Pöff 2013: Gloria

See Tšiili film oli mulle paras pettumus. Kibestunud vanemad naised pole kunagi olnud minu teema, aga selles loos ühe taolisega just tegemist oli.
Ammu lahutanud Gloria lapsed on täiskasvanuks saanud ja naise hing ihkab lähedust. Nii käib ta omavanuste tantsuõhtutel (kus kõlas peamiselt seistmekümnendate-kaheksakümnendate disko) ja püüdis avastada mõnda sobivat härrasmeest. Närviliselt suitsu pahviv ja viskiklaasi armastav naine ei ole oma meestuttavatega kunagi eriti rahul. Elukogemused ilmselgelt ei luba. Aga siiski kohtab ta lõpuks esmapilgul sobivat meest. Too on endine mereväelane, šikk ja kena härra. Ütleb õigeid asju ja oskab vajalikul hetkel hoolivust üles näidata. Aga muidugi pole elu nii lihtne. Mehel on oma minevik, st eksnaine ja endiselt isa küljes rippuvad tütred. Erinevalt Gloriast ei suuda ta endist elu maha jätta.
Ja nii see film kulgeb. Gloria on aeg-ajalt rahul, aga enamasti sugugi mitte. Tütar ootab last ja valmistub sõitma peigmehe juurde Rootsi. Seda enam vajab Gloria nüüd hooliva härrasmehe lähedust. Aga too on tossike. Laseb jalga niipea kui tütred helistavad. Naine joob, joob, joob ja vihastab. Ning lõpuks maksab kätte, kattes endise merekaru paintballikuulidega. Suhe on pöördumatult läbi.
Vaatasin filmi vältel mitu korda kella. See on minu puhul väga halb märk. Film ei kõnetanud ja peaosalise kibestunud olemus ei sobinud. Kuigi roll oli suurepäraselt tehtud, mida näitavad arvukad festivaliauhinnad.
http://2013.poff.ee/est/filmid/programmid.p/screen-international-kriitikute-valik-1/gloria