See mälestus on ehk üldse kõige eredam mälestus mu vanaisast, kes suri 1985. On selline ilus härmas talvepäev. Aga erinevalt tänasest päevast on udu asemel ere päike, mis teeb lumepitsi säravaks. Me oleme koos vanaisaga kodus, ta on tulnud Tallinnast külla. Vanaema, ema ja isa on mingeid asjatoimetusi kuskil ajamas.
Mäletan ähmaselt, et püüame vanaisaga isegi kulli mängida. Meie toonane maja oli selle jaoks ideaalne - maja keskel oli pesuruum ja ümber selle moodustus ideaalne jooksukoridor (läbi suure toa, siis hirmutava ja alati pimeda nurgatagusega koridorijupp ema-isa magamistoa ukse eest, seejärel koridorijupp, kus vasakule jäi kuivkäimla ja paremale duširuum, läbi köögi ja suurde tuppa tagasi).
Ju mul hakkab mingi hetk igav ja vanaisa tahtis ehk millegi vaiksemaga omaette tegeleda, raamatutki ehk lugeda. Igatahes õnnestub tabada hetk, kus minule tähelepanu ei pöörata, panna ennast riidesse. (Äkki mul oli sel ajal tumepruunist kunstkarvast kasukas ja mingi läki-läkilaadne lõua alt seotav müts?) Igatahes riided seljas otsustan hiilida õue - läbi tagavara väljapääsu, mis avaneb õue kohe ema-isa magamistoa kõrvalt läbi pisikese koridori (ehk ma olin just haige olnud ja mind seetõttu ei tahetud pakase kätte lasta? ei tea).
Mäletan seda rõõmu kui hingasin seda karastav-külma õhku ja lippasin meie teeotsa poole - ju ma mõtlesin poole km kaugusele ema-isa töökohta vaatama minna, et kas nad on seal. Jõuan igatahes vaid meie teeotsani, mööda truust kaaslasest Langost ja mäletan kuidas imetlesin neid kahte hiiglasuurt kaske, mille iga viimanegi oksaraag on härmas ja siis jõuab vanaisa mulle järele ning viib tuppa.
Sellest hetkest mul on meeles millegipärast naerulagin, kuigi oleksin pidanud ju solvunud olema, et mu retk katkestati.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar