Lanzarote reisikiri, märtsi algusest

Milliste sõnadega teda iseloomustada? Must laavakivi, lumivalged majad, rohekassinine ookean, tuul ja päike, Cesar Manrique.
Elasime mõnusa suvise nädala turismikeskuse Puerto del Carmeni nurgakeses nimega Matagorda.

Oma väikeses bungalos palmide vahel, kiviviske kaugusel merest. Pensionäride ülirahulikus piirkonnas. Hädapärased poed, igati korralikud söögikohad ning korralik autorent vaid mõne sammu kaugusel. Ning muidugi tohutute mõõtmetega, aga sel aastaajal tühjavõitu liivarand. Liiv pärinevat Sahara kõrbest.
Puerto del Carmeni keskus asub meie bungalost tõeliselt kaugel. Annab mööda rannateed vantsida. Teeme päris mitmel õhtul proovi, aga ei jõua eriti kusagile. Lõpuks näemegi Puerto del Carmeni kesklinna vaid bussiaknast. Ei paista väga suur kaotus olevat.

Paar reisi tegime koos soome turistidega. Teguise linnas, endises Lanzarote pealinnas, on pühapäeviti laadapäev. See tähendab, et sinna koonduvad absoluutselt kõik väikesel saarel olemasolevad turismibussid. Ning kenad valged inimesed muudkui voorivad tänavaid ja platse mööda. Ning ostavad ilmselgelt liiga kallilt ilmselgelt mõttetut träni. Linnakese vaatamisväärsused on sel päeval ettenägelikult suletud. Kuigi üht-teist seal vaadata oleks küll.
Kui turistid on raha kiirmarsil ära kulutanud, viivad bussid nad näitleja Omar Sharifi endist suvilat vaatama.

Koos Lagomariga tuleb esimest korda mängu skulptor ja visionäär Cesar Manrique, kes paistab olema kõige olulise autor, mis saarele viimasel mõnekümnel aastal kerkinud. Muidugi disainis ta ka selle omapärase mäekülje sisse ehitatud suvila. Küll on seal palju treppe ja käike ja uuristusi. Lähemaks uurimiseks pole muidugi ei aega ega ruumi. Ringkäigu teinud, puhkame basseini kõrval jalgu ja jälgima kohaliku prominendi, kolmejalgse koera, tegemisi.
Omar Sharif suvilas enam ei ela. Teda olla aastaid tagasi ühes bridžimängus õnn jätnud ning koos õnnega läks uuele omanikule see tore elukoht. Nüüd peetakse seal tavalist turismiasutust ja rahvas muudkui voorib läbi.

Teine grupireis toimus kõrvalasuvale Fuerteventura saarele. Päev, millest lootsime reisi kõrghetke, valmistas korraliku pettumuse. Laeval tegid giidid neljas keeles korraliku näitemängu, mille peamiseks sisuks oli lõputu kordamine, millistest poodidest just täpselt allahindlust saab.
Carralejo linnas saime aru, miks. Seal peale poodide ja söögikohtade muud polnudki. Võiksime küll väita, et selles linnas veedetud tundidest on selle reisi puhul kõige rohkem kahju. Sest need olid tühjad tunnid.


Korraks viis buss meid siiski läheduses asuvatele liivadüünidele, mis oli tõepoolest mõjus vaatepilt. Vähemalt inimesele, kes tõelises kõrbes käinud ei ole. Aga düünidel anti pool tundi ja siis kiiresti bussi ja sööma. Tõeline elamus jäi saamata.
Fuerteventura reisi tipphetkeks kujunes hoopis tagasisõit. Ookean otsustas veidi oma jõudu näidata ning tekitas õige tubli laine, mis laeva üles-alla kõikuma pani. Võiks ehk öelda, et vähemalt pooltel turistidel hakkas selle pooleteise tunni ajal halb. Meie istusime vähemalt hea koha peal. Märjaks ei saanud, ustest tuli õhku ja oksehais meieni ei ulatanud. Pidasime vapralt vastu. Ja kui lõpuks tasuta sangriat pakuti, olime esimesed, kes sellest osa said. (Teised lihtsalt ei jaksanud end letini võidelda üle tugevalt kõikuva katamaraani vahekäikude.) Imehea tundus.
Pärast õhtul ostsime kohalikust Sparist suure sangriapudeli hinnaga 1.70 ja tegime talle neljakesi tuule alla. Nämm.

Ühe päeva sisustasime käiguga kohalikus loomaatraktsioonis nimega Rancho Texas Park.

Metsikute jõupingutustega on keset Puerto del Carmeni ümbruse musta kõrbe tekitatud tore roheline oaas, kus peredel mõnus päeva veeta. Kõikvõimalikud loomad alates kitsedest ja lõpetades valge tiigriga elavad seal päris hästi. Ruumi paistab neil seal olevat.
Peale juba Tenerifel nähtud atraktsioonide nagu matemaatikutest papagoid ja tantsivad merelõvid näidatakse Lanzarotel kotkaste ja kullide etendust.

Pannakse sind istuma ja lastakse suurtel lendavatel kiskjatel üle su pea lennata. Nii lähedalt, et võiksid lausa puudutada. Mida küll ei soovita. Isegi püstitõusmine võib lõppeda... kui mitte linnu rünnakuga, siis vähemalt publiku hulgast eemaldamisega küll.

Autoks sai meil kolmeks päevaks tore Volvo, mille numbrimärgi FCH järgi Fuksiaks ristisime. Tegelikult poleks me nii kallist automaatkäigukastiga mudelit omale lubada saanud, aga rendifirmal polnud parajasti muud pakkuda. Nii saime veel tublisti allahindlust ka, korralikule masinale lisaks.
Kolme päevaga jõuab Lanzarote küllalt põhjalikult läbi uurida.

Timanfaya rahvuspark on ehk kõige mõjusam elamus, nii et sellest tasub alustada. Eriti vapustav on esmamulje. Keerad kiirteelt ära ja sinu ees on peenike asfaldiriba, mõlemal pool kõrval aga lõputult musta laavakivi. Justkui väga halvasti küntud kivipõld ja seda kilomeetrite ulatuses. Seda, millises valguses see laavakivi päikese käes sillerdab, on võimatu kirjeldada. Taamal tõusevad mõlemal pool sinise taeva poole vulkaanikraatrid.

Vulkaanide vahele pääseb ainult bussiga. Ümberlaadimispunktis demonstreeritakse seda kui kuum on siin isegi maapinna vahetus läheduses. Põletavalt kuum.
Edasi saadeti meid bussiga laavakiviväljade vahele. Imekitsas asfalttee on sinna süsimusta reaalsusse sisse uuristatud ja kõrgemale tõustes on otse bussiakna all kuristik. Aeg-ajalt tehakse pildistamispausi, kuid bussiaknast sa hetkeemotsiooni ei taba. See emotsioon – kui teda nüüd tagantjärele kirjeldada püüda, oli umbes selline: veidi õõva, veidi lootusetust, veidi üllatust, veidi hämmeldust selle uskumatu valguse üle, mis päikesesäras mustal maapinnal sädeles.

Pärast käis Jutik veel kaameliga sõitmas. Kaamelid on Lanzarotel juba ammusest ajast olulist rolli mänginud. Täna sõidutavad nad vaid turiste, kuid veel mõnekümne aasta eest kasutati neid rasketel maatöödel üpris edukalt.


Massiturism tegi sellele täieliku lõpu. Nüüd roostetavad põllumajandusriistad muuseumis ja keegi isegi ei mäleta enam, kuidas neid vaid üks inimpõlv tagasi kasutati.
Kindlasti tasub Timanfayast lõunapoole sõita. Esimest ja vist ainsat korda terve saarel oleku ajal eksisime ühte küla läbides seal ära. Aga lõpuks jõudsime ikka oma sihtpunkti. Kõrgel mäejalamil asuvasse Femesi külla, kust avaneb vapustav vaade alla orgu. Ja nagu ikka Lanzarote vaadetega: taamal on alati paistmas ookean. Seal terrassirestoranis sõime nende päevade kõige kallima eine. Eine, mille eest ma alles aprillis krediitkaardiga maksma pean.
Arvet me ei saanud maksmisel, nii et naised pidid seda veel auto juurest tagasi küsima minema – kuidas me muidu arve oleksime ära jaotanud omavahel? Arvet uurides tuli aga välja, et meile oli üks magustoit sinna lisatud – selle eest nõudsime raha tagasi! Võidukalt.

Läänerannik on eriti mõjus. Autotee läheb otse ookeani äärt pidi ja sellelt avaneb vapustav vaatepilt kaljudele, mida vesi halastamatult peksab ja voolib. See on endiselt laavakivimaa. Midagi seal ei kasva ja kui loojuv päike viskab oma kiired sinisele merele ning süsimustale maale, siis seda tasub vaatama minna. Unustamatud hetked.

Tee lõpeb El Golfo nimelise küla juures. Meri on uuristanud seal kaljusse suurema augu. Jätnud endast järgi imekauni musta liivaga ranna ning vetikate poolt sügavroheliseks värvitud veega lombikese.

Sellel nurgakesel on omaette aura. Käisime seal koguni kaks korda ja eriti viimasel õhtul jäi ta erilisena meelde. Tekkis tunne, et elada ja midagi sellist näha on ikkagi väärtus omaette. Ja hallil argipäeval kaduma kippuv elujõud tuli hetkeks tagasi.
Pikale mustale mererannale oli laine heitnud igasugu erinevaid karpe. Enamasti küll vaid tükikesi, mille järgi võis vaid aimata, milline see siis oli kui seal keegi veel sees elas.

Põhja-Lanzarote väärib samuti nägemist. Seal pole maa nii must, kasvatatakse viinamarju, kaktuseid, mere ääres on tohutud alad täis roheliste põõsaste puhmaid. La Verde koopad on omaette vaatamisväärsus. Ega mina pole ju sellistes suurtes koobastes kunagi käinud. Sellepärast oli ka nii uus ja fantastiline. Seal maa all on mitu suurt ruumi, kuhu korralik turismigrupp rahulikult ära mahub. Peetakse 50 meetri sügavuses maa all isegi kontserte.

Spämm võtab veebilehe üle

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium poleks vist küll iial aimanud, et nende süütule küsimusele Milline peaks olema Euroopa patendipoliitika? tuleb kahe aasta jooksul sedavõrd palju asjalikke kommentaare.

Tädid ja onud Nukuteatris

Õieti vist Nukuteatri kaetud õue peal. Dagö esitles eile seal oma plaati (pole aimugi, miks maispeiss hispaaniakeelne sedapuhku). Bändi paarist vahepealsest üllitisest ma suuremat ei hoolinud ja neid uusi laule kuulsin esimest korda, aga meeldis. Autentsem, vähem produtseeritum kõla kui plaadil. Head mehed on noh. Poleks vaja nii hirmsasti neid lugusid raadio jaoks üles timmida, mängige stuudios ka nagu laivis. Tuleb parem.
Raul Vaigla, kes vist igas Eesti bändis bassi mängib, ja Petteri Hasa trummidel olid vaimustav paar. Keskendun kontserditel päris tihti just rütmisektsiooni jälgimisele. Rütmimaniakk nagu olen. Ai, magusaid hetki oli. Saatpalu hääl kõlas ka eile vägevalt, laulusõnad kenasti kuulda vägagi tubli tausta kohal.
Suur rahvamass jahedat ruumi kuumaks ei suutnud kütta. Vist oli endast liiga heal arvamusel publik. Ja ega neid uusi laule veel ei tunta ka. Vanad hitid panid ikka rohkem kaasa elama. Aga mina ei kurda. Kontserdile pääseb liiga harva.

11 süüdi, aga 3 ülejäänut?

