***
Tänane Praha on euroopalik linn, mis ometi suutnud säilitada oma ajaloolise näo. Minu jaoks vist jätsid kõige sügavama mulje trammid. Praha on trammide linn. Üle kahekümne pika liini hargnevad linnakeskmest igas suunas. Ja paistab, et see on Praha elanike lemmikliiklusvahend, sest trammid on igal kellaajal rahvast täis. Minusugusele rohelise mõtteviisiga inimesele teeb muidugi suurt rõõmu, et tossupilvedesse mähkunud busse kesklinnas peaaegu ei märkagi. Rööbastransport ruulib, sest lisaks trammidele kihutavad maa all ringi metroorongid. Tramme sõidab Prahas igasuguseid. Päris uute moodsate kõrval ka arvukalt täpselt sellised, milliseid meie Tallinna tänavatelt juba kaheksakümnendatest mäletame. Ainult, et Prahas nad millegipärast mürisevad ja kolisevad vähem. Tramm on ka suurepärane viis linna näha. Astu sisse, sõida ja vaata ringi.
Praha lossile võib läheneda kahest suunast. Vltava jõe poolt tulles pead vaeva nägema tohutult pikka treppi mööda üles ronides. Karmi külma talveilmaga pole see mingi meelakkumine. Aga võimalik on ka näiteks trammiga jõe äärest mäkke üles sõita ja lossi tagumisest küljest sisse sammuda. Loss on tohutu hoonetekompleks, paraku tehakse sulle juba sissekäigu juures asuvas infopunktis selgeks, et ühe erandiga küsitakse iga sissekäigu juures raha. Selleks erandiks on lossi kohal kõrguv tohutu Püha Vituse katedraal.
Kui kümmekond aastat tagasi tekkis võimalus korra Prahasse sisse põigata, jättis katedraal mulle unustamatu mulje. Polnud varem nii suurt pühakoda näinud – ja seal viibides mõistsin, millist tohutut mõju ja jõudu kristlik kirik endast kunagi ühiskonnas kujutas. Vituse katedraal on tšehhide jaoks tohutu märgilise tähendusega ehitis. Hakati ju seda püstitama legendaarse Karl neljanda päevil 14. sajandil. Hiliskeskajal oli Praha korraks kristliku maailma keskpunkt. Ja ega seda pole unustatud. Mis siis, et Karl ja tema järglased katedraali valmis ei suutnud saada. Ikka räägib lossi teises uhkuses: vanas kuningapalees avatud ajaloonäitus ikka suure uhkusega just Karli ajastust. Sellest, kuidas Prahast maailmalinn sai ja paraku sellestki, kui lühidalt see kuldaeg sai kesta. Habsburgide ajastust ja tšehhide iseseisvuse kaotusest ei soovi need külmad keldrisaalid sugugi nii hoogsalt vesta.
Aga Püha Vituse katedraal sai päriselt valmis alles demokraatliku Tšehhoslovakkia ajal, 1920-l aastatel. Ja nüüd kõrgub ta Praha kohal justkui mälestusena sellest kui iidse paigaga on tegemist.
Tõtt öelda katedraali kõrval kahvatuvad veidi lossi teised arvukad pärlid - isegi igivana Püha Jüri basiilika. Siiski ei tohiks sealt läbi jalutamata jätta. Sest viibida üle tuhande aastas hoones ei saa iga päev.
Lossi aladel tasub põigata ka kuldsele tänavale, kus seisavad imetoredad väikesed 16. sajandi hooned. Miks pääs tänavale tasuline peab olema, jääb küll arusaamatuks. Majakestes pesitsevad nimelt suveniiripoekesed. Ehk siis sealt midagi ostes, maksad lausa kahekordset hinda.
Lossi kivitänavatel, kõrgete tornide vahel on imeline liikuda ka pimedal ajal.
***
Ühel hommikul sõitsime trammiga üle Cechuvi silla ja ronisime treppidest üles mäejalamile. Trepid olid libedavõitu, ühtegi turisti polnud kusagil näha ja külm näpistas ninast. Ometi muutus iga ülespoole viiva sammuga linnavaade aina uhkemaks. Letenske Sady pargis asub tohutu metronoom, üks Praha maamärke. Lähedalt vaadates tundub ta päris koleda rauakolakana, aga pimedalt Karli sillalt sinnapoole pilku heites on vasakule-paremale pendeldav post igati efektne vaatepilt. Kunagi asus samal kohal tohutusuur Jossif Stalini monument.
