Pöffilood 2: Kuna Jimmy Page on kuningas

Pimedast ööst pikemat ei ole. Kui eile pärast pikka koristamist lõpuks kodust välja saime, oli kell peaaegu viis. Pime. Seitse tundi hiljem koju tagasi saabudes. Pime. Kaheksa tundi pärast seda korraks üles ärgates. Pime. Ja täna võis vaid aimata, et päike on tõusnud. Ilmselgelt armastab ta praegu ühte hoopis teist poolkera.

Eile sai maraton ehk kolm filmi ette võetud. Sri Lankas valminud "Kahe maailma vahel" sai põhiliselt tänu kobarkino kummikommidele üle elatud. Hoidsid une vähemalt veidi eemal. Mõistulugu taevast kukkunud palja ülakehaga noormehest on reklaami kohaselt võimsalt enigmaatiline julge sõmbolitega mängimine. Seda kõike tõepoolest, aga see Sri Lanka sinhala ja tamili rahvusrühmade pikka võitlust sümboliseeriv film ei ole just liiga kaasahaarav vaatepilt. Muudkui rändab see ilus mees mööda metsi ja tihnikuid, sõjavägi või sissid kannul. Ja kohtub igasuguste veidrate tüüpidega. Paraku arusaamist ei järgne. On ta siis kurja kuninga poolt lapsepõlves hüljatud prints või lihtsalt õnnetu srilankalane, kellele kodumaal kohta ei leidu.

Sri Lankast viis rännak kuuekümnendate Quebeci. Kolme lapse perekondlik suveidüll katkeb ootamatu uudisega, et pereisale meeldivad hoopis mehed. Nii et ema välismaale jalga laseb, jättes maha lootusetult sassis probleemidepuntra. Võõrastele võib ju öelda, et "emme on juuksuri juures". Tegelikult on see üpris soe nostalgiline lastefilm, milles kolmele eri vanuses lapsukesele ühtviisi kaasa tuntakse ja ekraaniaega pakutakse. Täiuslikust suvest asja ei saa, aga põnev aeg on ikkagi nii teismelise tüdruku, kartautot ehitava poisi ja ka aeglaselt areneva pesamuna jaoks. 

Kesköö lähenedes uppus Kumu elektrikitarri mürinasse. Davis Guggenheim tõi kokku kolm eri põlvkondade muusikut: inglase Jimmy Page'i, iirlase, kes armastab nime The Edge ning jänki Jack White'i. Ja lasi kõigil oma kitarrilood ära rääkida. 

Kuuekümnendatel Londonis stuudiomuusikuna alustanud ja hiljem Led Zeppeliniga maailmakuulsaks saanud Page on väärikas hallipäine vana. Muusikatuba on plaate otsast otsani täis kiilutud ning kitarr laulab sama vägevalt kui nelikümmend aastat tagasi. 

Seitsmekümnendate depressiivses Dublinis alustanud Edge on omaloodud kitarrisaundile truuks jäänud ja kirjutab ikka veel jõeäärses stuudios U2 tarbeks uusi laule.

Ning teistega võrreldes alles kollanokk White rändab mööda ameerika lõunaosariiki, kuulab Son House'i ja mängib oma rämedat neobluusi ääretu osavusega.

Filmi lõpetav The Bandi "The Weight" terve trio esituses on pikale õhtule vägev lõpp.