Pöffilood 1: Kui Cantona oli kuningas

Nagu mõnel varasemal aastal, püüaks ka seekord igast Pöffil nähtud filmist veidi kirja panna.

Seekordse festivali märksõnad on mul kindlasti puhkus ja Solaris. Esiteks see lugu, et unistasin juba kümme aastat tagasi, et mõtle kui tore oleks millalgi pöffinädal vabaks võtta. Magaks end hommikul välja ja siis pühenduks filmidele. Nüüd lõpuks jõudsin nii kaugele. 

Solarisest kui nähtusest ei saa ka üle ega ümber, sest see vastuoluline paik on selle nädala mu teine kodu. Vanasti uues Sakalas paiknenud festivali peakorter Solarises tundub ühest küljest päris loogiline. Teisalt nagu juba nädalaid korrutatud, pole see lärmakas vaba aja veetmise koht mingi kultuurikeskus. Pigem 21. sajandi mõttetu elulaadi sümbol. Ja seda hoolimata sellest, et Lido, Vapiano ja Sushihouse on kõik päris mõnusad söögikohad ning kes siis Apollo poemürakat ei armastaks. Kui Solaris vaid nende paikade ja kinodega piirduks, armastaksin teda küll.

Aga ega filmifestival saa urgu pugeda. Peab ikka sinna minema, kus inimestele meeldib liikuda. Meie selleaastane esimest filmi "Ericut otsides" näidati Artises. See on omaette väike nurgake Solarise Rävala-poolses otsas. Tundus päris armas pisike kino, kus ehk õpib käima küll. Film ise selline südamlik ja soe lihtsa inimese pilt, mida Ken Loachilt ikka ootad. Omajagu luuserist keskealine sügavalt õnnetu mehekökats, kes elab koos kahe ülekäte läinud teismelise kasupojaga. Kuni mehe ellu saabub ühel kanepisuitsusel õhtul ammune iidol magamistoa seinalt Eric Cantona ja kõik hakkab vaikselt muutuma. Cantona oli Prantsuse jalgpallur, kes suure osa oma karjäärist mängis Manchester Unitedis. Lõi palju kauneid väravaid, aga korra äigas hoopis vastasmeeskonna fännile mängu ajal karatelöögiga. Alati ääretult enesekindel ja ainult võiduga leppiv tegelane. Selline mängija, keda kodumeeskonna fännid pea jumalaks peavad.

Ja nüüd aastaid hiljem istub ta äkki vana postiljoni armetus magamistoas ja ütleb, et hirmule tuleb vastu astuda. Ning Eric (sest nii on ka filmi peategelase nimi) saabki eneselegi ootamatult sellega hakkama. Esimest korda elus.  

Tehke nüüd meite Liverpooli friikide jaoks ka mõni film. ManU folkloori on juba päris piisavalt filmilinal kujutatud.