiliste lahingute järel. Ja ometi oli veel jõudu, et finaalis Pete Samprasele neljas setis tuul alla teha. Ning US Openil pole poolfinaali ja finaali vahel puhkepäeva.

Andy saab aga nüüd Melbourne'is koguni kaks vaba päeva. Pühapäeval ootab Jo-Wilfried Tsonga või palju tõenäolisemalt Kuningas Roger Federer.   

Mõned tipphetked finaalist peaaegu 18 aastat tagasi: