Pöffilood 7: Valusad lähivõtted

Eile jõudsin isegi tööle. Tõsi arvuti soovis jätkuvalt puhkusel olla, keeldudes programme avamast ja netis edasi liikumast. Jätsin ta lõpuks rahule ja täna koperdan jälle kodus ringi. Nõudliku kassi ja musta põranda kiuste.

Pöffil vaatasin eile iirlaste (ja umbes kümne muu riigi) "Triaazhi". Valus film sõjafotograafist, kes 1988. aastal Kurdistanis satub silmitsi enneolematute jubedustega. Arst, kes laseb lootusetud patsiendid maha. Sõber, kes seletamatutel asjaoludel kaob. Vigastatuna koju tagasi jõudnud, pole peategelasel enam pääsu. Ta on sunnitud kõik teda aastatega kimbutama hakanud deemonid valla laskma, et nende eest lõpuks pääseda. Tõde Kurdistanis toimunust on jubedam kui keegi oodata oskas.

Film kujutab päris oskuslikult kriisipiirkondades tegutseva ajakirjaniku karmi elu. Sõjapiirkondades kaob tihti reaalsustunne, side koduga. Olles justkui kõrvaltvaataja, kistakse sind paratamatult kaasa. Ja aidata ei saa sa kuidagi. 

Hiljem Von Krahlis nähtud jänkide indiefilm "Plahvatusohtlik tüdruk" sisaldab samuti palju valusaid lähivõtteid. Hilisteismelise tüdruku armuvalu ja oskamatus oma tunnetega toime tulla. Aga samas ka üliarmsad stseenid sõprusest ja lähedusest.

Paarkümmend aastat tagasi oleksin seda filmi pärani silmi vaadanud ja südamest armastanud. Arvasin siis ja arvan tegelikult veel praegugi, et tõelist armastust ei saa tekkida ilma sõpruseta. Ilma teist inimest põhjalikult tundma õppimata ei saavuta kunagi seda päris lähedust ja koosolemise õnnetunnet.

Seepärast on sõpruse ja läheduse arengut armastuseks alati imetore jälgida.