Avatar

Mul on filmidega isevärki suhe. Vaatan neid rõõmuga ja palju, aga meelde jääb vähe. Ühel õhtul silmasin näiteks Harry Potteri kolmandat osa ja ehkki olen päris kindlasti seda kinos vaatamas käinud, ei meenunud praktiliselt ainumaski stseen. Üldisest tegevusliinist rääkimata. Ju siis polnud piisavalt köitev. Või on filmide salvestamisega tegelev kettaruum täis saanud.
Cameroni kõiki piire ületav ja revolutsiooni tekitav Avatar jääb ehk siiski paremini meelde. Need helesinised armsate silmadega hiiglased on ju õige vahvalt teostatud. Ja kolm dee tehnoloogias on film kindlasti hoopis uus tase. Juba osatakse uusi võimalusi päris hästi ära kasutada.
Filmiloona Avataris muidugi midagi ainulikult uut pole. Puudekallistajatest pärismaalased ja nende sõbrad teadlased vs koletud sõjardid. Kuid see pole vast isegi väga tähtis, sest peamine eesmärk on saavutatud: visuaalselt on teos hiilgav. Eriti neis stseenides kus nõnda võluvalt võõra planeedi metsa ja sealseid imesid näidatakse. Kolm dee ilu ja suursugususe mõttes on Avatar järeltulijaile tubli eeskuju ette joonistanud.
Kolmas tund silmitu vägivalla ja aina ebamugavamaks muutuvate prillidega tundus siiski liigne. Hetkel mõtlen veel küll, et tavaline filmivaatamine on sellest kolm deest kaugelt etem. Palju selleks kiirelt muutuvas tulevikus võimalust jääb, on teine küsimus. Cameroni revolutsiooni tulemus võib vabalt olla see, et suure Hollywoodi märul või loodusefilm tavaformaadis enam varsti vaatajat ei leia.