Iisraeli sumofilm "Suurus on oluline" tundus tüüpilise festivaliloona. Selline veidi moraliseeriv jutustus paksudest poistest ja tüdrukutest, kes väsinud mõttetust dieedist ja tahaksid ühiskonnas just sellisena tunnustust saada, nagu nad on. Kilod ei pea ju alati enda vastu hoolimatust näitama. Pigem hoopis see kui endast sugugi lugu ei pea ja teiste arvamust olulisemaks pead. Sumomaadlus on paksule ju hea võimalus kas pole. Eriti kui jaapanlasest meistertreener käepärast.
Üldiselt mängis see film liiga palju stereotüüpidega. Peategelase külge klammerduv ema, samuti kaaluprobleemidega vaevlev tüdruksõber, omade muredega kimpus ettearvamatud sõbrad. Ning lõpuks veidi ettearvatav õnnelik lõpp. Sumo õppisid need Iisraeli mehed küll väga kenasti ära, seda peab nende auks ütlema.
Saksa film "Raskusjõud" oli hoopis teisest puust. Karmilt euroopalik lugu, mida tol hetkel justament vajasin. Kahjuks ka esimene kord kui publikut saalis õige vähe. Raskusjõu peategelane on üksildane pangatöötaja, kes suurest igavusest poodidest cd-sid varastab. Kuni üks tema klientidest ennast pangakontoris keset laenunõustamist maha laseb. See on taoline elu muutev päev, mida vahest ikka ette tuleb.
Peagi satub meie peategelane kokku ammuse sõbraga, kes meenutab talle kunagisi metsikuid päevi. Ja õige pea muutub mehikese elu täielikult. Ta hakkab oma klientide kodudesse sisse murdma ja sealt asju varastama. Võtab kätte ja kohtub uuesti oma ammuse tüdruksõbraga. Laseb minevikul endasse tagasi tungida ja avastab kui palju parem oli see oleviku igavast argipäevast.
"Raskusjõud" on mõnusalt rulluv film, mis igati saksapäraselt tuhnib peamiselt ühe karakteri peas. Ning teeb seda üpris veenvalt.
Ja siis veel hilisõhtune "Doktor Parnassuse imaginaarium". Üdini ebarealistlik, aga vaimustavalt kaasahaarav fantastika. Terry Gilliam laseb fantaasial vabalt joosta ja vähemalt minu jaoks pole enamat üldse tarvis. Kõik see tähtedeplejaad, kes filmi pooleli jätnud Heath Ledgerit asendab, ei tundu siin pooltki nii oluline kui Gilliami fantaasiarikas detailirohkus. Lugu ise jääb veidi varju, aga eks see vist paratamatu.
Monty Pythoni friikide tähesadu saabub igatahes hetkel kui keset fantaasiamaailma potsatab tohutu suur kiivriga politseinikupea ja pikk keel rullub lahti. Jah just, seda oleme me juba ennegi näinud. Ning vaatame suurema rõõmuga uuesti.
Ma kohe päris tahtlikult ei uuri järgi, mis kriitikud Gilliami fantaasiate kohta ütlevad. Las olla oma silm ka kord kuningas. Las ta tõdeb, et hästi tehtud, Terry vana.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar