Seenehullus seks aastaks läbi

Eks eelmistel aastatel oli ju ka ometi soov metsa seenele minna aga see aasta ma leidsin ka midagi. Kusjuures - käisin peaaegu samades kohtades.

See raamat oli väga hea 400 eesti seent - väärt ost. Aga ka eelmistest aastatest riiulis olnud Tunne seeni pole ju paha. Ega nad ei kattu ka 100%. Aga järgmise sügise unistuseks jäi Põhjala seeneraamat. Seal tundus olevat palju ka mittesöödavaid kuid põneva väljanägemisega seeni. Tahaks ju teada, et kui puugipask ette jääb, et mis ta ikkagi on. (Ega ma ei tea, et kas see viimane just selles raamatus on, kuid palju sarnast omanäolist oli küll.)


Ma mõtlesin, et panen siia kirja, milliseid uusi seeni ma see sügis korjama õppisin. Et siis on koht, kust aasta pärast meelde tuletada.


Lehter-kukeseen

Neid oli suvalises kohas Hiiumaa metsas pea pool ämbrit. Kahjuks oli mul seal aega vaid veerand tundi jalgu sirutada - praamile oli vaja jõuda. Väga maitsva kastme sai neist!

Liivtatik

Vana tuttav ju küll aga ikkagi ka uus avastatus maitsva kastmeseenena. Paljukest ma ikka valgusküllastes männikutes seenel käinud olen. Ikka rohkem kuusikutest ja segametsades.

Timpnarmik

Ka kole rikkaliku saagiga seen. Neid jäi mul ühe matkaraja äärde ka pool ämbrit maha. Maitselt tagasihoidlikum kuid siiski mõnus.

Kitsemampel

Veel üks väga head saaki andev seen, mida asjatundjate sõnutsi vähe tuntakse ja ka vähe korjatakse. Ometi konkreetsete määramistunnustega seen. Ja Loksa kandi metsades, kuhu ma see sügis siis mitu korda sõitsin, sagedane.

Tippseenekohaks jäi see Lõuna-Eesti soosaartega põlismets. Kus seal olid kukeseened, kuuseriisikad, puravikud ja võiseened läbisegi! Aga nagu ma suure jutuka kohale meelitanud sõbrannadele ütlema pidin - õige aeg on ka oluline. 3 nädala pärast polnud seal mitte kui midagi enam leida.

Pildid on osaliselt pärit Loodusmuuseumi kodulehelt.

Nagu 2 tilka vett

Seda Coenite filmi vaadates jäi silma lahutusadvokaati mängiv J.R. Horne.











Teatud tõsise ja kulme kergitava ilmega - no oli tõesti nagu Savisaar. Kahjuks sellist päris õiget pilti netist ei leidnud.









Ütleme nii, et need pildid, mis ma J.R. Horne'i kohta leidsin - seal oli ta hoopis nagu naeratav Reiljan.

Filmi võib unustada, aga millised näitlejad!

Tänasel päeval kui maailma börsid on kokku kukkumas, tundub veidi imelik kirjutada vendade Coenite uuest jandist Burn After Reading. Üks jant ta nimelt on ja eile sai ta lausa esilinastusel ära vaadatud. Ma polnud esikatel enam aastaid käinud ning selgub, et ega see ei erinegi seal kobarmügarikus tavalisest kinoseansist. Mis nüüd rahvast on kuidagi harjumatult palju. No ja popkorni meeliülendavat hõngu ning venekeelsete kaaskodanike lõputut jutuvada kujutate ise ette.
Filmina on too Coenite oma üks paras mõttetus. Jätkab umbkaudu Ladykillersi stiilis absurdikomöödiate jada. Vaid tänu võrratule näitlejaseltskonnale on millestki rääkida. Pagan kus nad oskavad mängida! George Clooney naljamehe võimed on vast enam-vähem teada, aga ka Brad Pitt suudab väga ootamatuks kehastuda. Frances McDormand ja John Malkovich võtavad oma võrratutest karakteritest loomulikult viimast. Ja siis veel need uskumatud pisirollid. J. K. Simmons CIA bossina on ületamatu. Filmi parimad hetked. Ja siis on veel ju karm Tilda Swinton ning Richard Jenkins oma kurbade silmadega.
Et jah võrratu näitlejavalik on nagu ikka Coenite tugevaim külg. Kuid kogu oma absurdsuses jätab film külmaks. Näha on täpselt seda, mida Coenitelt alati oodata võib. Humoorikas detailides, banaalne ja küüniline tervikuna. Või ehk on mu ootused pidevalt liiga kõrgel? Tänavune filmiaasta pole just innustanud. Treilerite järgi paistab, et ega lähiajalgi kobarmügarikku väga asja pole. Kärts ja mürts, pumm ja põmm. Vahel mõni hirmukarje sekka. Õnneks pole Pöff enam mägede taga.
Ah jaa - korralikku kriitikat siis ka.

