Päikesejänku

Olgu annaalidesse märgitud, et 13. märts oli imeilus kevadpäev. Päike paistis ja tänavad siin linnas olid kuivad ja jalutamiseks justkui loodud. Isegi seda igakevadist õudset tolmu polnud õhus keerutamas. Imetlusväärne - kas märtsikellukest on tõesti lootust üle pikkade aastate märtsis kohata?
Nädal on läinud kuidagi kiiresti. Igal õhtul saame rindeteateid valitsusläbirääkimistest. Tõsine töö on ette võetud. Kas tulemus erakonda rahuldab see on iseasi. Ma ise olen natukene kahevahel nagu alati. Pigem vist siiski ei kipuks nii kangesti valitsema. Kui just midagi väga olulist läbi ei õnnestu suruda...
Eile pidin kõigepealt üle elama asutuse juubeli. Teate ju küll - ülikonnad vajuvad kokku ja hakkavad kalli bossi ees koogutama ning õõnsaid kiidusõnu laduma. No pole hullu, pärast saab tikuvõileiba ja veini. Mina mõistsin taaskord, et puudub oskus sellistel koosviibimistel head nägu teha. Füüsiliselt on vastik. Vanasti sain kuidagi hakkama, aga enam ei suuda üldse. Lasin esimesel võimalusel jalga.
Väljavaated rikutud? Kahtlemata. Aga juba ammu enne.
Pärast käisime Jutikuga veel seda järjekordset Hugh Granti romantilist komöödiat vaatamas. Läheb vist Hugh-poiss liiale nende üheülbaliste filmidega. See oli justkui vaimukam ja paremini kirjutatud.