Täna tundub kõik aeglane. Isegi mõtted venivad peas nagu vana magnetofonilint.
Kuulan Robbie Robertsoni ja unistan paigast, kus on võimalik suhelda sõnadeta. Kõrvalisest tantsuurkast, mis moondab mehe naiseks ja naise meheks. Seal pole kuulda muud heli peale pulsseeriva rütmi ning valitseb kehakeel.
Ma ei tahaks seal üldse tantsida. Tahaksin nähtamatuna kohal viibida ja inimesi jälgida. Tundmatu vaatleja keset kirede ja tunnete möllu. Ise muusikat kuulmata, vaikse varjuna pimeduses.
Eks teie tea
-
...
Mõnikord on päris hea, et teed küll plaane, aga elu sekkub ja
plaanimajandus kukub kokku. Tookord, kaks-kolm nädalat tagasi, mõtlesin, et
lähen la...
17 tundi tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar