Põgenemistest

See pagana riigiametniku identiteet tundub aeg-ajalt nii jälestusväärne, et vaju või maa alla. Või siis põgene sinna, kuhu Eesti õigusruum ei ulatu. Võimatu ju panna inimesi mõistma, et ametnik ei kirjuta seadusi. Küll aga peab ta kellegi teise poolt kirjutatud seaduse järgi tegutsema. Seaduse puudulikkus langeb aga ikka ja alati ametniku kraesse. Tee või tina.
Aga see selleks. Pidin hoopis Krister Kivi reisiraamatust "Eesti maja" kõnelema. Jutik soovitas, et äkki meeldib mulle. Ja eks tal oli omajagu õigus.
Raamat näeb kujunduselt välja nagu halvemat sorti kommertsnaistekas, aga eks seegi vist ole taotluslik. Foobiatest igast suunast ümbritsetud kohutavas armuvalus Krister põgeneb iseenda eest ümbermaailmareisile. Justkui Eesti Majasid ja veel säilinud väliseestluse riismeid otsima. Kuigi sisuliselt loeme me rohkem noormehe õudsetest lennureisidest ja jubedatest hotellidest, milledes ta on sunnitud ööbima. Raugaikka jõudnud väliseestlusest ta suuremat ei pea. Kuigi tuleb ju ka tunnistada, et raske on innustada millestki, mis sisuliselt maa pealt kadunud.
Mõningaid huvitavaid eestlasi ta oma teekonnal muidugi kohtab, aga need Eesti majad Kristerit ei armasta. Nad on kas lukus, ämblikuvõrkudes või täis kurja ilmega Pätse ja Tõnissone tõtt vaatamas. Mis iseenesest pole ju üllatus. Jäänukid minevikust, mis ei tule enam tagasi. Suurel osal väliseestlusest pole enam meie kalli banaanivabariigiga vähimatki pistmist.
Lõbusa algusega raamat muutub ajapikku aina kurvemaks. Krister on nii lootusetult puntras omaga. Ja üksi. Üksi. Pikk intervjuu Kanadas elava professor Endel Tulvinguga on üllatav katkestus sellesse enesehaletsuse mantrasse. Kuid siis läheb jälle kohe vanamoodi edasi.
Lõpus aga paistab päikegi pilvede tagant piiluvat. "Päeva jooksul sadu lakkab." Nagu armastavad öelda Eesti ilmaennustajad pilvitu päeva hommikul.