Pöffilood 10: Keeruline lõpp

Pöffi viimane päev ja endiselt leian tee Solarisse. Ehkki silmad mind parajasti väga ei armasta. Selgub, et filmivalikud 1, 2 ja 3 on kõik välja müüdud. Uskumatu kui popp see festival ikka tänavu oli.
Neljas valik "Adriana" Portugalist osutub paraku pisikeseks pettumuseks. Asooride väljamõeldud hertsogiriigist maismaale reisivat valitseja tütart ootavad muidugi seiklused. Eriti kui missiooniks on "perekonna loomine loomulikul teel." Neiu kodusaare valitseja on nimelt mingil arusaamatul põhjusel keelanud oma alamatel paljuneda. Ja aastate järel on see nõue tekitanud üsnagi arusaadavaid demograafilisi probleeme.
Mitte just eriti lootustandev alus filmile kas pole. Õnneks on Adriana seiklused Lissabonis siiski vähemalt mõnda aega päris huvitavad. Satub ta ju igati toredasse homobaari. Ning siis puutub kokku ka paari lootustandvana näiva meesisendiga. Vaimukuste vahetamisest asi siiski kaugemale ei lähe. Ja nii lõpebki see detailide poolest täiesti vaadatav, kuid vaimuvaene film seal kus algaski, Asooridel. Perekond jääb Adrianal loomata.
Hoopis teisest puust oli Belgia film "Minu kuninganna Karo". Esiteks on hipikommuunid mind alati paelunud, teiseks pole mul neisse aga kunagi ülemäära usku olnud. Lugu 1974. aasta Amsterdamis tühjaks jäänud maja oma valdusse võtvast karvasest seltskonnast seda vaadet ei muuda. Aga film on läbi lapse silmade nähtud värvikirev maailm. Oma valdusse võetud maja on tore mängupaik nagu iga teinegi. Paraku ei saa täiskasvanud omavahel läbi. Ema ja isa tüli tähendab lapsele stressi, tähtsate inimeste lahkumist ja tulevikulootuste purunemist. Kuid seda muljet ei jää, et laps püsivat hingelist traumat saaks. Pigem aitavad need kogemused ehk hoopis. Või kes seda teab. Kommuuniusku see film mind ei pööranud, mässumeelsust armastan aga ikka.