Kreeka tõstekoondise 14 liikmest 11 jäid hiljuti dopingupruukimisega vahele. Kreeka TV spordipealikult küsiti rahvusvahelisel seminaril, mis imekombel ülejäänud kolm negatiivse tulemuse said. "Ei saanudki", kõlas lakooniline vastus. "Ülejäänud kolme ei suudetud kusagilt leida". Saal rõkkas naerda.

Ja tänane sõnum...

...pärineb ühelt Inglismaa geeniuselt, kes täna vist rohkem California päikese all peesitab. Aeg-ajalt võtab kitarri veel tänagi kätte ja viib meid ikka ja jälle oma võrratu fantaasia meelevalda. Kolmkümmendviis aastat noorem Richard Thompson kirjutas kord nii:
A man, he's like a rusty wheel
On a rusty cart
He sings his song as he rattles along
And then he falls apart

A man, he's like a briar*
He covers himself with thorns
He laughs like a clown when he's fortune's down
And his clothes are ragged and thorn

A man, he's like a three string fiddle
Hanging upon the wall
He plays when somebody scrapes on the bow
Or he can't play at all

A man, he's like his father
Wishes he was never born
He longs for the time when the clock will chime
And he's dead for evermore

Ja nüüd kõik koos:
And we'll sing hallelujah
At the turning of the year
And we work all day in the old fashioned way
'Till the shing star appears

*Briar ehk brier on muuseas kibuvits.

Laulu "We Sing Hallelujah" leiate Richard ja Linda Thomsponi ühiselt meistriteoselt "I Want To See The Bright Lights Tonight", mis ilmus nukral majanduskriisis vaevleval Inglismaal AD1974.

Märjalt

Jalutasin ägenevas vihmas, kuulasin kõrvulukustavat linnulaulu ja mõtlesin, kas olen tõesti viimased poolteist aastat mõttetult raisanud. Küpses eas poliitikasse sukeldudes lootsin näha nende ideaalide edenemist, mis mulle olulised. Naiivne ja rumal, ütlesid mõned. Iga päevaga paistab aina enam, et ütlejatel oli õigus.

Maraton on lihtne. Lõvisid pole.

Mõned masai hõimu vahvad mehed jooksevad homme Londoni maratonil, et koguda raha koduküla kaevu ehitamiseks. Meeste Inglismaa muljeid.

Paljas naine, tulnukas või õnge heitev käsi?

Uskumatud lood juhtuvad vahetevahel. Lugu USA asepresident Dick Cheney kalalkäigult. Mis naeratava vanahärra päikeseprillidelt nüüd peegeldubki?

Raamatumäng vol 2

Nooh... minu kord.

Osaline kutsus meid mängu. Mäng ise käib sedasi:

1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada, kes sulle saatis.

Mina võtsin riiulist pimesi.

Sealt, kus vangid lebasid, seda näha ei olnud. Nad teadsid ainult, et põrand nende all kõikus ning kostis kõiksugu lärmi, millest suurem osa oli ebameeldiv.
Weems kahmas Gancial käsivarrest kinni.

Fantastiline valgus. Autorit teate.

Raamatumäng

Osaline kutsus meid mängu. Mäng ise käib sedasi:

1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada, kes sulle saatis.

Nii, mul oli küll lähemal raamatuid kuid nagu tõmbas viimatiloetu juurde.

...Panen sellele koostööle suuri lootusi. Samas pole ma sugugi kindel, kuidas tema minu ettepanekusse suhtub. Te ju mõistate, et niisugustel asjaoludel ei saa ma tal oodata lasta.

Liiga anonüümsed laused ära arvamiseks. Jonathan Strange & Härra Norrell. 3. osa.
Edasi ei mõista saata :)

Südaöised karjed

Süda taob, üle keha märg. Mõttetegevus soikunud. Veel üks Anfieldi klassik. Milline jumalik võit. You'll never walk alone.

Arsenalil kintsust kinni. Ja veidi lümpjalainel kah

Liverpool muudkui mängib Arsenaliga. Täna siis jälle. Üldiselt pole sel hooajal sotte selgeks saanud - juba kolm korda on omavahel mängitud 1:1. Ja ilmselt midagi sellist on oodata ka täna õhtul. Aga särk tuleb kapist välja ning pöidlad tarduvad pihku. Kodune eurokaotus sellele seltskonnale, keda ma silma otsaski ei talu, oleks röögatult õudne.

Spordist rääkides. Eile hakkas silma, et Prantsuse rohelised olid eesliinil võitluses Pekingi olümpiatõrvikuga Pariisis. Vaat mulle meeldib kui rohelised ei karda oma ideede eest sõtta minna. Isegi puna-Hiinaga mitte. Eestis hakkame ju kogu täiega pildilt kaduma. Pole nähtavust, pole eriti midagi öelda. Eelkõige pole raha neile maksta, kes võiksid midagi öelda. Kui erakond lähiajal uut hingamist ei leia, oleme omadega kenakesti puntras.
See olümpiatulega sõdimine... no see on muidugi ütlemata vastik tegevus, aga hiinlased on ilmselgelt praegu maailmas toimuvas ise süüdi. Ning olümpiasümbolid on Rahvusvaheline Olümpiakomitee ise äri nimel maha müünud, nii et pole imestada, et keegi neid enam ei austa. ROK oma kogemustest, et olümpiat pole tark korraldada mittedemokraatlikus riigis, sugugi õppust pole võtnud. Ehkki muidugi ROK-i silme ees on pigem tohutu Hiina turg ja sealt kukrusse kukkuv kenake kopikas.
Muidugi: olümpiamängud on minu jaoks mitmeski mõttes püha üritus. Lapsepõlve olümpiavõistlusi ja seda õhinat, mis nende kahe nädala jooksul 24 tundi ööpäevas valdas, ei ole võimalik unustada. Pekingi boikott poleks õudne hoop ainult Eesti sportlastele, mulle isiklikult samuti. Mis siis sellest, et see olümpia vaevalt ülevat tunnet tekitab. Tugitoolisportlasele täielikku lõõgastust ikkagi.
Aga vaat hiinlaste veripunasele avatseremooniale ei peaks Eesti minema. Ei sportlased ega poliitikud. Seda propagandat kaasa teha oleks kurjast.

Valgel kevadpäeval

Tänasel rahuliku liikumise päeval nägin tavapärasest rohkem naeratavaid inimesi. Kas pole tore, mida äkilised hanged suudavad korda saata? Palju rõõmsaid noori ja vanemaid võis kohata Kadriorus "Tiibet vabaks" meeleavaldusel, kust paar olupildikest.

Paha tuju, paha

Kas Reinsalu on mulle vastanud? Ei ole. Tänases EPL-is vastab talle Raivo Kotov. Mitte, et see Reinsalut huvitaks muidugi.
Pühad läksid nii kiiresti, et arugi ei saanud. Üks päev läks roheliste üritusel üksteisele närviliselt otsa vaadates. Et mida ta minust mõtleb ja ega ta ometi minu suhtes vaenulikult pole meelestatud? Ja mis siis, kui ongi?
Äsja lugesin: Tallinna linna raskete ilmastikutingimuste tagajärgede likvideerimise töögrupi liikmed on kõrgendatud valmisolekus. Kardan, et maailma lõpp on lähemal kui eile.

Sunnitud kiri

Tänase postkasti sisu sundis mind järgmist kirja kirjutama:

Hea Urmas Reinsalu,

Miks Te poetate inimeste postkastidesse tekste, mida me tellinud ei ole ja lugeda ei soovi? Sellise tegevusega ei saa ei Teie isiklikult ega Teie erakond juurde ühtegi toetajat. Minu seisukoht vabadussamba küsimuses on Teie omale risti vastupidine. Sellest hoolimata ei tule ma Teie postkasti sambavastast reklaami toppima.
Austan teiste inimeste privaatsust ja palun sama ka Teilt.

Olgu lisatud, et IRL-i tegevus tundub siin Tallinna ääres täiesti süüdimatu olevat. See pole sugugi esimene nende reklaamleheke.

Tuulikutemüsteeriumist ja vabaduse puudumisest Vabaduse väljakul

Jõudsin lõpuks vaatama Kunstihoones avatud ülevaatenäitust "Vabaduse väljak". Ja koduteel mõtlesin ilusasti läbi, mida ja kuidas sellest siin kirjutan. Aga enne otsin veel veidi infot selle toreda rohelise maailmavaatega teose kohta, mille nimi oli Seitse samuraid I-III ja kus oli kujutatud mehi tohutuid tuulikuid püstitamas.
Tore küll, aga näe jännis olen omadega. Töö autor, vähemalt sellisel nimekujul nagu ta mul näituselt meeles on, paistab olevat internetile tundmatu. Pilt ise muidugi ka - ei kõnele temast ükski näitusest rääkiv arvustus, mida leida suutsin.
Aga mis seal siis ikka. Olgu kevade alustuseks selline väike müsteerium. Tuulegeneraatorite pildi juures olnud kirjeldus on mul meeles küll. Et kujutatakse tohutute tuulikute püstitamist väljale. Ja et vabadussamba küsimus on teravalt päevakorral, siis võiks just tohutu tuulegeneraator sobida vabaduse sümboliks. Vastukaaluna välismaisele tuumajaamale kasutame omaenda olemasolevat ressurssi.
Aga võib-olla sellist tööd näitusel polnudki ja kõik see on vaid minu ikka veel nii neetult rohelise kujutlusvõime vili? Ma ei teagi, kas tahan minna seda järgi uurima.
Näitus ise kõnetas mind päris mitmel momendil. Näiteks Ilmar Kruusimäe tohutu Tõnis Mäe portree, mis justkui haarab endasse.
Või kasvõi need erinevad Vabaduse väljaku kujutamise viisid. Seda idüllilist linnaväljakut, mida Adamson-Eric 1936. aastal oma Kunstihoone ateljee aknast kujutas, pole mina kunagi näinud. Vabaduse väljak on alati olnud närviline, kiirustav, tormlev. Tavaliselt liikuvaid või seisvaid autosid otsast otsani täis. Või siis räiget kommenrtsnänni. Näitusel võib vaadata videot mingitest tudengipäevadest aastal 2002. Kasiino sildi all Estonian Business Schooli plagu, kõrvulukustav raadiomöla taustal röökimas. Või teist videot, mis tehtud Kunstihoone aknast aprillis-mais 2007. Aprillis ajab politsei veekahuriga vene noorte jõuke laiali, mais on sellesama sõjatandri vallutanud rändlõbustuspark. Justkui kaks täiesti erinevat ajastut, erinevat maailma. Tegelikult kuratlikult sarnased.
Unistan sellest päevast, mil Vabaduse plats taas tavalisele linnainimesele kuulub. Nagu 1936. aastal. Või sel lühikesel viivul kümnekonna aasta eest kui Ivi Eenmaa linnavalitsus autod väljakult minema kupatas ja lilled maha joonistas. Aga autoparkla on visam igast esteedist.
Vabadust peame veel kaua oma hingest otsima, sest temanimeliselt väljakult me seda ei leia. Ka Kunstihoones ei pesitse väga palju vabu hingi. Pigem ikka kostab kirumist vabaduse piiratuse üle. Täpselt nagu kümme aastat tagasi, "Valiku vabaduse" aegu.

Palju kutsasid ja üks kiisu

See kohe teeb hea tuju!


