Filmi pealkiri on muidugi veidi eksitav. Vanasse Kreekasse Platoni manu ei minda. Peategelane on hoopis keskealine väikepoe pidaja, kes armastab Status Quo'd! Minugi lapsepõlve lemmikbändi. Filmi esimene kaader: mees sõidutab oma vana ema mootorrattal ja taustal hakkab mängima üks pagana tuttav viisijupp. Mingi rahvuslik meloodia? Ehh, see on ju Quo "Gerundula". Ei või olla.
Film kujutab vaikselt muutuvat Kreekat. Albaanlasi ja hiinlasi on raske taluda kui oled kogu elu harjunud omade seltsis olema. Nad tulevad siiasamasse sinu tänavale, ei lase sul enam päevi poe ees plasttoolil maha tukkuda. Peategelane Stavros on sünge mees, põhimõtteline kreeka rahvuslane, kes välismaalasi ei salli. Tema päevad mööduvad vanade sõprade ja naabritega tänaval ümber toimuvat kirudes.
Kuni ühel päeval satub mehe poolseniilne ema kokku vaikse ehitajana töötava albaanlasega ning ärkab justkui unest. Selgub, et ema mitte üksnes ei räägi puhast albaania keelt, ta on ka veendunud. et albaanlane on tema ammu maha jäetud teine poeg. Kes pealegi armastab samuti Status Quo'd kuulata. Üksildase ja oma kurva eluga peaaegu leppinud Stavrosele on see metsik hoop eneseuhkuse pihta. Mina olen siis ka albaanlane? Kuidas nüüd küll edasi elada?
Vahepeal istume Sushihouse'is (10 igati ausat makit ainult 85 krooni!) ja vaatan arvutist päeva üht põhisündmust. MM-i alagruppide loosimist. Inglismaal päris veab kohe: USA, Sloveenia ja Algeeria ei tundu murdmatud pähklid. Taanlastel läheb Hollandi, Kameruni ja Jaapaniga veidi kehvemini. Aga Brasiilia ja Saksamaa satuvad peaaegu surmagruppidesse. Oh kui kaugel on juuni ja vutitaevas.
Hilisõhtune rännak viib aga hoopis Jaapanisse. "Kumminukk" olla üks sealse filmi aasta suursündmusi.
Pikki tööpäevi tegev ettekandja ei vaja õhtuks koju vestluspartnerit. Tal on tarvis tumma kuulajat, objekti. Mees ei aimagi, mis tegelikult toimumas. Kummist seksnuku elluärkamine keset eeslinnareaalsust tundub päris originaalne idee. Tegelikult on see film peamiselt igapäevaeluga kohanemise lugu. Mis juhtub kui asi leiab äkki südame ja peab hakkama suhtlema, töötama, maailma avastama? Selgub, et kõik inimesed, keda ta selles pulbitsevas linnas kohtab, on tegelikult üksi. Ja midagi muuta polegi peaaegu võimalik. Lapselik uudishimu tundub totter nõnda küünilises ühiskonnas. Asjale on antud süda, aga kas ka inimestele tema ümber?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar