Kellele on elustiili tarvis?

Eile oli kaugelt liiga vara sinna Solarisesse minna. Eks ma aimasin ette kui rängalt pettuma pean ja ümberkaudseid kõnniteid täitvad dzhiibid aitasid lootusetuse tundele omajagu kaasa. Sisse trüginud, sai peagi selgeks, et kui pidevalt jope vastu kõhtu ja teine selga toetamas, jäävad elustiiliotsingud kiiresti katki. Pealegi ei lasta sind kaubanduskeskusest kaugemale. Jäidki arusaamatuks, kus need kinod ja kontserdisaalid seal ennast peidavad. Ainult poed paistsid kätte. Selg ees välja tagasi.
Omal ajal kui Sakalat lammutati, olin kindlalt seda meelt, et igati õige tegu. Tühjaks jäänud nõukaaegset parteihoonet pole kellelegi tarvis. Asemele kerkis oodatult arhitekti õudusunenägu - täpselt selline nagu neid igas suurlinnas karjade kaupa võib leida. Varsti unustatakse vastuolud ja hakatakse seal igapäevaselt käima nagu Virus või Tartu kaubamajas. Elustiili pole, kultuuri (vähemalt esialgu) ka mitte, aga tarbija rahakoti jõud ongi neist vägevam.