Fun Dog - The funniest bloopers are right here

Allkirjadest rääkides

Olen hiljaaegu kaks allkirja andnud. Tuumajaama ja vabadussamba vastu. Mõlemal juhul üpris veendunult. Kuigi vaidlemiseks on alati ruumi.
Vabadussamba osas küll väga vähe. Tegelikult on nii, et ma üldse mingit monumenti ega mälestusmärki sinna Vabaduse platsi kanti ei taha. Pean seda isegi iga päevaga piseneva avaliku ruumi jätkuvaks piiramiseks. Mina eelistaksin seda, et autod sealt Vabaduse platsilt kiiremas korras ära korjataks (tulgu inimesed trammi ja bussiga tööle!) ning kogu ala koos Harju mäe ja tenniseväljakutega inimestele vabaks liikumiseks ja olelemiseks avataks. Linnas pole niikuinii kusagil enam olla. Olgu ükski ühine koht, mille ühest otsast teise jalutamine veidi aega võtab. Monument jäägu aga olemata hoopis. Vaba ruum ja puhas õhk on parimad vabaduse sambad, mida lastelastele pärandada.
Tuumajaama osas on minu arvamus rohkem tunnetuslik, vähem faktidel või reaalsusel põhinev.
Hajameelne avaldas hiljaaegu ladusalt ja sisutihedalt oma seisukoha ja eks ma mitmeski mõttes olen tema öelduga nõus. Aga teisalt. Praeguse tuumatehnoloogia vastu olemine on üks õige ja roheline asi. See on põhimõtteline vastuseis elukeskkonna prügistamisele ja seepärast minu jaoks oluline. Ega ma teema keerukusest hoolimata hetkegi ei kahelnud.
Üldiselt mulle see allkirjade kogumine sobib. Saagu see moevooluks, mis siis sellest. Ega ju valimistevahelisel ajal hääletuks tehtud indiviidil palju võimalusi toimuvat mõjutada pole. Ses mõttes on säärased kampaaniad igati omal kohal.
Muidugi - teema tuleb enda jaoks õige valida. Riigikoguliikmete palkade vastu ma küll mingi hinna eest astuma ei hakkaks. Esiteks on teise inimese rahakotis sobramine mulle väga vastumeelne ja teiseks ei tunne üldse, et asi on oluline. Igatahes mitte olulisem kui see, palju teenib mu naaber või kõrvaltoa kolleeg. Oma väiklast kadedust ja labast uudishimu ei maksa küll uhkelt voorusena eksponeerida.

Iganend kuvand

Neil päevil suure käraga eestikeelse Ühispanga nime prügikasti visanud SEB üllatab tänase Päevalehe esikaanel ajast ja arust reklaamisõnumiga. Öises pimedas kontoris on ainult üks boks valgustatud ja seal istub innuka näoga noor daam, kohvitass käes ja paberid ees. Alt võime lugeda, et SEB olla olnud 2007. aasta parim pank Eestis ja nüüd nad tahavad meile selle pildiga öelda, et pingutavad ikka veel ja veel ja veel...
Vaat ei sobi see kuvand enam 21. sajandi esimese kümnendi lõpuaastatesse. Pole sel naisel vähimatki põhjust öösel üksipäini kontoris passida. Tööd saab kodus lähedaste seltsis ka teha - kui just hirmsasti tarvis. Kõik võimalused selleks tänapäeval olemas - pangapreilna palgataseme juures veel eriti. Ja veel parem oleks õhtul puhata ja hommikul selge peaga tööle tulla. Vaat siis võivad tulemused paremad olla. SEB reklaamib iganenud väärtusi, mis tegelikult polegi enam kellegi silmis väärtused.
Mis aga SEB-i nimeuuendusse puutub, siis minusuguse pikaajalise kliendi jaoks jääb ta veel pikaks ajaks ühispangaks. Olgu too koos vana Eesti ajaga kadunud ühistulisele pangakultuurile viitav nimi oma olemuselt kui valelik tahes. Ikka kõlab suupärasemalt kui miski kolmetäheline lühend.

Ainult lihtne soldat

Prints Harry on teeninud kaks kuud Afganistani kurikuulsas Helmandi provintsis.
Eesliinil. Diana oleks oma poisi üle uhke.

Kaltsudes impeerium

Paistab, et ma kuulan neil päevil pidevalt The New Pornographersi albumit "Challengers". Armusin sellesse Vancouveri bändi mõned aastad tagasi kui "Sing The Spanish Techno" BBC kanalitel ringe tegi.
Uutel pornograafide ridades on kaks laulukirjutajat ja koguni neli solisti, mis annab bändi lugudele mitmekülgsust ja värskust. Ja muidugi Kanada muusikutele omane teistsugune vaade Ameerikale, mida vägagi kõrgelt hindan.
Mõned juutuubid nautimiseks:
Võrratu Sing Me Spanish Techno.



Challengers, lauljaks Neko Case.
Danny Bejari kirjutatud New Yorgi ülistus "Myriad Harbour".
Lettermani show's bändi liidri A.C. Newmani juhtimisel.

Oh sa armas aeg

Täna on eriti vastik päev. Peamiselt selletõttu, et olen miskipärast üleni kange. Selg ja jalg ei taha sugugi kiiremaid liigutusi ette võtta. Pealegi pean tööl täna ebameeldivate asjadega tegelema.
Aga juba paari päeva pärast võtame Jutikuga ette kohaliku keskklassi lemmikajaviite -reisime siinsest nn talvest soojale maale. Nädal Lanzarote saarel, kuhu ilmavanad pakuvad umbes 25 kraadi ümbrusse jäävat suvesooja. Huh, see kõlab peaaegu hirmuäratavalt ning muidugi harjumatult.
No tore on. Reisida on mulle ikka meeldinud. Mis mind sootuks vähem innustab, on kaks korda kuus tundi lennukis. Selle kuramuse kange põlvega. Ja näen muidugi juba vaimusilmas lennujaamades looklevaid turvakontrolli järjekordi. Aga eks mu suur kere ole varemgi vastu pidanud. Peab seegi kord.
Võib-olla on seda reisi siiski väga vaja. Tunnen ennast siin kuidagi ahistatuna. Iseenda peas omale peale surutud kohustusi olen püüdnud küll järkjärgult vähendada, aga neid on veel enam kui küll. Seal kaugel ei pea neile eriti mõtlema. Või mõelda muidugi võib, aga ette võtta pole õnneks midagi.
Äkki õnnestub see peas lõputult tiksuv kell mõneks päevaks peatada? Või vähemalt pisut vaiksemaks sundida.

Uhke filmiaasta Oscarid

Mis ma ikka meistriga konkureerin, Peter Bradshaw ütleb kõik, mis oluline.
Coenite võidufilm on pealegi mul veel nägemata. Day-Lewis sai selle, mis talle kuulub, prantslanna Cotillardi pisarad olid õhtu tipphetk ning Tilda Swintoni auhind tegi mulle samuti suurt rõõmu.
Seda peab küll ütlema, et tseremoonia ise ei pakkunud sedapuhku eriti kütkestavat elamust. Oleksin lootnud, et äsja oma pika streigi õnnestunud lõpetanud lugudekirjutajad on paremaks võimelised.

Naftast vereks

"There will be blood" ehk "Veri hakkab voolama" on tõesti väga hea film. Minus tekitas ta ehk veidi pentsikuid mõtteid, mida teiega siinsamas jagada püüan.
Kõigepealt muidugi asjaolu, et P.T. Anderson mõistab hukka mõlemad sambad, millel Ühendriigid seisavad: edasipüüdlikkuse ja silmakirjalikkuse. Nii taltumatu iha saada kaaslastest rohkem mammonat kui lõputu vajaduse õpetada teistele, kuidas nad elama peavad.
Daniel Plainview ei ole läbinisti halb. Ta tõsi, vihkab inimesi. Aga selles suhtes pole vähemalt minul keeruline temaga samastuda. Inimesed on ülemäära keerulised. Kuid teatud hetkeni on Danielis inimlikkust küllalt tallel. Lapsendatud poiss on talle oluline. Tõsi, mitte nii oluline kui nafta. Aga tähtis siiski. Perekond tundub Danielile müstilisel moel eluliselt vajalik.
Kuni reetmisteni. Poiss reedab Danieli vigastada saamisega, venna ähmane vari kaob kiiremini kui ta kummitama saabus. Ja siis hakkab veri tõeliselt voolama.
Kogukonna jutlustaja Eli on Danieli jaoks vaid tühine putukas. Putukas, kelle lömastab kergesti mammona ning Danielil pole vaja muud kui anda suure mõnuga viimane hoop. Maksta kätte silmakirjalikkuse reetmise eest.
Sügavalt õnnetu inimene on Daniel muidugi. Kuid mitte õnnetum kui teda ümbritsev maailm. Daniel ja maailm saavad omavahel väga hästi läbi. Egoism on siinkandis jumal.
Daniel Day-Lewisele palun Oscar. Vaimustav.

Ilmaelu

Eile tormise mere ääres jalutades olin tõeliselt rabatud, et on veebruar ja iseseisvuspäeva nädalavahetus. Päike täies taevas, männivarjud nagu südasuvel ning viis kraadi sooja.
Ei mäleta sellist veebruari. See kuu on pea alati külm olnud. Kunagi ülikoolis logelemise aegadel üheksakümnendate esimesel poolel mäletan küll ühte mõnusalt sooja päikesega hetke. Päev või paar enne iseseisvuspäeva. Laia tänava keldrikohvikus veedetud tunni järel õueminek tundus õnnistusena. Kevadet oli õhus ja ma olin noor. Mis siis, et maa läbini jääs ja lumi helkis. See oli toona ainult hetk, külmad naasesid juba järgmisel päeval.
Sel aastal on kõik teisiti. Talv on meid justkui maha jätnud.

King Kongi jälgedel

Aina harvemini tuleb minuga ette, et mõni telerist tulev lugu suudab endasse haarata. Kõike on juba justkui kuuldud ja nähtud, olen vähehaaval muutunud sellel lõputu info ajastul tuimaks nagu puutüvi. Innutuks informatsiooni suurkulutajaks.
Aeg-ajalt tuleb ette erandeid. Näiteks täna Animal Planetist nähtud BBC loodusfilm mõjus pea jumalikult. Kaameramees Gavin Thurston rändas koos kaaslastega kaks aastat Kongo vihmametsades, püüdes filmile tabada suure ja kurja tasandikugorilla eluviisi. King Kongi eeskuju oma. Ta avastas inimesele seni tundmatuks jäänud maailma, mis on kõike muud kui jõhker või kuri. Leidis Kongo puutumatutest vihmametsadest loomade oaasid, kus loodus veel inimkäte ulatusest väljas harmooniliselt toimib. Kas pole imeline, et sellel lootusetult rikutud maamunal veel midagi sellist eksisteerib?
Kes teab, mis on Kongos muutunud pärast selle filmi valmimist aastal 2002. Aga BBC loodusdokumentaalid pakuvad aeg-ajalt maagilise tunni. Mäletan seda juba lapsepõlve Soome TV laupäevaõhtutest. Ja täna avastasin taas.
Tasandikugorilladest veidi lähemalt.

