Mida me tegelikult tähistame?

Kui Von Krahli "Harmoonia" kohta muud öelda pole, siis ühes suunas viis ta mu mõtted küll. Sellele Eesti 90. juubelile, millest sel kuul kellelgi pääsu pole. Kui niiviisi austame oma riigi loojaid, siis on see aus ja õige tegu. Aga omaenda saavutuste korduv taevani kiitmine on asi, mida ma enam sugugi heaks ei kiida. Sest meie riigis, lääne ühiskonnas laiemalt on selleks liiga palju valesti. Aeg oleks ükskord silmad avada ja tõelisusele näkku vaadata.
Selles mõttes on "Harmoonia" meeldetuletus omal kohal. Teine asi see, et näidend ise koledasti ebatasane. Vägivallastseenid ei suuda filmidega üles kasvanut jahmatada ja pikk Soome prostituudi monoloog kuuluks nagu hoopis kusagile mujale. Vahepeal loetakse lausa moraali. Samas küünlavalges intiimses õhkkonnas ette loetavad utoopiad mulle meeldisid.
Von Krahli trupp on nagu ikka oma tuntud headuses. Aga jah, tõsiselt läbi raputada ning ihukarvu püsti jahmatada tundub aina raskem. Ehk peaks valima mõne teise lähenemisviisi? Praegu tundub, et kalli Von Krahli tipphetked jäävad vägisi mõne hea aasta taha.
Aga - Eesti 90. juubeli tähistamiseks kärab paar tundi seljavalu kannatada küll.