Oscarite ootuses, vol 2

Vahepeal olen veel kahte parima filmi mehikese kandidaati näinud, mõni sõna kommentaariks.
"The Reader" vaatab ootamatu kandi pealt Saksamaa traagilisse ajalukku. Kusagil sõjajärgses Saksa linnas on teismelisel poisil lühikene armuafäär vanema naisega. Veidra ja erakliku, aga huvitaval kombel silmapaistva daamiga, kes töötab trammikonduktorina ning ihaldab lisaks seksile raamatute ettelugemist. Kui vahepeal ülikoolis juurat õppima asunud noormees naist uuesti kohtab, seisab too endise Gestapo vangivalvurina Lääne-Saksa kohtu all. Oma kirjaoskamatust tunnistada ta ei suuda, miks maksab rängalt kätte.
Intiimne ja imeilus film, mille puhul häirib õieti vaid üks asi. Miks nad seal inglise keeles räägivad ning miks peab peaosas olema just Kate Winslet? Aga samas miks ka mitte. Saksakeelsena ja kohalikus ruumis tuntud näitlejatega poleks see tähelepanuväärne film kaugeltki nii tuntuks saanud.
Meie kinodes jookseb nüüd juba mõnda aega "Benjamin Buttoni veider lugu". See on juba rohkem traditsioonilise Oscari-filmi moodi. Täiesti ebatõenäolisest inimesest saab üleelusuurune kangelane. Kõik on lugenud sellest peategelase tagurpidi elust: vanurist lapseks. Vahest pole seega ka imestada, et seda muinasjutulist elulugu ka ei kujutata just liiga realistlikult. Surivoodil daami viimne kahekõne tütrega: taustaks orkaan Katrina jõudmine New Orleansi, Benjamini suure armastuse uskumatu karjäär balletilavadel, väga ebatõepäraselt tunduv sõjaeelne Arhangelsk tühja hotelli, viina ja kalamarjaga ja miks mitte ka Benjamini koduks olev vanurite hooldekodu. Tegelikkus on selles muinasjutus üpris skemaatiline. Ses suhtes on kahju ka Brad Pitti üpris leigest rollisooritusest - tema peamiseks püüdluseks paistis olevat Benjamini iseendale truuks jätmine. Kui ta vanurist lapsena vaatas maailma tuima kindlusega hirmsasse tulevikku, siis pidi see jääma samaks kogu elu vältel.
Lisaks: kujutada vana inimest lapsena on märksa lihtsam kui noort näolappi vanurina.
Ma ei oleks ehk nii karm kui Guardiani kriitik Peter Bradshaw, aga midagi jäi sellest filmist puudu. Püüd kujutada erakordsust igas B. Buttoni eluseigas jättis ehk liiga vähe ruumi jõuda inimese endani.
P. Bradshaw arvates on muuseas saast ka The Reader.