Üldjoontes tasapisi

Ei jah, kultuurilist meelelahutust on omajagu olnud. Sõbrapäeva õhtul maabusime näiteks üpris veidras hotellirestoranis Endla tänaval. Pole seda sorti koht, kuhu mina üldjuhul satuksin, aga boonuseks oli Bonzo suupillil ja kitarril. Suur mees, kes laulab südamega ja südamest. Tal endal vast ka seal rootsikeelse jutuvada vahele just mugav laulda polnud, aga tegi seda siiski kõigi oma oskuste vääriliselt. Isegi kaverid Joni Mitchellilt või Tom Waitsilt olid perfektselt valitud ning asjaolu, et üks Rootsi turist arvas heaks salvrätiku küünlast põlema panna, ei heidutanud kõrvarõngastatud trubaduuri sugugi.
Laupäeva õhtu oli Linnateatri päralt. Millegipärast arvasin, et "Nii see on (kui teile nii näib)" on sisukam tükk, aga ei lasknud eliitteatri näitlejad sest kerglasest salongikomöödiast sugugi häirida. Nemad tegid ikka omamoodi vahvalt. Lavastuse staar on tegelikult akrobaadioskustega "lavastuse juht" Elisabet Tamm. Jutik ei saanudki grimmi alt sotti, kellega tegemist. No mina olin muidugi kavalehelt ära vaadanud. Südamest meeldisid ka veidi vanema generatsiooni daamid Eespäev, Reemann ja Lamp, rääkimata alati vaimustavast Kalju Orro. Andke nüüd ometi Kaljule üks peaosa ka, tõesti huviga vaataksin!
Üks kaaslastest sai Indrek Sammuli pildi ja täiusliku elamuse, teisest tegi härra Orro endast polaroidi. Tasub ikka esimesse ritta piletid võtta, seal juba igav ei hakka.
Eile põrutasime sadu kilomeetreid edasi-tagasi. Hommikul Otepää taha ja hilisõhtul Tallinna tagasi. Ning kuulasime viimaseid musaoste. Vana lemmik Subdudes hiilgab uusimal Street Symphony albumil hinge tungiva souli, cajuni, folgi ja rocki seguga. Tshekkige ometi New Orleansile pühendatud Poor Man's Paradise'i! Now that's the spirit:
Ain't got nothin' in my pocket
I got holes in both of my shoes
Ain't got nothing in my pocket
But if I did, i'd give half to you
Ja siis laulab k.d. lang just nagu alati oma kauneid lugusid ja The New Pornographers näitab, miks Kanada on hea uue muusika süda ning siis veel Steve Earle ja Waterboys ja Nada Surf. Oli meeleolukas reis.

Kirtana Rasa

Ka tänavu andis fonogrammitootjate igavesti kehtiv andmebaas võimaluse Eesti Muusikaauhind 2008 hääletuses osaleda. Hästi tore, sest avastasin nüüdsama hiiglama vahva Eesti bändi, millest varem kuulnudki polnud: Kirtana Rasa. Mõlemad MySpace'i lehel olevad laulud meeldivad sedavõrd, et tuleb ka bändi läinud sügisel ilmunud esikplaat hankida.
2007. aasta Eesti muusikast mul muidu rohkem märksõnu polegi kui Kreatiivmootor ja Bonzo. Paar Liisi Koiksoni lugu tundusid ka päris armsad ja vanast mälestusest üks Smilersi uuem hitt. Nüüd vast saite aimu, kelle poolt muusikaauhinnal hääled andsin.

Tänane...

...muusikaelamus. Video on tore animatsioon sündmustest, mis aset leiavad kui surnuaias piknikku pidama hakkad.
Samas närib mind kahtlus, et see Morcheeba "Enjoy The Ride" refrään on kahtlaselt sarnane ühe teise laulu omaga, mille katke mul isegi peas keerlemas. ...take me home... Aga ei suuda autorit tuvastada.

Guru lahkumine

BBC teatab, et Indias on surnud kuulus guru Maharishi Mahesh Yogi. Joogalendajatel ja loodusseaduste austajatel oli kunagi toetajaid Eestiski. Osalesid nad ju lausa valimistel. Tõsi, viimasel ajal pole neist enam midagi kuulda.
Mulle seostub Maharishi muidugi biitlitega. Biitlite lugu korduvalt ja põhjalikult tudeerijale on neliku 1967. aasta India seiklused hästi teada. Kuigi gurus pettusid nad õige kiiresti. Teised peale armsa George Harrisoni. Aga George ongi alati olnud mu lemmikbiitel.
Maharishi, kes väidetavalt pea 100-aastaseks elas, oli muidugi ka osav ärimees ning lõikas oma õpetustest rohkesti kasu. Igatahes väärib ühe kuuekümnendate ikooni lahkumine tähelepanu. Laseme toredal karvasel George'il Maharishi auks laulda.

Rahulolevad ülikonnad, na na, na na

Hommikul olid ülikonnad CNN-is otsekui arust ära. Sülge pritsides vahutati superteisipäevast, mis pidid selgeks tegema USA presidendikandidaadid. Ei teinud ta selgeks midagi.
Demokraatide seas võitis Barack Obama suurema hulga osariike, nende seas ka sellised hirmsad paigad nagu Utah ja Kansas, kus demokraatide toetajaid pisikene vähemus. Aga võimsad ja rohkete delegaatidega New York, New Jersey ja nähtavasti ka California lähevad proua Clintoni kaukasse. Ja nii on Hillaryl delegaate rohkemgi kui meedialemmikuks tõusnud Barackil. Kõik on aga endiselt lahtine.
CNN-i ülikonnad on demokraatide valimisvõitlusest lausa vaimustuses. Nad ei vihka teineteist! Ei mingeid mahategevaid telereklaame! Räägitakse olulistel teemadel!
Vabariiklaste seas usk edusse muidugi ei kao, sest vastane riskib metsikult, jättes valge keskealise mehe monopoli punastele. Keskele kiskuvate vaadetega John McCain on pärast eilset selge liider. Mis on muidugi ülejäänud maailma jaoks suur kergendus. Fundamentalistide rohke häälesaagi pärast kemplevad Huckabee ja Romney peavad nüüd ülikondade arvates otsustama, kumb jätkab ja kumb tagasi tõmbub. Sest muidu see neetud "liberaal" võib tõesti vabariiklaste koha endale näpata.
Ülikonnad jätkavad rõõmsa näoga vahutamist veel kaua, sest kampaania on tõesti huvipakkuv tänavu.

Mida me tegelikult tähistame?

Kui Von Krahli "Harmoonia" kohta muud öelda pole, siis ühes suunas viis ta mu mõtted küll. Sellele Eesti 90. juubelile, millest sel kuul kellelgi pääsu pole. Kui niiviisi austame oma riigi loojaid, siis on see aus ja õige tegu. Aga omaenda saavutuste korduv taevani kiitmine on asi, mida ma enam sugugi heaks ei kiida. Sest meie riigis, lääne ühiskonnas laiemalt on selleks liiga palju valesti. Aeg oleks ükskord silmad avada ja tõelisusele näkku vaadata.
Selles mõttes on "Harmoonia" meeldetuletus omal kohal. Teine asi see, et näidend ise koledasti ebatasane. Vägivallastseenid ei suuda filmidega üles kasvanut jahmatada ja pikk Soome prostituudi monoloog kuuluks nagu hoopis kusagile mujale. Vahepeal loetakse lausa moraali. Samas küünlavalges intiimses õhkkonnas ette loetavad utoopiad mulle meeldisid.
Von Krahli trupp on nagu ikka oma tuntud headuses. Aga jah, tõsiselt läbi raputada ning ihukarvu püsti jahmatada tundub aina raskem. Ehk peaks valima mõne teise lähenemisviisi? Praegu tundub, et kalli Von Krahli tipphetked jäävad vägisi mõne hea aasta taha.
Aga - Eesti 90. juubeli tähistamiseks kärab paar tundi seljavalu kannatada küll.

Plaadiveidrik

Just äsja keerles mul siin vinüülimängijas Bobby Kingi ja Terry Evansi "suur must" Live & Let Live, mis originaalis välja antud kunagi kaheksakümnendate lõpul. Minu vinüülkoopia on 1991. aastal välja andnud Venemaa Ühinenud Evangeelse Luterliku Kiriku rock'n'rolli kaupade tootmise keskus. Ausõna! Juures veel tore logo kirjaga consummari in unum, St. Petersburg.
Mis oli Venemaa luterlastel pistmist härrade Kingi ja Evansiga? Need kaks vägeva lauluhäälega kutti olid nimelt elava legendi Ry Cooderi taustalauljad. Kõne all olev album ongi välja antud Cooderi abiga: suure meistri maagilised kitarrihelid saadavad iga laulu. Ja kuigi mõnes laulus on tõepoolest viiteid jumalale, siis tegemist on täiesti ilmaliku muusikaga, mis mitte mingil juhul pole gospel.
Ja see pole ainus selline plaat, mida Venemaa Luterlik Kirik 90-te algul avaldas. Mäletan ka näiteks Louisiana muusiku Bobby Charlesi albumit. Igal juhul võite ette kujutada minu hämmastust kui neil aastatel ühes kahest Tallinna toonasest plaadipoest neid plaate riiulis nägin. Kingi ja Evansi albumi puhul on tegemist tõepoolest suurepärase muusikaelamusega. Vinged rulluvad laulud, lauljaduo rämedad hääled ning muidugi fenomenaalsed taustamuusikud. Teadjale ütlevad lisaks Ry Cooderile üpris palju ka sellised nimed nagu Jim Keltner või Spooner Oldham. Aastal 1991 oli peale Soome raadiost lindistamise mõeldamatu sellist musa Eestist mingil teisel moel kätte saada. Nii et sügav kummardus Venemaa luterlaste rock'n'rolli osakonnale.
Aga ikkagi jääb mind vaevama - miks?

Asjalik ajaviide

Michael Clayton on vaadatav põnevik, mis näitab meile George Clooney't veidi ootamatus valguses. Keskealine võlgades siplev luuser ei peaks ilueedist Clooney roll olema. Aga loomulikult on ta fantastiline, süngelt usutav. Lugu ise ehk nii usutav pole, aga haarab kaasa nagu niuhti.
Peategelane Clayton töötab probleemide lahendajana tohutus õigusbüroos. Kahjuks ei suuda ta kuidagi korda seada oma elu. Tüüpiline olukord muidugi. Büroo bossi kehastav Sydney Pollack on muuseas rõõm silmale nagu alati. Aga põhimõtteliselt on see ühe mehe film. Nukker Clooney veedab kõik kaks tundi mustas ülikonnas ja on algusest lõpuni liikvel.
Filmis on ka pisuke roheline viide. Claytoni ja co kliendiks on suur pestitsiide valmistav firma, mille kapis peitub väga õudne luukere. Luukere avalikkuse ette toomine pole esialgu Claytoni eesmärgiks. Hoopis vastupidi. Kui vaid kallis klient juriste ennast kimbutama ei hakkaks.
Uskumatu mõelda, et juba ligemale 15 aastat on möödunud sellest kui meie kinodesse hakkasid jõudma värsked Hollywoodi filmid. Üks esimesi oli võrratu põnevik Firma Tom Cruise'iga peaosas, mida toona südamest nautisin. Paralleel Firma ja Michael Claytoni vahel tuli minu mõtetesse eile õhtul kinost lahkudes. Teema ju veidi sarnane ja intensiivset, järelejätmatut pinget on mõlemas õhus esimestest kaadritest viimasteni.
Ma ei ole eriti kursis, on's Michael Clayton Oscari kandidaatide seas favoriit või mitte. Ühe kujukese võiks filmile küll anda. Filmilindi kokkulõikaja vääriks ehk seda kõige rohkem. Kummardan. Michael Clayton on asjalik ajaviide.

Keskpäeval ristteel

Meie asutuse valvelauas seisab suur paks kaustik. Iga päev kannavad usinad töötajad nendele lehekülgedele oma tuleku ja mineku.
Kujutlen steriilset arhiiviruumi, kus neid väärtuslikke ürikuid hoitakse. Kaustik kaustiku peal, riiul riiuli järel, kõik kenasti kronoloogilises järjekorras. Täis kümnete inimeste päevi, kuid, aastaid.
Ma pole sinna valvelaua kaustikusse aastaid silpigi kirjutanud. Ja mitte keegi ei hooli sellest, mitte keegi ei kontrolli. Ometi on kaustik alati seal laual avatud ning usinaid kirjatöö tegijaid rohkem kui küll. Sajad tuhanded allkirjad, mis müüvad ära päevad, tunnid, minutid. Kuradile.