Selle aasta esimesed kuus kuud on Tshehhi vabariik Euroopa Liidu eesistuja. Sellepärast pole imestada, et metronoomi jalamit ehivad hetkel euroliidu tähelipp ja mitmel pool linnas märgatav tsehhide 2009. aasta eurosümboolika. Paljud ütlevad, et see sisevastuoludes Kesk-Euroopa riik ei saa suure liidu vedamisega hakkama. Küllap saab. Tsehhimaa on tõeline vana Euroopa pärl. Tagasi seal, kus on nende koht. Maailmajao liidrirollis.
Sealt kõrvalt Letenske Sadyst viib suvel ja sügisel kindlasti imeilus jalutuskäik Praha lossi juurde ja sealt edasi maalilisse Mala Strana linnaossa. Sealt saab kõistrammiga Petrini mäele sõita.
Umbes 290 meetri pealt tõusta 420 meetrini merepinnast. Selle lühikese sõiduga läks ilm palju kirbemaks, üleval olid puud kaunilt härmas.
Kui valget aega pisutki rohkem, on Petrini kandis kindlasti imetore jalutada ja ringi vaadata. Jälgisime just parajasti kuidas ülevalt alla ja alt üles sõitev köistramm teineteisest mööduvad. Üks jäi peatusesse seisma ja samal ajal seisatas allpool teinegi. Küllap nad ühe köie otsas liiguvad. Ning äkki on kaugel all linnas päikest näha. Esimene ja ainus kord nende päevade jooksul.***
Üle Vltava viib kuninganimeline sild. Karli sild on vist tõesti Praha kõige olulisem sümbol. Kui mööda Karlova tänavat vanalinnast välja jalutad, kõrgub äkki su ees tohutu väravatorn ja selle taga vaatab vastu ootamatu avarus. Oled jõudnud Vltava äärde. Karli sild on niisiis loomulikult taas legendaarse Karl neljandaga seotud. Pikka aega ainus ühendustee linna kahe poole vahel, on ta täna turistide, kunstnike ja tänavakauplejate pärusmaa. Ometi ei saa sellest üle 500-meetrisest sillast kuidagi mööda minna kui Praha imesid tahad imetleda. Sealt on isegi hallil talvisel päeval igas suunas imeilus vaade. Isegi poole sillani ulatuvad renoveerimistööd ei vähenda seda uhket tunnet, mida seal kõndides tunned. Oled justkui astunud otse ajalukku.
Turismihooajal pole seal lihtsalt ruumi seisma jääda ja ümbritsevat linna endasse ahmida. Keset talve on liikumas siiski küllalt mõõdukalt rahvast. Nii jäädki ühe kolmekümnest barokk-kujust kõrvale seisma ja imetled pikki minuteid kõike kaunist ümberringi.
Karli silla Hradcany-poolses otsas asub maismaaga üpris kokku kasvanud Kampa saar. Õhtusel ajal imetore jalutamiskoht, kust suurema vaevata leiad üles midagi kodust ja tuttavat - sinimustvalge lipuga ehitud Eesti saatkonna.
Keset Prahat asub ka üks teine, Strelecky saar. Tema kohta meenub Prazske Uredni Noviny veergudel kunagi ilmunud sõnum: "Vigase patriotism. Eile pärast lõunat nägid Praha peatänavail käijad stseeni, mis annab suurepärase tunnistuse selle kohta, et sel suurel ja tõsisel ajal võivad ka meie rahva pojad hallipäise monarhi troonile suurimat ustavust ja truudust üles näidata. Paistab, nagu oleks jälle kätte jõudnud vanade kreeklaste ja roomlaste ajad, kus Mucius Scaevola laskis end lahingusse kanda, hoolimata oma põlevast käest. Üks vigane karkudega mees, keda vana emake jalutute käruga sõidutas, demonstreeris eile kujukalt oma kõige pühamaid tundeid ja püüdlusi. See tshehhi rahva poeg laskis end oma haigusest hoolimata vabatahtlikult sõjaväkke sõidutada, et anda oma elu ja jõud oma keisri eest."
Justament - proua Müllerova sõidutas vahvat sõdur Shvejki Strelecky saarele arstlikule läbivaatusele. Seal need maailmasõja juhtumised tal alguse saidki. Täna leiame pisikeselt saarelt eest talvisesse vaikusesse sumbunud välikohviku, spordiklubi ja tühjad pargirajad.
Seal samas Legii silla nurgal asub tore suur kohvik. Kavarna nagu tshehhid neid kutsuvad. Oligi aeg külma eest pakku pääseda. Kuum kummelitee sidruniga ja kadunud Austria-Ungari keisririigi mälestuseks üks suus sulav struudel.
***
Stare Mesto, vana koht ehk teisisõnu Praha vanalinn on muidugi iga turisti jaoks kohustuslik. Böömi kuulsat kristalli ja sama tunnustatud Tshehhi klaasi müüvad siin kümned kui mitte sajad poekesed. Võid leida ka imetoredaid marionettnukke või päris maitsekaid graafilisi lehti või siis 21. sajandi alguse lemmiksuveniire: külmkapimagneteid. Külmkapi saaks Prahas pakutavaga mitmekordselt ära katta.
