Pöffilood 3: Laulvad senegaallased ei sõida Kuule. Veel.

Kolmas pöffipäev oli taaskord hall nagu siinne november juba "Rehepapi" päevist saadik. Lõpuks linna jõudnud sai meile ruttu selgeks, et tänavune festival on ikka väga popp ja gripihaigeid on ajalehest loetuga võrreldes võrratult vähem. Igatahes "Mehed, kes jõllitavad kitsesid" tõi Cinamoni suurde saali kokku täismaja. Tõenäoliselt meelitas meid sinna George Clooney. Või Jeff Bridges või Ewan McGregor. Film püüdis olla pisut vennad Coenid, pisut Naked Gun ja pisut Iraagi sõja kriitika. Paraku ei saanud selle kõigega just liiga hästi hakkama. Clooney ja Bridges muidugi alt ei vea, aga jänkide sõjaväe naeruvääristamine oleks võinud teravamgi välja kukkuda. Lõpptulemusena kujunes filmist veidi liiga pealiskaudselt karikatuurne, umbes nagu Coenite "Burn After Reading", aga mitte päris "O Brother Where Art Thou?" If you know what i mean. 

Kuna aega paistis olevat, järgnes Sõpruses Senegali prantslaslik "Ühistransport" ehk Saint Louise Blues. Aafrikas käib ühest linnast reisimine teatavasti nii, et pead bussijaamast otsima üles taksojuhi. Ja siis niikaua aega ootama kuni autotäis reisijaid koos. Sõiduplaane seal ei tunta. Selle lihtsa skeemi järgi oli üles ehitatud ka film. Üks aeglane taksoreis Dakarist Saint-Louisi Mauretaania piiri ääres. Natuke ummikus istumist, vahepeal väike liiklusõnnetus ja igal võimalusel palju laule. Just nii, tegelased hüppavad aeg-ajalt püsti ja hakkavad laulma. Selliseid vanaaegseid muusikalilugusid väheke Aafrikaga vürtsitatult. Nad ei tee seda just ülemäära profilt, aga see-eest lõbusalt ja südamega. Kahjuks inimestega suuremalt tuttavaks saada ei jõua. Vähem kui viiekümne minutiga on see prantslaslik Aafrika reisimuusikal läbi.

Sõprusest jalutame Raekoja jõuluturule, kus hilisest ajast hoolimata mõned turistid veel hõõgveini rüüpasid. Linnas on õhtuti elu küll. 

Duncan Jonesi "Kuu" lõpetas nädala igati väärikalt. Väidetavalt Pöffi kava esimene ulmekas polnud nii hirmus ulmeline midagi. Kuubaasi loomine pole vist enam mägede taga. Ja miks ei peaks see mõne erafirma rida olema. Riikidel ju raha aina vähem. "Kuus" teeb vägeva rolli Sam Rockwell, kes juba kolm aastat üksi Kuu peal tööd teinuna tahaks hirmsasti koju pääseda. Aga tegelikkus pole sugugi selline nagu ta arvab. Minu meelest vääriks Rockwelli suurepärane sooloesitus Oscarit. Ja film väärib kindlasti märkimist kui sümpaatselt actioni-vaba ulme. Kindlasti senise Pöffi tipphetk ja üks paremaid linalugusid, mida sel aastal näinud olen.