Pöffilood 9: Ela armastusest

Kujutame vaimusilmas jõuluõhtut. Nägus noor mees deklameerib luuletust, silmad vilavad. Selge, et hetk on kultuurilooliselt tähelepanuväärne. Siis võtab ta kätte ja teeb väikese shoti tantsu. Midagi meeldivalt perekondlikku ja kordumatut. Vaene noor luuletaja on John Keats, kes pidas end läbikukkunuks, aga kuulutati pärast surma suurmeheks. Nagu see ikka ja alati on toimunud.
19. sajandi armastus oli teatavasti midagi meeletut. Jane Austen eks ole. Armastus täitis naise päevad nõnda, et millekski muuks mahti ei jäänud. Ja kui unistused jäid täitumata, haaras kurbus igaveseks. Mehe roll on sellistes lugudes kaunis kõrvaline. Ta on ilus, armas, veidi heroline, aga samas ligipääsmatult kauge ja müstiline.
Jane Campioni "Ere täht" on just selline John Keatsi ja Fanny Brawne'i õnnetu armastuse lugu. Lõputult romantiline ja uskumatult kurb. Noor Fanny on nutikas, aga eluvõõras tütarlaps. Noorem vend ja õde kaasas käivad nad Keatsi õrritamas. John Keats muudkui luuletab, enamasti koos oma ebameeldiva sõbraga.
Aga pole midagi parata, ajapikku noored armuvad. Fanny õhkab ja ahastab, aeg-ajalt koob. Siis lippavad John ja Fanny veidi mööda Hampsteadi nõmme. Kuid suve on Keats eemal, sügisel haigestub ja talvel sureb. Roomas, ilma Fannyta. Põhiliselt peamegi tüdruku läbielamisi jälgima. Armastus on vaesekese niimoodi haaranud, et kurbust jätkub kogu edaspidiseks eluks.
"Ere täht" on laupäevaõhtune romantika, ilmselgelt ajastutruu ja uskumatult traagiline. Aga pärast hakkad paratamatult mõtlema, et kas see elu ikka tõesti selline sai olla. Et üks luuletab ja teine õhkab. Ja see oligi enam-vähem kõik? Ju siis.
Igatahes noored näitlejad Ben Whishaw ja Abbie Cornish säravad oma rollides.