To communicate without talking

Täna tundub kõik aeglane. Isegi mõtted venivad peas nagu vana magnetofonilint.
Kuulan Robbie Robertsoni ja unistan paigast, kus on võimalik suhelda sõnadeta. Kõrvalisest tantsuurkast, mis moondab mehe naiseks ja naise meheks. Seal pole kuulda muud heli peale pulsseeriva rütmi ning valitseb kehakeel.
Ma ei tahaks seal üldse tantsida. Tahaksin nähtamatuna kohal viibida ja inimesi jälgida. Tundmatu vaatleja keset kirede ja tunnete möllu. Ise muusikat kuulmata, vaikse varjuna pimeduses.

Tehnika abiks hajameelsetele

Vaatasin täna imestusega ülemuse ust (kes haigena kodus), kuhu oli meie IT-inimene jätnud kollasel märkmepaberil soovi, et temaga ühendust võetaks. Ju ta siis teadis, et ülemus siiski täna korraks oma toast läbi lubas tulla.

Ma saaks aru, et kui see oleks olnud mõni meie pealt 40-t töötaja. Aga tehnika võiks ju elu kergemaks teha - see paberilipik võis ju sealt ära kaduda. S

ellelt töötajalt oleks ma oodanud pigem taolise teate sms-imist. Oleks justkui kindlam tundunud - saadetud ja kohal inimese käes. Vähemasti mulle. Aga maailm on kirju.

***

Ammugi olen tahtnud kiita Google kalendrit. See on kole käepärane igasugu asjade meenutamiseks. Näiteks sünnipäevad ja igakuine veenäidu teatamine korteriühistule. Ja kõige mõnusam osa on see, et peale kalendrisse sündmuse kirjapanemist (piisab vaid paari välja täitmisest, kõike ei pea ju alati) saab tellida endale SMS-teavituse. Ja nii tulevadki kõik olulised meeldetuletused supsti taskusse! Ja õigel ajal.

Ja teine asi, mida ma olen ammugu kiita tahtnud, on Papagoi kõnememo. Etsi perekonnas on teisigi põnevaid tegelasi, kuid seda olen ise kõige enam kasutanud. Situatsioonis, kus meenub oluline asi ja pliiatsit pole või ei viitsi otsida - telefon on kohe käepäraselt. Helistad ja loed mõtte "linti". Nii ongi tunnikese või paar pärast arvuti taga maandudes oma jutt mp3-na postkastis ootamas ja ennast meenutamas.

Janet, tema hõõguvad juuksed ja päris oma planeet

Janet Jackson laulis kunagi nii intrigeerivalt laulus "Nasty Boys":
Im not a prude, I just want some respect
So close the door if you want me to respond
Cause privacy is my middle name
My last name is control
No, my first name aint baby,
Its janet... ms. jackson if youre nasty

Ajad on teised ja üle neljakümnesena laulab see daam üksnes seksist. Ei mingit privaatsust ega khm "kontrolli". Kaugelt rängema ja minu kõrva jaoks sobimatuma biidi taustal kui varem. Guardianist võib lugeda Ms. Jacksoni uusima video Deadline metsikult lõbusat semiootilist analüüsi.
Tea, mida Sigurd Einarsson või Einar Sigurdsson oleksid Janetist arvanud. Milline haruldaselt hea uurimismaterjal, kulla semiootikud!

Miss Universum 1929

Eile õhtul olin just magama sättimas, kui sattusin Soome kanalilt dokumentaali vaatama. Film kõneles Lisl Goldarbeiterist, Austria-Ungari juudi soost tütarlapsest, kes 1929. maailma kõige kaunimaks naiseks krooniti. Huvitaval kombel alustab Wikipedia Miss Universumist rääkides alles aastast 1951. Kuigi sama nimega võistlusi peeti ennegi sõda. Ning Lislile on seal vaid umbmäärane viide: temast pole kuigi palju teada.
Lisl sündis 1909. aastal Austria-Ungari keisririigi pealinnas Viinis, samal aastal kui Ungaris Szegedis tüdruku kauge sugulane ja hilisem suurim austaja Marci Tencser. 20 aastat hiljem oli Marci oma filmikaameraga Viinis ning jäädvustas "maailma läbi aegade kõige kaunima naise" ilu. Juhuslikult lehetoimetusse saadetud foto viis Miss Austria tiitlini. Lisl sai tuntud terves riigis ning varsti krooniti ta Texases Miss Universumiks.
Hollywoodi pakkumistest hoolimata sõitis Lisl tagasi kodumaale ning andis kogu auhinnaraha oma vanematele. Ning abiellus peagi, Marci õuduseks, lipsutöösturite suguvõsa mängurist võsuga, kellele kuulus Austria kõige ilusam auto. Üksikute õnneaastate järel pöördus maailm pea peale. Austria riik kadus, rikkurid põgenesid ülepeakaela, Lisl koos emaga jäi sugulaste juurde Szegedi, Marci viidi sõjavangina Venemaale.
Kuid muinasjutul oli varuks ilus lõpp. Aastal 1949 40-aastastena Lisl ja Marci abiellusid siiski ning elasid Ungaris koos pea 50 aastat. See, millest Marci juba üle 20 aasta oli unistanud, sai ikkagi teoks.
Kõlab seebika moodi, aga filmikaadrid sõjaeelsest Viinist tundusid nii ahvatlevad, et vaatasin seda lugu tohutu innuga. Eks ma olengi omamoodi maailmasõdade vahelise aja fänn. Need aastad tunduvad nii kummaliselt ligitõmbavad. Midagi selles algul nii lootusrikkas ajastus, mis hiljem õuduseks pööras, meeldib mulle.
Lisli lugu vanades fotodes ning paljuski Marci vändatud amatöörfilmides on lummav. Sest ega Marci ju ei valetanud: Lisl oli silmipimestavalt kena neiu.

Lepitus ja unustus

Täna Soome kanalilt näidatud Miss Marple'i osa "Nemesis" ühtis hämmastaval kombel hetkel meie kinodes näha olnud linalooga "Lepitus". Teise Maailmasõja lõhkikistud saatustest kõnelevad mõlemad.

15 pildikest aastast 2007

Kiisu esmakordselt "legaalselt" aias rändamas. Tuppa ta enam väga ei tahtnud. Mai.

Jaanilõkkest saime mitu ilusat pilti. Juuni.

Osjavaip hiiglasuure Tsuura kuuse all. Juuli.

Oravapojake Võrumaal. Juuli.

Üks viimaseid pilte vanast kodust. Kolisime suure vihmaga. Juuli.

Uue kodu aknast uudistamas. Väga segaduses kiisu. August.

Turaida lossi tornist vaade orule. Aasta kõige kuumem päev. August.

Teel Narvast koju. August.

Üleni kollaseid märkmepabereid täis kleebitud buss (arhitektuuriüliõpilaste häppening). Madriid. Oktoober.

Lõhe Tate Moderni põrandas. Lõhe meis eneses? London, oktoober.

Buckinghami palee pärast päikeseloojangut. Väsimus. London, oktoober.

Brightoni kuninglik paviljon. Justkui muinasjutust pärit. Oktoober

Kojamees vägesid juhatamas Inglismaa-Eesti mängul Wembley'l. Oktoober.

Autoportree Kakerdaja rabas. Oktoober.


Koprad tegutsemas ja kümnete meetrite pikkust tammi ehitamas. Oktoober.

Tõdemus

Tänast Äripäeva lugedes torkas pähe lihtne mõte: palgatöötaja, kes rahvusliku innu ajel või Savisaare-vastasusest pimestatuna valib paremerakondi, saab hiljem selle eest vääriliselt karistatud.
Miks me eestlased toetame järelejätmatult oma klassivaenlasi? Valus rumalus.

Rukkileiva retsept

Julgen nüüd peale 4 leivategu oma variandi retseptist kirja panna. Väga täpselt ei oska ka, sest palju on sellest tunnetuslikku. Aga see on müüt, mis tuleb kummutada, et leivategu miski suur ja keeruline töö on. Kuidas vanad eestlased muidu endale oleks midagi sellist saanud lubada - musttuhat tööd ootas ju tegemist. Kokku ei lähe kõigi nende etappide peale küll üle tunni. Küpsetamist ma siia sisse ei arvesta, sest sel ajal saab ju hoopis muuga tegeleda.

1.
"Lahusta" juuretis 3-400 ml soojas vees - natuke soojem kui käetemperatuur. Sega juurde u 800g-1 kg rukkijahu. Tainas peab jääma selline mõnus soe, leige. Säti see kuskile soojale kohale mitme käteräti alla kerkima. Raputa tainale kiht jahu peale (et käteräti külge ei kleepuks). Mina panin kausi elektripliidile - panin selle enne minutiks sisse, et plaat läks soojaks.
Jäta ta sinna 24 tunniks kerkima. Vahepeal tasub kontrollida, et kas on ruumi kerkida - viimane kord sain väga korraliku kuhja kausile peale. Kogus võib isegi kolmekordistuda.
Ajakulu - max 5 min.

2.
Peale ööpäevast kerkimist võta jahupakk ja kauss veega tainakausi kõrvale. Arvesta umbes, kui palju sa leiba tahad küpsetada ja lisa vastavalt sellele jahu. Mina olen siiani arvestanud, et umbes poole koguselisest jahust lisan esimeses etapis ja teise poole siin. Teises etapis võib tegelikult ka üle poole juurde panna. Päris ettekujutust mul pole, mida tehakse siis kui küpsetatakse väga suurt kogust leiba - 10-15 pätsi. Sel juhul on ehk ka esimeses etapis lisatud jahu kogus vastavalt suurem.
Vett tarvitan mina vastavalt vajadusele - vahel kastan käe märjaks, et mõnusam sõtkuda oleks. Kui tainas väga sitkeks on läinud, siis lisan paar rumikutäit juurde. Taina kõvadus-vedelus on tunde küsimus. Kui küpsetada leiba vormis, siis vedelam tainas vast ei tee midagi. Kui aga pätse vormida, siis vajuvad liiga vedelast tainast pätsid väga pannkoogilikult laiali.

Sõtku hoolsasti, nii et näed ja tunned, kuidas terve kausitäis on ühtlase konsistentsiga ja jahu pole kuskile tükki jäänud.

Mina pole siin etapis veel seemneid ja maitseaineid lisanud, sest siis ei jää seda juuretise sisse (saab soovi korral alati hoopis erinäolise teha). Ja sool võib käärimisprotsessi häirida.
Jäta taigen veel 1-2 tunniks käterätiku alla kerkima - sooja ja tuuletõmbuseta kohta.
Ajakulu max 20 min.

3.
Nüüd võtad järgmiseks küpsetamiseks juuretise e leivapojukese. Ligikaudu 3-4 supilusikatäit. Säilita õhukindlalt külmikus. 2 nädalat seisvat kenasti.

4.
Olen soola-suhkru 100ml vees lahustanud ja lisanud tainale koos seemnetega. U 2 kg jahu kasutamise korral võib panna 2-3 tl soola ja ka suhkrut. Vees lahustamine peaks tagama tainas ühtlasema jaotumise. Samas võiks suhkrut panna taignasse ka eraldi - kui ta terana tainas karamelliseerub, siis peaks sellest omapärane maitse lisanduma - jälle kuskilt lugesin, aga ise pole katsetanud.
Katsetada võib näiteks päevalille-, kõrvitsa-, lina-, seesamiseemnetega. Kindlasti peaks panema köömneid - annab harjumuspärast maitset leivale juurde. Väga mitmes kohas kohtasin retseptides koriandrit, seega lisasin ka seda.
Soolapeki kuubikutega leib tundus mulle ka väga põnev ja maitsev. Katsetanud ei ole ma veel ka kuivatatud puuviljadega: pisikesteks tükkideks lõigatud aprikoosid, rosinad, jõhvikad jms.
Kui lisatud veega tundub tainas vedel, siis tasub sutsuke jahu lisada.

