Sest Artis näitas meile rock'n'rolli unistust. Teate küll - seda ela metsikult ja sure noorelt värki. Vaata kui sa ei sure, jääd veel kuskile hallitanud tugitooli konutama ja viina kaanides kadunud kuulsust taga nutma. Oo õudust. Eks "Rokenrolli kuldaeg" neid vara surnud staare nagu Janis Joplin, Jimi Hendrix, Jim Morrison või Kurt Cobain ikka idealiseeris küll. Veidi asjata muidugi, sest eluga pääsenud vanad ätid ja eided on enamasti meelemärkuse juures ning teevad oma asja ikka hästi edasi. No mõned ilmsed erandid välja arvata enesestmõista.
Aga muidu oli see hea klassikaline rockifilm. Ränk tuurielu, kitarristi ja laulja kisma tüdruku pärast, küsimus sellest, kas tähtsam on andekas laulukirjutaja või glamuurne solist. Natuke uimasteid, natuke enesehävitamist, natuke vana mehe tarku õpetussõnu. Jah, Peter Fonda näeb endiselt fantastiline välja. Ja bluusi armastavad ka tänapäeva noored. See on hiiglama tore.
Sümpaatne, et rezhissöör, produtsent ja üht peaosa mänginud Jason Ritter ise kohale sõitsid. Tore, et publik ikka viitsis küsida. Ning mõnus, et filmisündmused vahest ka Tallinna juhtuvad. Sest rokenroll ei sure ning iga täiearulise noore inimese unistus metsikust rokkarielust elab veel nelikümmend aastat pärast Janise ja Jimi lahkumist.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar