Kiire lõpu võimalikkusest

Hommikul lõõtsutasin mis hirmus. Nõud pesta, kassile süüa-juua anda, habe ajada, vetsus käia, asjad kotti panna, prügi väljaviimiseks kokku korjata. Väljas tundus harjumatult valge. Pole ju kombeks talvel valgel ajal liikuda. Pool üheksa on minu jaoks väga hiline aeg kodust lahkumiseks.
Jõuan siis keel vesti peal bussipeatusesse. Ei kedagi, ei midagi. Sõiduplaan postil ütleb, et eelmine läks pool tundi tagasi, järgmiseni läheb veel kah nii mõnikümmend minutit. Tore on. Kes kurat muudab keset talve busside sõiduplaani ja miks? Kindad kätte, müts pähe, jalad selga ja libisedes ning vandudes kilomeeter-paar jala teise numbriga bussi peale. Isegi ootamatult ruttu jõudsin tööle.
Ja siin nüüd loen, et Obama tahab 80 protsenti USA ja Venemaa tuumalõhkepeadest hävitada. Paarkümmend aastat tagasi oleks see olnud ainus uudis, millel mingisugust tähtsust. Täna ei huvita pingelõdvendus enam kedagi. Millal sina viimati sellele mõtlesid, et maailmas on endiselt piisavalt tuumapomme, et kogu elu hävitada? Kiiremini kui globaalne soojenemine ninagi jõuab nuusata.
Kui Obama sellise lepingu sõlmida võtaks ja lõhkepeade lahtivõtmise tõestatult ellu suudetaks viia, oleks ta juba väärt maani kummardust. Pärast pikki külmunud aastaid midagi kusagil liigub.