Seejärel jaga tainas mitmesse ossa, vastavalt mitu pätsi tahad küpsetada. Mina olen siiani pätsid pannil vorminud. Kas piklikud või siis vanade eestlaste eeskujul ümmargused. Pätsi siluda aitab märg käsi. Lõpus tee pätsi augud - sellest saad oma mustri teha. Vanadel eestlastel loomulikult tähendasid need mustrid leival ka midagi. Kas me enam teamegi, mida? Mina olen mõelnud, et praktiline väärtus on see, et aukude kaudu eraldub vast käärimisel tekkiv ülearune gaas ja päts ei küpse lõhki.

Pannil võiks päts kerkida veel pool tundi kuni tund.
Sellele jupile ajakulu max 20 min.

5.
Retseptides on soovitatud leiba küpsetada temperatuuriga 220-250 kraadi. Eks see sõltub ka eelistustest kooriku suhtes. Mina väga paksu koorikut ei taha ja seetõttu mulle tundub, et kõige parem on alguses 50 min küpsetada temperatuuril 220-230 kraadi. Viimaseks 10-15 min panen ahju 180-le. Kui kahe panniga peab küpsetama, siis vahetan kuskil keskel asukohti.
Küpsetuspaberil on väga mõnus küpsetada, lihtsalt tuleb ära ja ei määri panni. Kokku siis küpsetamiseks 1 tund või sutsuke enam.

Soovitatakse ka ahju panna veekausike, et niiskus suurem oleks. Mina pole siiani pannud. Oluline on pigem ühtlane ja kindel temperatuur. Kas selleks peab just puuahju kasutama, kahtlen. Sobib ka tavaline ahi - mina enda oma küll väga usaldan :)

6.
Ahjust väljavõetud pätsid olen veega üle pritsinud ja nad siis niiske köögikäterätiku sisse keeranud ja veel froteerätiku alla pannud. 1 tunni pärast on koorik ilus ja pehme. Viimane kord jäid pätsid veel ööseks ka niiske rätiku alla seisma - tulemus tuli väga hea. Seejärel võib säilitamisele minevad pätsid kilekotiga panna külmikusse. Ehk seisaksid nad ka toatemperatuuril, pole veel katsetanud. Üldiselt säilivad kodutehtud leivad oluliselt paremini kui poest ostetud. Neid ei kimbuta see tavaline mure, mis leivaea lõppu muidu kuulutab - hallitus. Piimahappebakter pidi selle vastu kenasti võitlema.

Head küpsetamist!

Külmarohi

Eks ma olen seda ju kõigile rääkinud, et olen viimased neli korda end terveks ravinud (no sellel hetkel, kui tunned, et viirus on sisse pugenud ja pähe hakkab vatti kogunema, õlgadele laskub suur raskus ning kõigest on suva, saaks vaid magada) sellise kombinatsiooniga:
- 1500 mg C-vitamiini
- 2 punase päevakübara tabletti

Seda siis esimesel võimalusel. Hea oleks sama kombinatsiooni järgmise päeva hommikul korrata. Ma olen pääsenud kergelt märja ninaga neil kordadel. Ja magada tuleks ka muidugi nii palju kui võimalik. Siis on korras. Mul tasus poolest tööpäevast äraminek igatahes ära.

Naer on muidugi ka hea immuunsüsteemi tugevdaja. Sellega seoses pakun välja oma eilse avastuse: http://ematehnik.blogspot.com/
Eriti see postitus :) http://ematehnik.blogspot.com/2007/11/finantsvrk.html

Ja südamelähedane oli neid ehetetegemisi jälgida. Kui ma valmishelmeste ostmisest ära tüdin, siis ma tean, millega ma järgmisena tegelema hakkan. Kui põnevaid värvikombinatsioone seal annab kõik kokku seada! Elagu fimo :)

Demokraatide põnevad valikud

Hommikul oli CNN-is Larry Kingil külas senaator John Edwards, demokraatide presidendikandidaat. Mõnel teisel aastal oleks ta ilmselt peapretendent võidule, tänavu seisab ta Barack Obama ja Hillary Clintoni varjus. Valge mees afroameeriklase ja naise varjus. Tähelepanuväärne.
Huvitav on ka see, et Clinton on neist kolmest kõige traditsioonilisemate vaadetega kandidaat. Pigem selline vana kooli poliitik. Obama ja Edwards jutlustavad muutust Ameerika poliitikas. Ning huvitaval kombel just nemad kahekesi Iowa eelvalimistel ka võidutsesid. Uudislugu
Obama ja Edwardsi välispoliitilised kogemused on nullilähedased, aga see pole USA valijale kunagi probleeme tekitanud.
Kes neist kolmest ootamatust tegelasest lõpuks valituks ei osutuks - peab lootma, et terve demokraatide ja progressiivsete sõltumatute vägi tema selja taha asub. Et löödaks lõpuks Bushid ja kristlikud äärmuslased võimu juurest eemale.

Olümpia-aasta

Vana läpakas võitleb viimaseid võitlusi - korra juba viskas pildi eest ära. Monitor on katki ja lõpp lähedal.
Aga kirjutada tahtsin täna veel sellest, et 2008 tähendab ju olümpiat. Ikka seal Hiina pealinnas - pole mul usku, et mingist boikotist asja saaks. Küllap ta ikka just seal ja täies koosseisus peetakse.
Spordis on minu jaoks alati olnud suure sümboolse tähendusega see, kes võidab uusaasta mäehüppevõistluse Garmisch-Partenkirchenis. Täna oli pärast esimest vooru kuri tõenäosus, et võitjaks pärjatakse soomlane. Ja see oleks uueks spordiaastaks kõige õudsem võimalik enne. Õnneks läks teises voorus hoopis paremini. Verinoor austerlane Gregor Schlierenzauer lendas uskumatud 141 meetrit ning tõi võidu minu lemmikutele. See kõlab juba tulevat silmas pidades väga hästi - Pekingist palju medaleid nii eestlastele kui brittidele! Ja midagi ka Liverpoolile?

Ka teadlased muudavad meelt

Põnev artikkel sellest, kuidas teadlased vägagi olulistes asjades meelt võivad muuta.
Kas inimevolutsiooni jaoks oli otsustava tähtsusega liha söömine või hoopis oskus liha küpsetada? Kas mehed domineerivad ühiskonnas naisi seksistlikult kõrvale tõrjudes või on põhjuseks hoopis meeste võimete suur kõikumine? S.t on küllalt palju väga tarku ja väga rumalaid mehi, naiste võimed aga jäävad enamasti sinna kusagile keskele? Kas geneetilised erinevused inimeste vahel võivad ikkagi olla seotud ka rassiga? Kas inimeste bioloogiline areng ikka on seisatunud? Universum äkki polegi lame? Kas terved inimesed ikka alati peavad uimastitest eemale hoidma? Ja muidugi see igavikuline küsimus mingi kõrgema jõu olemasolust...
Pole need teaduslikud tõed nii alatised midagi ja pole neil teadlastel ka alati nii õigus, et nad ümber mõelda ei võiks.

Alguses

Esimene uus aasta uues kodus. Kiisu tantsib Strausside helide saatel oma valsse ja jälgib hoolega linnukesi akna taga. Pikkadest pühadest väsinud kuusk viskab okkaid maha. Meie lebame siin kahekesi diivanil, eilsest õhtust koledasti väsinud.
Mitte, et me suuremat teinud oleksime. Lörtsises linnas rahvamasside seas ilutulestikku jälgida polnud ka teab mis kogemus. Paugutasid vägevalt küll. Vase tänava Creperie oli päeval inimtühi ning telekast polnud midagi vaadata.
Austrias ollakse hoopis jalgpallilainel. Isegi suusahüppajate treener lööb palli hüppemäelt alla.
Täna on maa üle hulga aja valge. Ning ilmaennustus lubab talve. Äkki on 2008 valgem ja kargem. Polekski kõige hullem lahendus. Saagu sinugi aasta veidi lapsikum ja lihtsam. Nagu lapsepõlve lumistel talvedel, tagahoovis.

Minu muusika 2007

Mis mulle kõrva jäi ja mida sullegi soovitada julgen. Ei ütle, et on parimad või suurimad või tähtsamad, sest neid mina reeglina ei kuule.
Lisan ka myspace'i või selle puudumisel mõne muu lingi kiireks esmatutvuseks.

Aasta albumid:

Maria McKee "Late December"
http://www.mariamckee.com/

Oma lemmiklauljatari naudin igasuguse valehäbita. Maria laulud on värsked ja uhkelt suurelised. Tipphetkeks on Power On, Little Star, mis deklareerib täieliku enesestmõistetavusega, et olgu see elu nii põrgu kui tahes, pole see veel mingi põhjus seismajäämiseks.

Joan Armatrading "Into The Blues"
http://www.myspace.com/joanarmatradingmusic

Joan läheneb bluusile keskealise Inglise daami vaatenurgast. Ehkki kitarr võib nutta kuipalju tahes, ei ole laulud tihti kuigi klassikalised bluusipalad. "Play the Blues" ütleb: baby when you sing the blues, i take all my clothes off for you. Tohutu rõõmuga tehtud plaat, mis paratamatult ka kuulajasse tungib.

Robert Plant & Alison Krauss "Raising Sand"
http://www.myspace.com/officialrobertplantalisonkrauss

Kokkupuude tavaliste parimate loeteludega. Aga tõesõna meistriteos. Ei tunnista piire. Õhku ja vabadust ja ajatust. Eelkõige on see kahe laulja ettearvamatu kohtumine.

Great Lake Swimmers "Ongiara"
http://www.myspace.com/greatlakeswimmers

Minu aasta kõige armsam plaat. Tony Dekkeri laulud viivad mind avarale väljale soojal kevadpäeval - ees pole ainsatki takistust, mõttes ühtegi muret.

Po' Girl "Home To You"
http://www.myspace.com/pogirls

Neli tütarlast Kanadast. Vist jälle õnnetundega südames tehtud plaat. Mitmekülgne. Aitab halba tuju hoida või seda ära ajada. Olenevalt tahtmisest.

Aasta laulud:

Seth Lakeman "1643"
http://www.myspace.com/sethlakeman

Aastast 2006, aga selle sügise avastus. Seth ühendab ajaloolised lood ja tänapäevase saundi ning laulab lihtsalt fantastiliselt. 1643. aastal toimus Plymouthis lahing kuninga väe ja parlamendi pooldajate vahel, mis tagas Inglismaa tuleviku parlamentaarse riigina.

Justin Rutledge "The Suffering of Pepe O'Malley (pt. IV)"
http://www.myspace.com/justinrutledge

Justin tuleb Kanadast ja teeb imeilusat, mahedat muusikat. See laul on teistest veidi erinev, tuues silme ette tolmused vesternid ja ammukadunud, lihtsama maailma.

Roisin Murphy "Let Me Know"
http://www.myspace.com/roisinmurphy

Ma ei tea, mis mind Roisini plaati hankima pani. Aeg-ajalt tabav igatsus pop-muusika järgi? Aga mõni asi päris meeldib. "Let Me Know" viib mõtted sellele, kuidas võiks ennast tunda noor, vaba ja ihaldusväärne inimene. Pagana hästi vist, heal päeval. Omad kogemused ses suhtes paraku puuduvad.

Ry Cooder "Three Chords and The Truth"
http://www.nonesuch.com/mynameisbuddy/

Vana hea Ry avaldas veidra plaadi punase (nii värvilt kui poliitilistelt vaadetelt) kassi seiklustest depressiooniaegses Ameerikas. Kaudne, aga karm kriitika praeguste võimumeeste suhtes. Selles laulus kuuleme palju Ry geniaalset kitarrimängu ja tema alatist kaaslast Jim Keltneri trummidel. Ebatasase albumi tipphetk.