Võtame linna omale tagasi

Plaadifirma on Snow Patroli fantastilise uue laulu "Take Back The City" video juutuubist kustutada lasknud. Selle, mille ma eelmisel nädalal siia panin. Seepärast kaotasin blogist vastava posti. Aga nüüd on nad nn ametliku video üles riputanud ja seda ilmselt ära ei koristata. Otse linkimise võimalust muidugi pole. Aga vaadata saab ikkagi. Ja kuulata. Peamine ikka kuulata.

Kolküt ja risat

Kunagi minu nooruspõlves oli üks vahva jänkide telesari, mille nime soomlased niimoodi tõlkisid nagu pealkirjas. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Mina olen nüüd ka kõvasti 30+. Täna õhtul saime kokku vana armsa kursuseseltskonnaga - nagu meil ikka aeg-ajalt tavaks. Haritud kultuursed inimesed, kellega kunagi ammu oli kuradima vahva koos õppida. Ja loomulikult kaugeltki mitte ainult õppida. 

Neist päevist on juba hiiglama palju vett merre voolanud, aga miskipärast alles täna avastasin enda jaoks tõeliselt kui täiskasvanuks me möödunud aastatega oleme saanud. Räägime lastest, nooblitest restoranidest, uutest elukohtadest, kultuursest meelelahutusest. Ilmselt see peabki nii olema. Lihtsalt pole osanud endast kui päris päris täiskasvanust mõelda. Vist ei saagi aru kui palju oled ise muutunud, kuni kohtad oma eakaaslasi ja näed ja kuuled nende elust.

Muidugi pole selles midagi halba. Sest seltskond on endiselt mõnus. Kohtuks tiheminigi, aga ega täiskasvanutel on ju kohustused. Tänanegi kuupäev tuli kuu aega ette kokku leppida ja ei sobinud ta kaugeltki kõigile. 

Kolme näoga mees Kuninga tänaval tundub ütlemata mõnus väike õhtune lokaal. Selline, kus sajalised rändavad kassasse nii et arugi ei saa. Maitsva veini, suupistete ja maitseka muusikaga. Jah, just - selline kolmekümneste koht. 

Kadriorg on praegu ilus

Need kaunid sügispäevad on justkui loodud Kadriorus jalutamiseks. Võtad kõigepealt väikese kanasupi Poska tänaval asuvas kohvikus nimega...hmmm...Kadriorg. Peamiselt kuuleb seal vene keelt, aga mis sellest lugu. Supp on vürtsikas, mõnus ja soe. Siis jalutad vaikselt Kumu poole, sahistad lehtedes ja imestad seal tagapool päris kenakese inglise stiilis suure muruplatsi üle. Siia annaks ju lamamistoolid organiseerida ja palli annaks taguda ja... justkui Londonis. Lamamistoolid peaks meie oludes tõesti ketiga puu külge kinnitama.
Vahtkonnavahetus presidendilossi juures on ainult nukker. Kus on uhked ratsud, läikimalöödud kiivrid ja mõõgad, säravad univormid ning kõike seda pildistavad turistide hordid? Mitte Tallinnas. Meil on nii, et sissesõidutee otsa veereb igav tumeroheline kaitseministeeriumi numbriga furgoon. Sealt astuvad välja sünge näoga sõdurid, vaatavad oma püsse nagu näeksid neid elus esimest korda ning vahetavad kaaslased lossi ees välja. Ei mingit glamuuri. Mida pole ka lossis endas. Pisikene longuvajunud roosa kökats, upub suurte puude vahele ära.

Netiäri on vahva

Kuidas tutvustab oma kodulehel ennast firma, mis üritab laiendada haaret kogu Euroopasse ja ka USA-sse? Niimoodi.

OUR VISION
YENTUR Tekstil had made up a principle to carry the old one to the new one and also the new one to the future as the firm vision. YENTUR had completed its big and hard projects successfully by its hard working, well-informed and researcher team. Our firm that is always the leader at quality, aims not only being the leader in Turkey as the production capacity, also to be the leader at exportation. As being a team that look to the future in safe in direction of these principles, to see our firm on the toppest levels had been a part of our vision.

Sügisvärvid

Liverpooli vastu ei saa keegi

Punased võidavad sel hooajal muljetavaldavalt. Eile pandi suurejoonelise kammbäkiga kotti maailma rikkaimaks klubiks pürgiv Manchester City. Vaadake ja nautige.
Meie armas Fernandinho on hoogu sattunud. Nüüd ei peata meid keegi.

Kui vana siis vana

Olen juba tubli nädala tahtnud kirjutada mõne rea filmist Righteous Kill, aga pole mahti saanud. Teeks nüüd proovi.
Vaatama läksin teda ikka sellepärast, et De Niro ja Pacino ühisesinemist suurel ekraanil ei saa vahele jätta. Heatis olid nad ju maagilised. Seekord lubati pealegi meestele ohtralt ühiseid stseene.
Uuem film on aga paras pettumus. Esiteks kipub olema üpris keskpärane käsikiri. Justkui stsenaariumitehasest pärit. Kahe vanaldase politseiniku kurba argipäeva on püütud vürtsitada seksika naisvõmmi ja lugematute igavesti nigelate naljadega. Muidugi mahuvad mängu ka noored kuked, kes oma vanemaid kolleege sugugi ei austa. Dialoog ei toimi, vaimukust ei ole, peategelased paistavad vanad ja väsinud.
Ei tundu mulle usutav, et De Niro ja Pacino sarnased tegelased veel tänaval kurikaelu taga ajaksid. Eriti mitte paarisrakendis. Kust võtta kiired jalad ja väle mõtlemine? Ka see vana võmmi äkiline õilsa salamõrtsuka saladuslikule rajale asumine tundub otsitud. Palju on pealegi standardset träni nagu moraali lugev ülemus või lolli juttu ajav psühholoog, kes selja taga lihtsalt välja naerdakse.
Ehk kannatab vaadata vaid filmi lõpplahendust, kus siiski on veidi efekti ja ehk mõne jaoks ootamatutki. Tea seda asja ehk olengi ülemäära kriitiline. Aga ei talu hästi sellist keskpärast pilti. Kahju tublidest näitlejatest. Seepärast hoiangi viimasel ajal aina enam kinost eemale.

Viimased kaunid päevad

Ärkasin laupäeva hommikul kell 7 metsiku kaelavaluga, aga sellest hoolimata ei tahtnud nädalavahetusel koju kükitama jääda. Selline tunne on praegu, et peaks neist viimastest kaunitest sügispäevadest veel võtma, mis võtta annab. Enne kui pimedus ja pori päriselt võimu haaravad.
Laupäeval tegime mereäärse ringi Türisalu panga pealt alla mere äärde ja siis väikest veest väljas rannariba pidi tagasi peaaegu Vääna-Jõesuuni välja. Tuulevaikus lausa, aga vesi nii kõrge, et nõudis omajagu kivide ja paetükkide vahel ukerdamist. Hakkama saime! Looduse värvid on praegu imelised.
Imelisemad veel on nad rabas, kuhu siis omakorda eile suundusime. Kakerdajasse pikale retkele mööda aeg-ajalt üleujutatud laudteed. Vahepeal lendasid linnuparved üle. Üksik konn hulkus veel tee ääres. Aga muidu õnnis vaikus ja vesi ja värvid.
Ehk millalgi jõuavad siia ka nädalavahetuse parimad pildid.
Täna taas nii kirgas ja selge ilm. Läheb siin kontorikoleduses raisku.

Väikesed head uudised

Keenias lasti musti ninasarvikuid vabadusse.
Esmakordselt pärast 25 aastast vaheaega.
Jääkarud saavad Sarah Palinist jagu.
Obama juhib kõigis olulistes osariikides, mõnes selge ülekaaluga.

*****

Polar bear vs Sarah Palin

Range
Polar bear: Found across the Arctic regions of five countries; the US, Canada, Russia, Norway and Greenland.
Sarah Palin: Not quite as well travelled. Lives within sight of Russia, but has never ventured there, possibly because of diminishing sea ice.

Conservation status
Polar bear: Vulnerable, largely due to climatic change and the resulting habitat loss.
Palin: Also vulnerable, because of a lack of experience and controversial stances on abortion, creationism, global warming, same-sex marriage and the environment.

Predatory armoury
Polar bear: Possesses razor-sharp teeth, a powerful build and a sense of smell that can detect a seal a mile away under three feet of snow. Still unlikely to triumph in a direct confrontation with Palin however, unless the Alaska legislature suddenly decides to uphold the right to arm bears.
Palin: Licensed gun-owner, avid hunter and crack shot. Palin also supports a policy of shooting wolves from helicopters in order to increase the Alaskan moose population so that Alaskans can shoot more moose. Deadly.

Impact of climate change
Polar bear: Length of hunting season has diminished, birth rates have fallen and it now has insufficient fat reserves.
Palin: None observed.

Biggest supporters
Polar bear: Greenpeace, the US department of the interior, the US Fish and Wildlife Service, the US Geological Survey.
Palin: Hockey moms, the National Rifle Association, rightwing fundamentalist Christians, climate change deniers, the oil industry, God (endorsement unconfirmed).

Biggest threat to survival
Polar bear: Sarah Palin.
Palin: Democratic vice presidential candidate Joe Biden, feminism, belated national reality check brought on by global economic crisis.

Kuidas see eluke kunagi veereski?

Arusaamatul kombel sattusin soomekeelses Wikipedias surfama ja selle kaudu minevikurännakule umbes 20 aasta taha. Umbkaudu siis saime värviteleri ja hakkas minu kommerts-tv vaatamise periood. Selleks ajaks kui Eesti kommertskanalid lõpuks kohale jõudsid, olin selle faasi ammu lõpetanud.
Värviteler oli meil hirmus kolakas, raske nagu põrguline. Vastu pidas siiski hea hulga aastaid. Seni olime vaadanud õige pisikest mustvalget ekraani. Kuni selle ajani paistis kätte viis telekanalit. ETV, KTV, Leningradi TV, Soome 1 ja Soome 2. 1988. aasta paiku saabus aga ühel päeval koju imelik teholoogiaime koos ohtrate juhtmetega ning kaks väga vahelduva pildikvaliteediga uut kanalit: Kolmostelevisio ja Rootsi TV soomlastele mõeldud kokkuvõte. Mõlemad uuendasid minu telepilti tublisti. Tegelikult oli vist kolmas uus kanal ka - mingi Moskva oma. Aga sealt ei vaadatud ju ometi suuremat miskit. Ainult see plastmasskolakas teleka peal, mida pidi aina antenniauku ühendama ja siis jälle lahti võtma. Lõpuks oli antenniauk päris sodi ja telekast kadusid värvid sootuks.
Rootslased näitasid päris palju sporti, mh ka Inglise vutiliiga ülekandeid laupäeviti. Paari aastaga tegin endale rootsi keele põhitõed selgeks ja varsti sain juba kõigest aru, mis nad rääkisid. Soomlaste Kolmoskanava oli aga meie kodu vaadatuim telekanal aastatel 1988-1991. Vahtisime mokad töllakil sealt põhimõtteliselt kõike - ka soomekeelset nalja, hommikuprogrammi, noortekaid. Õhtu algaski tavaliselt noortesaatega ning jätkus paari jumaliku seebiga. Falcon Crest, Dynastia, St Elsewhere. Mmm. Pärast näidati reeglina miskit jänkide filmi ka. Vanemat või enamasti uuemat. Vahepeal oli Spedet ja...
Ai, need olid ajad. Õhtud sisustatud. Mis oli mõnus, sest vihkasin neil aastatel eriliselt kooli ja klassikaaslasi ja üldse igasuguseid inimesi. Paksu nohikuna ei käinud ma pidudel ega suhelnud kellegagi. Pärast tunde õhinal koju, Rockradio või hiljem Radiomafia möirgama ning telekas Kolmose peale. Nõnda mu pubeka-aastad möödusidki.

Liiklusterrorism

Kõikidesse fooridesse üheaegselt punane tuli!

Septembri pildiraamat vol 2: Kassari (peamiselt)

Kadakametsas


Kõrkjate vahel nagu maisipõllul.

Septembri pildiraamat vol 1: Alicante

Nostalgialaks

Tuleb välja, et piisab minutist juutuubis ja avastad midagi sellist, mida enam kunagi ei arvanud end nägevat. Rockpile'i "Teacher Teacher" on esimene muusikavideo, mida mäletan. Meeles on just see auto all kitarri mängimine. Kõik see pidi juhtuma 7-aastasena aastal 1980 või ehk 1981.


