Suvi kõditab, reis ootab

Jälle üks üksildane maihommik siin kontoris. Aga õhtul läheb põnevaks. Põrutame nimelt Leedu suunas teele.
Palangas käisime ema, isa, poolõe ja poolvennaga esimest korda 1979. aasta suvel. Ma polnud veel kuuenegi. Sõime sardelle, jõime tänava nurgal kalja või joogiaparaadist magusat vett ja tegime toredas mänguautos pilti. Mul olid lühikesed püksid jalas.
Meeldis nii väga, et jäimegi käima. Igal suvel, niipea kui vanemad puhkusele jäid, sõitsime Punase Elevandiga Palangasse. Mõnel suvel isegi kaks korda. Vahest oli seal jube külm, mõnel teisel korral päike kõrvetas mehemoodi. Aga tõeline puhkus alati. Päev ei alanud kunagi enne keskpäeva ja lõppes pea alati mõnusa kaardimängusessiooniga aiamajakeses, mis enamasti oli paar nädalat meie koduks.
1989. aasta suvisest Palangast mäletan ärevaid uudiseid Moskvast rahvasaadikute kongressilt. Ajad hakkasid vaikselt muutuma. Ei arvanud tookord, et me siia enam tagasi ei tule. Aga nii see läks. Järgmisel suvel polnud enam raha ega bensiini. Ja siis sai vana aeg hoopis otsa.
Täna, 19 aastat hiljem, lähen lõpuks tagasi. Isa ja ema tulevad ka. See on tegelikult uskumatu lugu. Eks ole ikka unistatud sest reisist, aga alles nüüd avanes võimalus. Jube põnevil olen. Milline see Palanga täna on? Kas tunnen veel mõne tänava, mõne kohviku ära?
A trip down the memory lane.