JJ Cale & Eric Clapton "Ride The River"
http://www.rosebudus.com/cale/

JJ rändab jälle jõelaeval mööda aegu ja inimesi. Kuidas saab sellist laulu mitte armastada?

The Shins "Turn On Me"
http://www.myspace.com/theshins

Shins hakkas mulle juba aastaid tagasi meeldima. Nüüd on nad (paraku) juba masside lemmikud. Aga mis siis ikka. Meisterlik pop-muusika on ikka meisterlik pop-muusika.

Martin Simpson "Never Any Good"
http://www.martinsimpson.com/

Martini avastasin BBC Raadio 2 folgisaadet kuulates. See laul on tõeline meistriteos, milles Martin kirjeldab oma 1899. aastal sündinud isa värvikat elu. Kate Rusby hääl teeb naudingust täieliku.

John Fogerty "Longshot"
http://www.myspace.com/johnfogerty

Johni uusim on vanale fännile tõeline maiuspala. Mees on ägedalt heas vormis. Hoidke alt, sõjaõhutajad! Viimane lugu klassikalisest luuseri õnnest pakub mulle suurima elamuse. Kui vaid Cosmo veel taustal trumme lööks...

Lavender Diamond "Oh No"
http://www.myspace.com/lavenderdiamond

Omapärast hipimusa ja hipimõtteviisi 21. sajandi Californiast. Sellesse laulu armusin esimesest silmapilgust. Väidetavalt on ta kirjutatud 20. märtsil 2003: päeval, mil esimesed ameeriklaste pommid langesid Bagdadile.

Wir Sind Helden "(Ode) an die Arbeit"
http://www.myspace.com/wirsindhelden

Toreda Saksa bändi uusima plaadi avalaul. Nagu nimigi ütleb: ood tööle. Njah - töö on ju tore, peab ta vaid nii jube vara hommikul peale hakkama...

Cowboy Junkies "My Little Basquiat"
http://www.myspace.com/cowboyjunkies

Vanad lemmikud Margo ja Michael Timmins jätkavad mu suureks rõõmuks. See laul on kaunis vaade laste tulevikule.

El Sueno de Morfeo "Mi columna de opinion"
http://www.elsuenodemorfeo.com/

Päikeselist Hispaania poppi Madriidi-reisi meenutamas. una chica normal.

Bruce Springsteen & The E-Street Band "Livin' In The Future"
http://www.sonymusic.com/artists/BruceSpringsteen/news/index.html

Plaadikaanel on Bruce üksi, aga kangelaseks on bänd. Taas vanas tuttavas koosseisus. Selles laulus kuuleme kõiki - Maxi trummidest Clarence'i surematu saksini.

Justin Currie "If I Ever Loved You"
http://www.myspace.com/justincurrie

Del Amitri kunagise laulja plaat on kole nutune lugu. See õnnetu armastuse laul on teistest ilusam ja kompaktsem. Nukraks silmapilguks.

Corey Harris "No Peace For The Wicked"
http://www.myspace.com/coreyharrismusic

Aasta reggae-üllatus Ameerika bluusimehelt. See laul on tore pahamanamine: halb ei leia kunagi asu. Lõpus Jamaika räppi.

Po' Girl "So Lazy"

Suvise laiskvorsti laul. Algab päikeselõõsas linnast ja lõpeb jalutuskäiguga armsa juurde. I'll be so lazy all today...

Great Lake Swimmers "Changing Colours"

Inimesed muudavad värve nagu aastaajadki. Mõnikord peame sellega leppima. Kui peaksin valima aasta laulu, siis siin ta oleks.

Nad leidsid ta ikkagi üles :)

Piimapakist tehtud linnumaja sai mitme nädala eest rõduposti külge seotud. Kuid linnukesi polnud näha kusagil. Kuni ma aru sain miks. Olin päeval kodus ja kustutasin toas tule. Nüüd linnud ei näinud enam siin kedagi ringi sahmerdamas. Ja paarikümne sekundiga olid nad platsis - kolme-neljakesi lausa!
Nii vahva! Mina juba mõtlesin, et sai midagi kapitaalselt valesti ja neile ei meeldi selline söögimaja arhitektuur. Aga lihtsalt kodus olles meil tuli põleb kogu aeg. Ja palju seda valget aega ikka on - siis oleme enamasti tööl või liikvel.
Lisaks arvasin, et kiisu, kes meil aeg-ajalt rõdul jalutab, on nad ära peletanud.
Aga kõik on korras! Nüüd tuleb vaid hoolitseda, et majakeses ikka midagi kogu aeg oleks ka.

Minu tee leiva juurde

2007 aasta jõulupühad möödusid ühe märksõna all ja see oli leib. Täitsa juhus iseenesest, et ma sellise sousti (või peaks ütlema juuretise) sisse sattusin.

Mingi hetk jäin leivaküpsetamise juttu kuulama. Täitsa erinevates kohtades ja seda ligikaudu 3 kuu jooksul. Täiesti 3 erinevas seltskonnas. Tagantjärele – et ma ei osanud neid märke ka näha. Et leib tahab minu juurde jõuda kuidagi :)

Esimene kord oli Maaritsas ülikoolikambaga S. sünnipäeva pidades – seal pakuti kohe kahte kodutehtud leiba. Seemnetega oli parem kui rosinate-puuviljadega.
Teine kord Võrus ema sõbranna juures – seal räägiti leivast aga pakuti küpsetusmasinaga tehtud saia. Aga põnevalt räägiti. Hakkasin mõtlema, et ehk võiks emale jõuluks leivaküpsetusmasina kinkida? Õnneks elu haris mind enne selle ostmist – seda pole tõesti üldse vaja.
Kolmas kord oli Puurmanis E. juures. Ja temal oli juba ka kahe eri kogemustega küpsetaja juurest juuretis toodud ja mitut varianti proovitud. Sealt lahkudes valmis otsus emale jõuluks hoopis maale juuretis viia.

Jõululaupäeval saigi Puurmanist läbi sõidetud. Hommikul oli küll E. avastanud, et tema „leivapojukene” on paari nädalaga käest läinud ja seda edasi jagada ei saa. Nii sõitsimegi paari km kaugusele H. juurde uue järele. H. on kogemustega leivaküpsetaja ja ka köök oli eri valmimisjärgus leibasid täis :) Ta ise kohmas ka, et viimasel ajal on leivaküpsetamine lausa 2 korda päevas toimumas. Pühade aeg ikkagi! Selle peale sai hoiatatud, et kuna küpsetamine tavalises ahjus käis, tuleohtlikkuse eest. Kaks korda päevas ahju kütta – sellega peaks ettevaatlik olema.
Aga meile anti veel koos leivapojukestega kaasa üks ahjusoe leib – pekikuubikutega. Küll see oli hea!

Esimene kord
Maal panime kohe leivateo käima. Pääsküla kauplusest olime saanud 1,5 kg Veski-Mati rukkijahu ka kaasa haarata ning seega oli kõik hädatarvilik olemas. Kiusasin mõlemat käepärast olevat vanaema, et kas nad on leiba küpsetanud ja mis nad sest mäletavad. Mõlemate vastus oli suhteliselt sarnane – eks ma kõrvalt vaatasin lapsena, kui ema küpsetas. Seega ajasin retseptis näpuga järge ja üritasin hakkama saada.

Panime juuretise koos topsi sooja vee ja u 800 g jahuga siis kerkima. Otsisime veel sooja koha toanurgas kapi peal ja panime käteräti peale.
Hommikul arvas Sihva vanaema, et näe on kerkinud küll ja hapukas kääritamise lõhn ka juures – prooviks küpsetada. Ma proovisin küll vastu ajada, et retseptijärgsest 24-tunnist on vaid pool möödas aga tegelikult oli endal uudishimu ka suur, et mis sest kõigest küll välja tuleb! Nii me siis võtsime pool tainast ära ja pool jäi veel õhtuni kerkima.

Sõtkusin natuke tainast ja meenutasin mingit netist loetud vanasõna, et laisa nooriku leib on nii kõva, et sobib naela seinalöömiseks. Ahi sai parasjagu köetud ja nii ta läkski peale pisukest pannil kerkimist küpsema. Isa jäi koju leivavalvesse ja kui külapealt tagasi jõudsime, siis oligi umbes 1 h ja 20 min ahjus olnud. Arvasime ta valmis olevat. Ema määris pealt võiga ja mina pritsisin veega – seisis ka natuke käteräti all. Kaua me ei kannatanud – põnevus oli suur. Mingit tundi mahajahtumiseks see esimene suht pisike päts ei saanud. Lõikamine väga lihtne polnud – tuli teravamad noad välja otsida. Koorik oli pea sentimeetri paksune ja sisu oli vesimage. Soola olime unustanud! Aga lõhn oli jumalik! Õhtuks, enne kui teine päts ahjust välja tuli, polnud sellest pätsist enam kildugi alles igatahes.

Teine kord
Õhtul panin õige aja täis kerkinud tainasse samapalju jahu juurde, kui taina kogus oli ja vett ka nii, et tainas väga kõva poleks. Seekord soola-suhkrut ei unustanud :) Teelusikas köömneidki sai lisatud. Sõtkusin ka oma jao teda. Pannil väga ei mallanudki pätsil kerkida lasta, vast veerand tundi vaid. Seekord tegime tavalises elektriahjus u 200 kraadi juures. Üle tunni oli küpsemisaega ja siis läks märjaks kastetud käterätiku alla tahenema-pehmenema.
Kui me poole tunni pärast maitsma hakkasime, siis selgus, et tegemist peaaegu „päris” leivaga. Lõhn oli õige, pehmus oli õige ja maitse ka! Mmmmm! Määrisime fetajuustu peale ja päts kahanes õige kiiresti.

Kõrvale arutasime, et kuidas oleks võimalik juuretist USAsse kaasa võtta, et seal elades ka õiget musta leiba saaks süüa. Mis selle juuretisega toatemperatuuril korralikult pakitult ikka ühe ööpäevaga juhtuks! Iseasi kui piirivalve peaks tahma teada, et mis kahtlane mass see on. Kas usutakse, et see on üks piimhappebakteri õige sõbralik kultuur, varjul rukkijahu sees :)

Kui ma teisel jõulupühal maal koju sõitsin, siis minu „leivapojuke” jäi loomulikult sinna külmikusse. Aga õnneks sai selle järgmisel päeval Taisto bussiga järgi saata ja leivategu võis ka Tallinnas alata!

Kolmas kord
Kolmas kord mõtlesin ka natuke eksperimenteerida. Panin eelmisel päeval kenasti ta kerkima, sättisin ta sooja koha peale ja mässisin käterätikute sisse. Hommikuks oli taina kogus minu meelest kolmekordistunud. Retseptides on vist siin-seal olnud, et kahekordne on juba ok.

Siis lippasin Ökosahvrisse maherukkijahu järgi – enne helistasin ka, sest nende veebipoest ma seda ei leidnud. Lisaks võtsin veel lina-, kõrvitsa ja päevalilleseemneid sealt. Täisterarukkijahu kilohind oli pea 20.- - minus süvenes veendumus, et tuleks kuskilt rukkiteri osta ja vanaema juures veski ära jahvatada.

Kui tainas oli 24 h kerkinud, siis jagasin ta kahte ossa, lisasin koguseliselt pea sama palju jahu juurde ja jätsin veel tunnikeseks-teiseks kerkima.

Ühte kaussi sai selline tagasihoidlik leivatainas – lisasin vaid näputäie koriandrit ja teelusikatäie köömneid. Teise panin lisaks eelpoolmainitutele veel lina-, kõrvitsa ja päevalilleseemneid (igaühte teelusika kuni 2). Kuna olin lugenud, et piklikke pätse, nagu meie leiba oleme harjunud nägema, hakati küpsetama alles 19. sajandi lõpul seoses pisemate ahjude kasutuselevõtuga, siis tegin ühe suurema ümmarguse. Mitte küll väga suure. Seemnetega leib tuli piklik, et samale pannile teise kõrvale ära mahtuda. Pool tundi lasin pannil kerkida – leivad panid selle peale küljed kokku. Pann oli lihtsalt liiga pisike neile!

