Keskpäeval ristteel

Meie asutuse valvelauas seisab suur paks kaustik. Iga päev kannavad usinad töötajad nendele lehekülgedele oma tuleku ja mineku.
Kujutlen steriilset arhiiviruumi, kus neid väärtuslikke ürikuid hoitakse. Kaustik kaustiku peal, riiul riiuli järel, kõik kenasti kronoloogilises järjekorras. Täis kümnete inimeste päevi, kuid, aastaid.
Ma pole sinna valvelaua kaustikusse aastaid silpigi kirjutanud. Ja mitte keegi ei hooli sellest, mitte keegi ei kontrolli. Ometi on kaustik alati seal laual avatud ning usinaid kirjatöö tegijaid rohkem kui küll. Sajad tuhanded allkirjad, mis müüvad ära päevad, tunnid, minutid. Kuradile.