Tiho

Kirtanarasat olen juba kaunis pikka aega vaikselt fännanud. Nende ainus plaat satub päris tihti masinasse ning tolle lummavad India-pärased lood on juba pähe kulunud. Ammune unistus triot ka kontserdilaval näha sai eile lõpuks teoks.
Rock Cafe ei ole päris nende jaoks mõeldud muidugi. Kui kõledasse ja pooltühja saali sisse astusime, müristasid laval mingid raskema roki tegelased. Ja miks seal suutäitki süüa ei anta? Ah...
Eile oli Kirtanarasa roll olla mingisuguse Vene etnogrupi soojendaja. Aga ei sest midagi. Kadi ja Kaushalya kaunid hääled ning kõige kolme bändiliikme võime omavahel sundimatult pille vahetada jätsid mõnusa mulje. On alles andekad tegelased. Enamik eile esitatud laule on vist uued, bändi ainsal kauamängival neid pole. Ja eks arengut on nende lugude põhjal märgata. Neiud laulavad juba ka vene ja prantsuse keeles ning laulud pole ehk enam nii orientaalse kõlaga. Mulle meeldivad ka need uuemad väga. Peamiselt vene rahvusest publik kuulis eile bändi ilmselt esimest korda ja pikemaid ovatsioone tõi kaasa üksnes venekeelne laul. Aga ehk oligi huvitav Kirtanarasat sellises ootamatus olukorras kohata. Nad said hakkama.
Ootan juba põnevusega teist albumit. Vist lähiajal teda küll tulemas pole nagu ka mitte uusi kontserte. Tuleval aastal aga kindlasti.