Hommik oli Lõuna-Eestis ilus. Udu kattis künkaid ja kollased metsaviirud paistsid tänu ähmasele päikesevalgusele tõeliselt kaunid. Aga Läti pool hakkas kallama. Ning vihm läks õige pea üle lörtsiks. Räitsakad aina suurenesid. Tundus, et oleme jõunud lumemaale. Kuni ühel hetkel oli valge maa taas kadunud.
Salaspilsi Selver on nukker paik. Vaatepilt meenutab tüüpilist nõukaaja lõpu poodi. Tühjad riiulid, üksikud kaubagrupid veel alles, aga isegi leiba või piima seal enam ei müüda. Tohutu allahindlus toob inimesi siiski veel maiustusi ja kuivaineid krabama. Kaks kassat töötamas, pikad sabad taga. Ühe välismaavallutust üritanud Eesti äri kuulsusetu lõpp.
Tagasiteeks jätkus põnevust kah. Ape juures kaardil lubatud bensiinijaama ei olnud enam olemas, mis järel jäi ainus lootus kuidagi Võrru jõuda. Mufti juba turtsus tühjusest nii et olime päris närvis. Aga jäi talle isegi paar liitrit kõhtu alles.
Zilaiskalnsi ehk sinise mäe tipus asuv veider kosmoseelukas:
Lumemaa 17. oktoobril:
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar