Viinis on mai algul juba suvi. Aga see on veel selline mõnus, mahe suvi. Päike alles paitab, veel ei viruta sulle keset lagipead. Puud ammu lehes, aga linnud laulavad veel täiest kõrist. Kesklinn on täidetud poodide ja inimestega, täpselt nagu igas teises suuremas linnas. Poed täis Hiinas valminud riideid, suveniire, konni. Mõned kallimad, mõned odavamad - vastavalt kaubamärgile, aga pärit samadest tehastest. Ehkki näiteks meeste triiksärkide valik on hämmastavalt lai. Aga üritad midagi osta, selgub midagi hämmastavat. Isegi tohutud kaubamajad ei aktsepteeri krediitkaarte, söögikohtadest rääkimata. Tere tulemast 20. sajandisse. Ühest säärasest kaubamajast ostan huvitava ümbrisega plaadi. Üks poe top-müügiartikleid. Fiva & Das Phantom Orchester "Die Stadt gehört wieder mir". Linn kuulub taas mulle. Kodus selgub see, mida veidi pelgasingi. Loodetud Austria roki asemel on tegemist Baieri räpiga. Mis aga mulle üllataval kombel päris meeldib. Saksakeelne räppimine ühes mõnusate, voolavate meloodiatega. Pole üldse paha.
Linn on muidugi enamat kui vaid poed, tänavad ja neid mööda isegi keset tööpäeva patseerivad kümned tuhanded inimesed. Eriti muidugi Viin, kus üks suursugune palee ja loss ajab teist taga. Muuseumi kvartali pompöössus kahvatub Hofburgi kõrval. Isegi peasissekäigu juurde jõudmine võtab võhmale. Veidi maad edasi tohutute mõõtmetega Stefani Toomkirik. Liftiga saab üles põhjatorni sõita. Sealt hakkavad esimesena silma kümned kraanad. Viin korrastab ja ehitab. Mõnikord lausa segavalt palju. Toomkiriku katuselt on inimesed ja vanalinnas turiste püüdvad hobukaarikud vaid kärbsed.
Vanalinnas on uhkeid kirikuid teisigi. Enamasti toretsev barokk, aga Doonau kanali lähedalt leiab kauni alternatiivi. Väike Ruprechti kirik, linna vanim. Kaunilt lihtne, väänkasve täis, kusagilt põõsa tagant ammune pühamees piilumas. Viimasel Viini õhtul sööme kiriku varjus õhtust. Loomaliha, kneedlid, marjamoos ja tume magus õlu Doppelmalz. Vaimustav. Ja isegi kirikusse sisse saame piiluda.
Elame Mariahilfer Strasse ääres, sisuliselt kesklinnas. Hotelli viib märkamatu uks kõrvaltänavalt, pead sõitma imepisikese liftiga kolmandale korrusele. Kitsad, väsinud koridorid. Aga tuba on suur ja elul pole seal viga midagi. Tänaval olemas kõikvõimalikud poed, mida ette suudad kujutada ja isegi kuulsa suusahüppaja Thomas Morgensterni käe- ja jalajälgede näidised. Küll nood on alles pisikesed!
Schönbrunn ja Belvedere
Viini suurim turismimagnet Schönbrunni loss asub laia puiestee lõpus. Nurga taga asuvast U-Bahni jaamast saab sinna ka. Mõõtmed on pompöössed, nagu juba ette teada. Sisse lastakse kellaaja meetodil, pead enne päris pikalt ootama. Aga saabki vahepeal pilgu välja aeda visata - mis lööb täiesti pahviks. Palju enam kui keisriperekonna eluruumid, mida turismigruppide vahelt läbi pugedes just väga vaadata ei jaksa. Eks neid losse ole omajagu nähtud ka. Aga sellist lossiaeda nagu Schönbrunnis mitte. Kusagil seal labürintide vahel on üks puu, mille okste vahelt avastame orava. Vilgas elukas teine. Läheme pildistamisega õige hoogu - ja äkki ütleb aparaat üles. Mõneks tunniks saame ta veel korda, kuid varsti kiilubki ta ennast lõplikult kinni. Pilditegemiseks jäävad veel vaid mobiilid.
Ronime päikeselist serpenttini pidi Gloriette'i juurde. Armetult igav ja umbne kohvik, aga milline vaade lossile ja linnale tema taga. Säärasesse paika tasus palee ehitada küll. Alla tagasi saab ka varjulist metsaalust mööda.