50 min küpsetasin kuumusega 230 C ja 20 min 180 C. Seejärel seisid nad pea 2 tundi märjaks kastetud rätiku all – frotee veel lisaks peale pandud, et niiskust ja sooja hoida.

Kõik tuli taas suurepärane välja! Kui minul see nii kergesti õnnestub – ma küpsetan ju tõesti haruharva – siis õnnestub see igaühel, kes vähegi asja ette võtab. Mina olen valmis seda suurepärast juuretist rõõmuga kõigile soovijatele edasi jagama!

Aga mõned unistused tekkisid küll leivaga köögis toimetades. Leivaastja – selline puust ja raske. Mõnuga saaks sõtkuda, kui suur raske anum ees. Praegu roostevabast terasest kausiga on keeruline. Eks puitu kasutati seepärast ka originaalis, et tainas kerkib selles mõnusasti soojalt – puit ei juhi hästi soojust. Ja samas on vastupidavam (tõenäoliselt) võrreldes saviga.

Uhmer ja uhmrinui kuluksid ära – sellised paekivist. Hea oleks näiteks koriandrit seal purustada. Ja muid seemneid ka.

***
Lisan siia veel hunniku linke, mis mul leivatarkust kogudes veebis ette jäid.

Hästi ülevaatlik, temperatuuridega jms
https://www.maaleht.ee/?old_rubriik=7139&old_art=33488&old_num

Veel väga üldine aga hariv üldse rukkileibadest http://www.leivaliit.ee/files/1191490949.pdf

Vääga põnev - meie kaugemad esivanemad tegid hoopis ümmargust (ja mitte piklikku) pätsi ja ÕIGE kuumus on 250 C :) http://www.erm.ee/?lang=EST&node=509&parent=429

Ahjust välja võttes jäta 30min leib niiske käterätiku alla http://www.maavald.ee/prindi.html?id=1921

Palju soola pärsib kerkimist? http://viru.postimees.ee/index.html?op=lugu&rubriik=49&id=11195&number=462

Tore emotsioonidega leivalugu blogist http://ruudolf.blogspot.com/2006_11_01_archive.htmlja veel http://thredahlia.blogspot.com/2006/04/leib.html

Ja ongi piimhappebakterid, kes kergitavad protsessi käigus tekkiva süsihappegaasiga http://et.wikipedia.org/wiki/Leib

Kõige tervislikum on ikka juuretisega tehtud nö hapendatud leib http://www.terviseleht.ee/200102/2_leib.php
ja teine osa artiklist
http://www.terviseleht.ee/200103/3_koduneleib.php

Hmm, Veski-Mati jahu polegi see kõikse parem, tea siis kus seda mahetoodangut normaalse hinnaga hankida? Samas see suurte kogemustega küpsetaja, kellelt juuretis pärineb, teeb ainult Veski-Mati jahust. http://www.greengate.ee/index.php?id1=25524

Inglisekeelne väääga põhjalik jutt ftp://rtfm.mit.edu/pub/usenet-by-group/news.answers/food/sourdough/starters

See koht mulle ei meeldinud, sest seal propageeriti pärmi kasutamist, mis aga pole õige ja originaalne leivataigna osa. Aga ilma juuretise olemasoluta alustades väga hea koht - õpetab selle ise tegemist (pikk protsess küll). http://www.toidutare.ee/aabits.php?id=405

Presidendiproua variant http://www.postimees.ee/041004/lisad/kasu/146179.php

Kus nüüd päike särab alles

Ootasin tänast päeva pikisilmi. Lootus on selline, et järgmise 11 päeva jooksul pean vaid ühel tööle tulema. Mis tähendaks 10 päeva hommikust und. 10 päeva! Kõlab lihtsalt fantastiliselt.

Võimuvõitlus ja miljardid

Guardian on avaldanud põneva spekulatsiooni president Putini isiklikust varandusest, 40 miljardist dollarist, ja Kremlist varakult alanud klannidevahelisest võimuvõitlusest. Vastamisi olla kõva käega julgeolekuässad ja nn liberaalid. Viimastega olla liitunud ka mõned finantsoligarhid.
See artikkel paneb mõtlema poliitika põhimõttelisest korruptiivsest olemusest ning kahtlema, kas enda seostamine erakonnaga ikka oli kõige targem mõte. Olgu see Eesti või Venemaa - võim ja raha käivad ikka ühte jalga. Ei maksa end ilusatest sõnadest petta lasta.

Veel üks hall esmaspäev

Ööd häiris üks painav unenägu. Lõppes ta metsikust frustratsioonist ja väsimusest johtunud surmade lainega. Kord ärganud, tungis sama lugu uuesti mu unne. Seekord räägiti toimuvale põhjalik eellugu, kuid oli päris selge, et lõpp saab sama jube olema. Õnneks enne selleni jõudmist ärkasin taas.
Üldse on kehvavõitu unenägude aeg mul praegu. Ühel teisel ööl nägin pikalt meie mahajäetud Kivimäe kodu ja kellegi lumiseid matuseid sellega seoses.
Eelmine nädal algas veel helgelt Pöffile tagasi mõeldes, lõppes aga Liverpooli koleda kaotusega Inglise liigas. Samasuguse lootusetu kaotusega, nagu neil ikka aeg-ajalt tavaks. Mis võttis tuju ja ehk sokutas ka jubedad lood unne.
Paar õhtut järjest lausa sai teatris käidud. Linnateatris oli parem kui Draamas. Nagu ikka.
"Nõks" on mõnusalt nooruslik ja tempokas lugu - ehkki sisult vast paigutub sinna kuuekümnendate algusesse. Paar tõsiselt head osatäitmist: varem mulle mitte kusagil silma hakanud Tõnn Lamp hüperaktiivse noorukina ja vaevu äratuntav Alo Kõrve tõelise gigolona. Selline mõnusalt rulluv lavastus - ehk vaid esimene vaatus liiga pikk ja teine liiga lühikene.
Draama "Soome hobune" tõestab eelkõige, mis tasemel on ikka vana kooli lavakõne. Ita Everi jutt kostub kristallselgelt ka kolmandale rõdule, mõne tema noorema kolleegi oma kahjuks mitte. Etendus räägib äärekandi maaelu raskustest Euroopa Liidu rõhuvates tingimustes. Ajuti kaunis lõbus, aga mõnel hetkel käib kell maha ja siis jaksad ainult kiiret lõppu paluda. Ever on tüki staar, raskekaallaste nagu Klenskaja ja Kark toetatuna - seda triot tasub vaatama minna. Aga Draamateater ahistab mind oma soppide ja treppide ja lipsurahvaga. Ja see, et etenduse kõrval käib mingi firmapidu, pole ka ülemäära meeldiv. Aga eks teenima peab ka. Muidu - kolmandat rõdult vaatad lugu nagu ekraanilt, põrandakohtadele sealt pilku heitma ei pääse.
See hall esmaspäev pidavat jälle teatriga lõppema. Vist läheb liiale juba.

Tüdind, väsind

Vaatan õudusega, et alles on 12. detsember. Tunne ometi selline, et viimane aeg aasta lõppenuks kuulutada. Kange tahtmine peal paariks nädalaks oma urgu pugeda ja sealt nina mitte välja pista.
Aga muidugi on see võimatu. Homme pean näiteks ühele koosolekule minema. Mulle pole ealeski koosolekud meeldinud. Tavaliselt oodatakse, et pead midagi ütlema. Aga mulle üldse ei meeldi poolvõõraste inimeste seas midagi öelda. Ja eriti hull on siis kui juba ette on oodata vaenulikku õhkkonda ning urgitsemist. Joosta tahaks. Kaugele.

Pöffikillud

PÖFF on sel aastal vaid fragmendid millestki lõputult toredast. Aega ja jõudu süveneda on iga aastaga vähem. Just sellel detsembrialguse läbimärjal nädalal olen selle üle eriti nukker. Võib-olla tuleb veel aasta, mil terve nädala filmidele pühendada saan. Rõõmu teeks küll.
Aga fragmendid rõõmustavad samuti. Täna näiteks sattusin nägema Kurdistani filmi "Surmast suurem". Tähelepanuväärne linateos mitmeski mõttes. Vändatud on ta sõjajärgsetes kitsastes ja ebakindlates oludes. Ning tehtud ametlikult tunnustamata riigis, mis tegelikult siiski juba 16 aastat eksisteerib - Iraagi Kurdistanis.
Saddami võimult kõrvaldamise päeval jälgime kahe Kurdi vabadusvõitleja sihitut autosõitu mööda sõjahirmus riiki. Kuhu iganes nad teel on, kohale nad kuidagi ei jõua. Mehed korjavad hoopis ühelt tänavanurgalt üles väikese nutva poisi, kes ütleb oma nimeks Saddam. Kurdide vihavaenlaste sunnide soost laps, kes kannab kukutatud diktaatori nime. Suhtumine poissi paneb mehed omavahel võitlema ja viib neid tahtmatult mitmetesse seiklustesse. Lõpuks võidavad ikkagi headus ja hoolivus.
Ühel teisel õhtul valisin inglaste filmi "Londonist Brightonisse". See jõhkravõitu draama Londoni põhjakihi elust polnud ehk eriti suurepärane. Aga oma elamuse ta andis. Võib-olla õpetades, et ükski olukord pole päris lootusetu. Ning ikka tasub võidelda - kuni natukenegi jõudu.
India film "Külmutatud" oli mustvalge mägedelugu. Maaliline ja mõtisklev. Režissöör andis pärast filmi vaatamist teada, et nii tema kui suurem osa meeskonnast väntasid jäistes oludes oma elu esimese linateose. Aru sellest küll ei saanud. Pigem ütleksin, et sellest loost paistis omajagu elukogemust. Muidugi oli seegi film nukker. Elada nii nagu alati pole isegi kõrgel mägedes enam võimalik. Vanal mehel on miljon näoilmet - enamik neist väljendamas tohutut kurnatust ja jõuetust ülekohtuse maailma ees. Mehe noor tütar on imekena, uudishimulik, kärsitu. Ta ei tea veel, milliseid raskusi teele veeretatakse.
Ja veel olen jõudnud näha tshehhide "Tühje pudeleid". Kütkestav jutustus mehest, kes lahkub õpetajaametist, kuid kodus naise kõrval seebikaid vaadata ei malda. Kuuekümneviiesena jalgrattakullerina kaua vastu ei pea, aga taara vastuvõtjana võib küll töötada. Ropp ja kole töö, mida Eestis keegi ei hinda. Praha ostukeskuses tähendab see vaimustava suhtlemisoskusega vanamehenässile peaaegu jumalikku võimalust päevi õhtusse saata. Kõrvalt abikaasa poolt maha jäetud tütrele uut peigmeest otsides ning oma naisega igapäevast vägikaigast vedades.
Olen juhuslikult sattunud päris mitmele seansile, kus filmi lavastaja ise kohal on olnud. Jan Sverak pajatas meile, et selle filmi stsenarist ja peaosatäitja oli tema lihane isa. Ning isa ja poja koostöö sisaldas muidugi paljusid põnevaid üksikasju.
Vist jõudsingi selle nädala senised elamused ära jutustada. Ehk tuleb homme-ülehomme lisa. Väga erinevad filmid, aga igaüks omamoodi põnev. Vaimustav asi see PÖFF.
Alison Krauss samuti vaimustab plaadimasinas. I hear music, laulab ta mulle just parajasti. Ometi on ta käes - nädalavahetus.