Ja kus ma seda Rockpile'i videot nägin? No muidugi Kenny Everetti totaalselt napakas ja hullult naljakas show's, mida soomlased meie suureks rõõmuks pisikeses mustvalges kastis näitasid:


Mida teie lapsena telekast vaatasite? Mõmmit ja Postikana? Hähähähä. Mina mitte.

Ullikesed ei kõlba kusagile

Päevaleht avaldab intervjuu kellegi prouaga, kes tundis kunagi kurikuulsat spiooni. Kujutan ette, millist peavalu valmistas ajakirjanikule ülesanne leida keegi päevakangelase tuttav, kes oleks nõus oma suu lahti tegema. Vaevalt see tädi esimeste valikute seas oli. Aga asi seegi.
Niisiis proua oli spiooni õpingukaaslane kuuekümnendatel. Tähelepanuväärne on tema arusaam sellest, mida tähendab karjääri tegemine. Jõuda Eesti Vabariigis politseijuhiks ja kaitseministeeriumi osakonnajuhatajaks pole miski karjäär. Õige karjäär on ikka kõvasti äri ajades raha kokku kühveldada. Selles mõttes polnud spioon miski korralik eesti mees, paistis teine pealegi juba aastakümneid tagasi selline pehmeke ja hea inimene. Kahtlane värk. Eks need isikuomadused ta miilitsaks viisidki. Ja sealt see jama algas.
Järeldus on ilmselge. Pehmed ja head inimesed riiki tüürima ei kõlba. Õiged mehed, kes kõvasti karjääri teinud, enam venkude raha ei vaja. Ullikesed tuleb riigiasjadest eemal hoida.

Kitsid rikkurid seebiks

Avaaz lunib allkirju iga vähegi olulise globaalmure puhul. Kas neist miskit kasu ka on, pole muidugi erilist usku. Millest oleks. Aga vahetevahel - näiteks nüüd äärmise vaesuse leevendamise teema - puudutab mu südant niipalju, et panen käe alla. Eks mõtle, kas sinule ka Prantsuse, Kanada ja Itaalia valitsuste sigadused korda lähevad. Alla kirjutada saad siin.

Septembrimusa

Mõtlesin, et võiks üle hulga aja ära mainida tänaõhtuse muusikakava siin Maci ääres istudes:
Calexico - Carried to Dust: esimene kuulamiskord ei avanud veel päris seda albumit minu jaoks. Vahepeal rändavad vennad Mehhiko maile. Ja need laulud on ka omapärasemad kui ülejäänu siin. Aga proovime kindlasti veel.
Okkervil River - The Stand Ins: mõnusalt rulluv indieboogie. Lost Coastlines võiks ju üks selle aasta tõeliseid klassikuid olla. Või siis Calling And Not Calling My Ex. Üks aasta laulupealkirju igatahes.
Queen + Paul Rodgers - Cosmos Rocks: see pole vist päriselt ilmunudki veel. Popp inime muidugi ei tunnistaks, et selline penskarite musa üldse kusagile kõlbab. Aga ma armastan juba väga ammusest ajast Paul Rodgersi häält. Ja tänu tema tohutule panusele ei kõla mitmed laulud üldse queenilikult. Mis on pigem pluss. Voodoo on näiteks puhas romantiline Paul. Nagu parematel päevil. Pole üldse nii paha kui paberil tundub.
Sam Roberts Band - Love At The End Of The World: kindlasti minu selle aasta TOP5 sekka mahtuv album. Avastasin täiesti juhuslikult ühel päeval selle vaimustava Montreali pundi. Tõeliselt häid rocklugusid on päris mitu kohe. Haruldaselt mitu.
Teddy Thompson - A Piece Of What You Need: Richardi poeg on vaimustav laulukirjutaja. Täiesti oma legendaarse issi masti mees. Paneb pisarad jooksma või tõstab toolilt tantsima. Super.
Pikk õhtu ja palju võrratut musa.
...no hea küll hea küll. Kui te niiväga nõuate. Paar juutuubi ka.
Teddy Thompson:

Sam Roberts Band:

Lõugav peaminister

Eile pärast seda kui spioon oli paljastatud ja maatasa tehtud, astus kaamerate ette peaminister. Räuskas ja sõimas. Nõudis spioonile 240 või 360 aastat vangistust. Mõne teise riigi seaduste kohaselt, sest Eesti nõrguke süsteem lubab ainult 15 anda. Näitas kui kõva käega mees ta meil ikka on. Arvas, et Eesti riik toimib kenasti. Mis siis, et spioon 10 aastat saladusi välja nuhkis. Poliitilist vastutust pole vaja võtta. Nii hullu sammu meil nüüd küll kellelegi tarvis ei ole. Riigieelarve ka jälle kenasti tasakaalus eks ole.

Roheline Euroopa

Käin harva kusagil. Nüüd sattusin ühte Euroametisse kaugel Hispaanias. Vapustav oli näha, kuidas seal kohvipausidel küpsiseid pakutakse. Iga küpsis pakendatud eraldi kilekotikesse. Steriilne ja puhas nagu tohutu klaasist Euromaja otse sillerdava Vahemere kaldal. On's meil eestlastel tõesti veel arenguruumi?

Päris ajakirjandusest

Reisilt tulles on mul tavaks lennujaamast värske Guardian osta. Ja siis seda lennukilt lennukile kulgedes põhjalikult tudeerida. Või Observerit - kui just pühapäev juhtub olema.
Laupäeval Alicantest naastes talitasin tuttaval moel. Ning hämmastas mind taas see, et kusagil on olemas päris ajakirjandus. Guardiani ju netist mingil määral loen pea iga päev, aga paberist lehenumber ette võtta on hoopis teine elamus.
Mis siis on Guardianis teisiti võrreldes Eesti lehtedega? Kõigepealt see, et pea iga lugu - kuitahes lühike - pakub mõtlemisainet ja uut infot. Näiteks enamasti küllalt lühikesed raamatuarvustused "Review" sektsioonis - need on kirjutatud nii, et ka raamatut lugemata ja teemast suuremat teadmata õpid midagi uut. Raamatuarvustus ei ole kellelegi äigamine või siis kirjaniku taevani ülistamine, pigem on see mõtisklus mõnel raamatuga seotud teemal.
Guardiani sisu on mõtlik, hooliv, armastusväärne. Ja mitte sensatsioonihõnguline. Vaid mõnel üksikul juhul vihaselt salvav. Laupäevases numbris näiteks juhtkirja suhtumises Sarah Palinisse kui võimaliku tulevase USA presidenti (see kõlab ju lausa hirmuäratavalt) või kuri pilguheit Damien Hirstile: rahamaias ja tühine skandaalikunstnik.
Guardiani vihane kriitika on alati põhjendatud. Iialgi ei laskuta Eestis tavapärasesse soigumisse või muudeta ajakirjandust seebiks. Oleks see vaid võimalik, et leiaks igal hommikul postkastist värske Guardiani...

Do not stand at my grave and weep

Ma ei tea nendest luuleridadest midagi aga need meeldisid mulle täna väga-väga - nii et ma nad internetist üles otsisin. 

(Iseenesest ei kuulnud ma neid mingis kõrgkultuurist pakatavas seoses - Desperate housewives, 4. hooaja 9. osa. Mul on neid DVD-sid terve hunnik ja ma olen neid vist nüüd kahe õhtuga liiga palju vaadanud.)

***

Do not stand at my grave and weep, 

I am not there, I do not sleep.

I am a thousand winds that blow. 

I am the diamond glint on snow. 

I am the sunlight on ripened grain. 

I am the gentle autumn rain.

When you wake in the morning hush, 

I am the swift, uplifting rush  

Of quiet birds in circling flight. 

I am the soft starlight at night. 

Do not stand at my grave and weep. 

I am not there, I do not sleep. 

(Do not stand at my grave and cry. 

I am not there, I did not die!)

Text by Mary Frye 

PS: Hmm, Wikipediast saab ühtteist selle luuletuse kohta täitsa lugeda. Tegelikult loeti seal tuhka laiali puistates hoopis selle luuletuse seda teist, Wikipedias toodud varianti vist.

PPS: See meenutab mulle ühte teisy samalaadset kogemust, kus sõnad oskasid ainulaadse meeleolu luua. Kansase Dust in the wind.

Tülgastav tsunftisügis

OK, ma saan aru, et käes on rasked ajad. Mitte, et olulised asjad nagu jää ülikiire kadumine Arktikast kedagi kõigutaks. Sel sügisel võideldakse kohalike tsunftihuvide nimel.
Majanduslanguse päevil tahetakse ju kõigilt siin Eestis raha vähemaks võtta. Oh seda hammaste kriginat. Relvakandjatest päästjate ja kultuuriinimesteni viskuvad kõik üksteise võidu oma tsunfti kaitsele. Meie oleme olulised, meie peame saama riigilt rohkemgi kui enne. Berk Vaheri tänane hala sobib nagu rusikas silmaauku. Teisi sarnaseid pole vaja otsidagi. Kuidas te julgete meiega niimoodi käituda? Tõprad sellised. Me läheme välismaale minema ja kirjutame seal raamatuid.
Jätsin selle jutukese heaga pooleli, aga paralleele tasub otsida hiljuti uuesti avaldatud Elo Tuglase Wabariigi-aegsetest päevikutest. Kirjanikud näikse seitse kümnendit hiljem ikka samamoodi mõtlevat kui toona.
Ajakirjandus lakub sel sügisel rõõmust varvaid. Nüüd pole arvamuslugudest puudust. Ja kui juhtubki tühi koht, saab alati ise arvata. See tähendab kõikvõimalikele ametnikele pika puuga lajatada. Neilt rajakatelt tuleks tegelikult kõik need kümned miljardid võtta, mis puudu on. Pealegi pole ju ametnikele ka sõnaõigust antud: avaliku teenistuse seadus lubab moka maas hoida ja edasi teenida. Või siis koondamishüvitise vastu võtta. Viimane vast olekski varsti teretulnud.

Sinine esmaspäev

Kui muu ei avita, siis paar doosi Inglise folki ikka. Bellowheadi avastasin täna, Seth Lakeman juba vana lemmik.

Läbi

Vihmane, sügisene pühapäeva pärastlõuna. Olümpia on läbi. Tore tabel medaleid võitnud 87 riigi nimekirja ning aladega, milles medalid võideti, asub siin. Huvitav on vaadata, millistele aladele eri riikide sportlased on keskendunud. Näiteks aserid võitsid tervelt 7 medalit, aga kõik need rasketes lahingutes: neli maadluses, kaks dzhuudos, ühe poksis. Veel hullem lugu kasahhidega: 13 medalit ning kõik võitlusaladel. Jamaika, Keenia ja Etioopia muidugi ainult jooksevad, Zimbabwe eest hoolitses ujuja Kirsty Coventry üksi jne. Igal riigil omad lood ja omad kangelased. Suurel Hiinal täpselt 100 tükki. Kui mitmest neist sajast veel kunagi midagi kuuleme?
Mina elasin kaasa eestlastele, brittidele, Islandi toredatele meeskäsipalluritele (eesotsas joonemängija hr Sigurdssoni alias Ain Lutsepaga).
Elasin selle olümpia koos BBC live-tekstidega. Ben Dirs, Caroline Cheese, Ollie Williams jt oma naljade ja uudistega said justkui pereliikmeteks. 16 päeva peamine tegevusala võetakse vägisi käest. Mis siis nüüd peale hakata? Kontorisse nukrutsema, mis muud.

Mind ei ole

Olen kadunud olümpiaavarustesse. Ja üldse ei ole kahju. Ei vaja hetkel midagi muud. Brittidel on juba 18 kuldmedalit, Eestil 1. Mida saab olla paremat? Tõsine rabamine päevast päeva, hommikust õhtuni. Ehk nagu Martina Hyde Guardianis kirjutab: They are the place where the organising committee explained of the ordinary Chinese: "Everybody is happy. That is a fact."