Teine Habsburgide palee, Belvedere, asub õige linnalikus keskkonnas. Trammid toovad sind kergesti kohale. Siin ei ole suuremalt säilitatud monarhide pompöössust, mõlemad palee peahooned on muudetud kunstisaalideks. Austria 20. sajandi kunstist saab siin päris kena ülevaate. Gustav Klimt domineerib küll Viini linnapildis, kuid Austria kujutav kunst on palju enamat! Näiteks noorelt surnud Egon Schiele on Belvedere'is põhjalikult esindatud ja muidugi ka Oskar Kokoschka. Ühes saalis vaatab vastu Friedensreich Hundertwasser, aga temani pole me sel hetkel veel õigupoolest jõudnud. Barokk, mis täidab enamiku Belvedere'ist, enam eriti huvi ei pakugi.
Viini metsad
Polnud plaani kesklinnast lahkuda, aga selleks jäi aega. Niisiis miks ka mitte. Metroo, trammi ja bussiga saab tegelikult päris kaugele ja eelkõige kõrgele. Üle 400 meetri kõrgusel asuva Ludwigsbergi otsa nimelt, kust vana kloostri kõrvalt avaneb linnale uskumatu vaade. Sealt kõrgelt näeb ka Doonaud, nii vana kui uut ning Doonau kanalit, mis kõik linna läbivad, aga millele justkui loogilist juurdepääsu ei leidnudki. Kanali kõrval sai tõsi küll omajagu sõidetud, aga päris Doonau jäi maapinnal hoopis nägemata. Raamatust võib lugeda, et Ludwigsberg ja kogu Viini metsa ehk Wienerwaldi linnapoolne kant oli vanasti rikkurite lemmikelupaik. Siin olnud ka kuumal suvel jahe. Meile tundus seal küll sama palav kui kesklinnas. Aga ega me väga sügavale laande kõndima ka ei läinud. Ehkki just seal jalutamine - kevadel linnulaulu kuulates - võiks olla Viini külastuse kõrghetk.
Leidsime end ka järjekordsest restoranist - hunnitu vaatega linnale. Üldiselt on Viini söögikohtade hinnatase kaunis kõrge ja erilisi hõrgutisi seal ei pakuta. Mitte, et me oleks kõige kallimate roogade seast valinud muidugi.
Hundertwasseri maja ja Gaasimeeter.
Sajandivahetusel surnud kunstnik Friedensreich Hundertwasser tegi kuuekümnendate lõpus midagi pöörast - ehitas Viini ebakorrapäraselt voolava, lausa ebamaise maja. Ta püüdis näidata, et elamu ei pea olema midagi igavalt nelinurkset ja stabiilset. Andis õiguse ja võimaluse ka elanikule loovust üles näidata. Tookord arvasid paljud, et arhitektuur võtabki Hundertwasseri innustusel uue suuna. Aga ei. Nii seisab see veider korruselamu. metsaga katusel, endiselt keset linna, rahvas käib teda uudistamas ja ahhetamas nagu teisigi sama mehe šedöövreid.
Hundertwasseri maja kõrvale saab mõnusalt trammiga sõita. Meie lolli peaga läksime metrooga, kõndisime kilomeetri ja kohale jõudes lõid mu jalad otseses mõttes tuld. Võib-olla seepärast jäi ka saadud elamus poolikuks. Kuid kogu selle barokse, paleeusku Viini vahele sobib seda imemaja vaadata küll. Ta tõepoolest on nii teistsugune. Ja astudes sisse kõrval asuvasse suveniiripoodi, lubab lahke poeomanik täiesti tasuta Hundertwasseri majast tehtud põhjalikku filmi vaadata. Ise ju sisse ei pääse. On ju tegemist täiesti tavapärase pidevalt asustatud kortermajaga. Mis ometi on erandlik.
Viini äärelinnast leiab teisegi huvitava tänapäevase arhitektuurilahenduse. London ehitas turbiinihalli muuseumi, Viin aga gaasimahutitesse kaubanduskeskuse. Kolm läinud sajandi algusest pärinevat stiilset punastest tellistest ümmargust gaasimahutit jäid kaheksakümnendatel otstarbeta. Tööstushoonete taaskasutus meelelahutuspaikadena pole midagi erakordset. Rasketööstust asendabki ju suuresti tarbimine. Aga ikkagi tunduvad need Viini gaasimeetrid erilistena. Oleks vaid olnud aega ja jaksu seal pikemalt ringi luusida.
Postitused
