Naftast vereks

"There will be blood" ehk "Veri hakkab voolama" on tõesti väga hea film. Minus tekitas ta ehk veidi pentsikuid mõtteid, mida teiega siinsamas jagada püüan.
Kõigepealt muidugi asjaolu, et P.T. Anderson mõistab hukka mõlemad sambad, millel Ühendriigid seisavad: edasipüüdlikkuse ja silmakirjalikkuse. Nii taltumatu iha saada kaaslastest rohkem mammonat kui lõputu vajaduse õpetada teistele, kuidas nad elama peavad.
Daniel Plainview ei ole läbinisti halb. Ta tõsi, vihkab inimesi. Aga selles suhtes pole vähemalt minul keeruline temaga samastuda. Inimesed on ülemäära keerulised. Kuid teatud hetkeni on Danielis inimlikkust küllalt tallel. Lapsendatud poiss on talle oluline. Tõsi, mitte nii oluline kui nafta. Aga tähtis siiski. Perekond tundub Danielile müstilisel moel eluliselt vajalik.
Kuni reetmisteni. Poiss reedab Danieli vigastada saamisega, venna ähmane vari kaob kiiremini kui ta kummitama saabus. Ja siis hakkab veri tõeliselt voolama.
Kogukonna jutlustaja Eli on Danieli jaoks vaid tühine putukas. Putukas, kelle lömastab kergesti mammona ning Danielil pole vaja muud kui anda suure mõnuga viimane hoop. Maksta kätte silmakirjalikkuse reetmise eest.
Sügavalt õnnetu inimene on Daniel muidugi. Kuid mitte õnnetum kui teda ümbritsev maailm. Daniel ja maailm saavad omavahel väga hästi läbi. Egoism on siinkandis jumal.
Daniel Day-Lewisele palun Oscar. Vaimustav.