Iga vanalinna tänav paistab Raekoja platsile välja viivat. Uhkele Praha linnale on see sobivalt suursugune väljak. Esimesena torkavad silma Jumalaema kiriku Tyni ees kaksiktornid. Pimedas tunduvad nood tõeliselt muinasjutulised – nagu mõnest Disney stuudio kauni printsessi ja jõhkra koletise filmist pärit. Kirik ise on hiiglaslik, aga ühtegi võimalust sisse kiigata ei paista. Küll asub otse nurga juures tore pitsarestoran, kus ühel õhtul lasanjet sõin. Itaalia või Hiina köök on Prahas märgatavalt odavam kui Tshehhi enda oma. Vanalinnas vähemalt küll.
Ühel õhtul võtsime siiski kätte ja astusime sisse otse raeplatsil asuvasse kvaliteetrestorani. Kelner Karli olid oma teenindavatele laudadele lausa iseenda fotod asetanud. Kahtlemata hästi edev mees, aga tema teeninduse kohta ühtegi halba sõna küll öelda ei saa. Ja toit lausa sulas suus. Staremesto restoran tasub külastamist.
Turisti tõmbab platsi ääres kõige rohkem ligi vanalinna raekoda. Igal täistunnil koguneb inimmass astronoomilise kella juurde kellamängu vaatama. Pöörlevad kujukesed ütlevad fotoaparaatidele ükshaaval tere ja pisike luukere annab heleda kõlinaga märku, et käes on keskpäev.
Raekoja torni tasub kindlasti külastada. Trepist ronima ei peagi – valida on lifti ja pika kaldtee vahel. Ülevalt avaneb linnale veel üks imeilus vaade. Ja äkki avastad, et kõik tundub nõnda tuttav. Kitsad tänavad, punased katused. Muidugi – just nagu Tallinnas. Ainult mõõtudelt ja kirikutornide hulgalt on Praha vanalinn kaugelt suurem ja uhkem. Seal üleval kahetsed taaskord, et ilm nõnda hall ja udune. Ning valmistad 20-kroonise masinaga endale ise mälestusmündi.
Stare Mestos asub ka juudi kvartal. Väikesel alal pea kümme erineva suuruse ja tähtsusega sünagoogi. Veidi kõrgemal kohal juudi surnuaed - hauakivi toetamas hauakivi vastu. Juudi kvartal on täis viiteid kirjanik Franz Kafkale, kes sealkandis elas ja töötas.
Nove mestost rääkides – uus koht pole muidugi enam kaugeltki uus. Karl neljas, seesama tshehhide ajaloo kõige uhkem valitseja, andis käsu see linnaosa ehitada juba 14. sajandi keskpaiku kui Stare Mesto kitsaks jäi. Seepärast – ega sealsed hooned vanalinna omadest palju erinegi. Tänavad on lihtsalt laiemad, paljud neist mõeldud üksnes jalakäijatele. Kuhu muudki liiklust lubatakse, seal vuravad peamiselt ikka trammid.
Vaclavi väljak – tegelikult pigem lai bulvar kui plats – on Nove Mesto keskne koht. Siin jalutavad Praha elanikud õhtuti ja ostavad veel jõulukaunistustega putkadest kõige odavamat sooja toitu, mis siinmail saada. Hamburgereid ja hot doge loomulikult.
Vaclavi väljaku nurga taga asub üks tore väike kirik, mille taga asub imearmas väike roosiaed. Seda paigakest tuleb veidi otsida, aga see tasub ennast ära. Keset talve roosid muidugi ei õitse, aga ette kujutada siinset ilu võib praegugi.
Vaclavi väljaku ühes otsas kõrgub rahvusmuuseum ja tema ees Püha Vaclavi ratsamonument. Külm tuul tõmbab läbi ja lihtsalt peab kõrvalasuvast rahvast murdu täis McDonaldsist ühe tee tellima. Nii kohtuvad siingi vana ja uus, iidne kultuur ja tänapäeva piirideta kommerts.
Nove Mestost leiab mitu suurt kaubamaja. Rahvusvahelistest kettidest nagu Tesco või Debenhams. Aga sisse astudes tekitavad nad pettumuse. Poodides pole ruumi liikuda, müüjaid on vähe ja needki aeglased ja ülekoormatud, sabad pikad. Veepudeli ja saiakese ostmiseks läheb pool tundi, muusikapoes ei paista aga võimalust olevat plaadi eest ühtegi kassase maksta.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar