Oh sa armas aeg

Täna on eriti vastik päev. Peamiselt selletõttu, et olen miskipärast üleni kange. Selg ja jalg ei taha sugugi kiiremaid liigutusi ette võtta. Pealegi pean tööl täna ebameeldivate asjadega tegelema.
Aga juba paari päeva pärast võtame Jutikuga ette kohaliku keskklassi lemmikajaviite -reisime siinsest nn talvest soojale maale. Nädal Lanzarote saarel, kuhu ilmavanad pakuvad umbes 25 kraadi ümbrusse jäävat suvesooja. Huh, see kõlab peaaegu hirmuäratavalt ning muidugi harjumatult.
No tore on. Reisida on mulle ikka meeldinud. Mis mind sootuks vähem innustab, on kaks korda kuus tundi lennukis. Selle kuramuse kange põlvega. Ja näen muidugi juba vaimusilmas lennujaamades looklevaid turvakontrolli järjekordi. Aga eks mu suur kere ole varemgi vastu pidanud. Peab seegi kord.
Võib-olla on seda reisi siiski väga vaja. Tunnen ennast siin kuidagi ahistatuna. Iseenda peas omale peale surutud kohustusi olen püüdnud küll järkjärgult vähendada, aga neid on veel enam kui küll. Seal kaugel ei pea neile eriti mõtlema. Või mõelda muidugi võib, aga ette võtta pole õnneks midagi.
Äkki õnnestub see peas lõputult tiksuv kell mõneks päevaks peatada? Või vähemalt pisut vaiksemaks sundida.