Päikesevarjutus, vesi Marsil ja kõik muu

Ma olen kuidagi tujutu. Lisaks suulisele eneseväljendusoskusele hakkab vaikselt kaduma ka kirjalik. Tundub, et lihtsalt ei ole enam midagi öelda. Päevad voolavad oma uudistega mööda ja vajuvad kibekähku unustusse. Iseendale mõeldud ütlused vaid: aga kes selliseid ikka veebi üles riputama hakkab. Mõned intiimsed hetked tahaksin küll säilitada. Aga nende kirjapanekuks pole sõnu loodud.
Üldse ei viitsi enam kommenteerida seda, mida keegi teeb või arvab. Tehku ja arvaku terviseks. Ma arvan ka - enesekesksusesse mandunult. Rohelised on ses suhtes päris hea näide. Mingil hetkel, mitte nii kaua aega tagasi, avastasin, et erakonnal pole mind sugugi tarvis. Õieti pole neil suurt kedagi tarvis. Ning ega sellest polnudki pikk tee järelduseni, et ka minul pole seda erakonda suuremalt vaja. Kunagi seatud eesmärgid on muutunud mõttetuteks täppideks silmapiiril. Ei seleta neid enam silm, pole mille poole pürgida. Vaid sellest väikesest armsast sõpruskonnast on kahju, kes nii lähedaseks muutus. Aga see on juba hoopis teine jutt.
Tegelen hoopis veidrustega. Ühel päeval surfasin lõputult mööda soomlaste YLE arhiivi. Vanad uudised, meelelahutus, muusika. Ah 80-te Soome musa on nii tuttav ja turvaline. Mõnikord lausa mõnus. Eppu Normaali, J. Karjalainen, Dave Lindholm. Tänapäeval ei tea ma neist ega Soomes toimuvast enam midagi.
Rootsi TV näitab olümpiaeelset saadet Rootsi kergejõustiklastest. Nende igapäevaelust sellel rängal ettevalmistusaastal. Tore, nii tore. Kui võluv ja sümpaatne isiksus on näiteks tõkkejooksja Susanna Kallur! Muidugi väärib lümpjal pöidla hoidmist.
Ja siis mõtlen tagasi suvistele maagilistele hetkedele.
Kuidas me Urvaste vallas viljapäid korjasime. Kohalikud põllumehed ärgu muretsegu. Igat sorti võtsime ainult üheainsa: kaer, nisu, rukis, oder. Ja sidusime Muftile lakke.
Või see üksainus sume õhtu Viljandi folgil. Kõik need võrratult kaunid noored inimesed Ro:Toro ja Saksa sõprade kontserdil. Värvilised, huviäratavad, tundmatud. Nii pagana tundmatud.

Kuidas valida kookost?

Ma sain targemaks, tegelt juba üleeile, et kuidas oleks õige kookost poes valida. Kõigepealt tuleb raputada. Õige on, kui loksub miskit sees. Kui ei - siis on prügikastikraam. Teine test on nende tumedate täppide vaatamine otsal. Kui need on siledad, siis on ok. Kui need on kergelt väljapoole kummis, siis on kookospiim sees käärima läinud ja sellega pole enam miskit teha.

Ma küll ei tea, et mis selle tarkusega peale nüüd hakata? Muud vist ei oskagi, kui lihtsalt siia kirja panna. Minu mäletused sellisest kookosesisu söömisest pole kuigi ahvatlevad. Tõenäoliselt tuleks seda kuskile toidu sisse panna vms.

(Pilt on toidutare.ee-st)

Värske suutäis?

Meie kiisu püüdis täna esimese suurema looma - niipalju kui me seda teame. Võib-olla ta püüdis midagi ka oma 6 esimese Lasnamäe tänavatel veedetud kuu jooksul... No putukate hirm on ta küll olnud, kõik ämblikud ja aknal istuvad kärbsed saavad tema roaks, rääkimata suurtest ööliblikatest.
Aga täna õnnestus tal hambusse saada rasvatihane. Mul on hea meel, et ma nägin, kuidas see toimus, sest muidu mul tekiks ehk mingeid liialt kõrgeid ootusi tema püüdmisoskuste suhtes. See situatsioon oli naatuke sarnane muinasjutuga magavast kassist ja hiirest. Nimelt istus ta täpselt sellel kohal, kuhu kukkus suure hooga vastu akent end uimaseks lennanud rasvatihane (tõenäoliselt noor ja rumal). Üsna ruttu oli linnu jaoks kõik möödas. Minu esimene instinkt oli juurde joosta ja vaadata, et mis toimub - ja jumal tänatud. Sain viimasel hetkel ukse kinni - järgmisel hetkel oleks ta koos saagiga sees olnud.
Minu tunni jooksul läbi akna saadetud lühikestest mina-teadest kasu polnud. No ma ei tahtnud teda lind hambus ju ometi tuppa lasta. Minu sooviks oli, et ta selle rõdule jätaks või veel parem - ära sööks. Lõpuks tundus, et tal enam saaki hambus pole ja nii ta ka sisse sai.
Aga linnu jäänuseid pole kuskil. Kui see nüüd rõduääre ei läinud, siis hakkab paari päeva pärast meie rõdu väga pahasti lõhnama. Nende piisavalt laiade vahedega puitrestide alla ei näe ju...

Rabavärve Nigulas, Läti piiri lähistel

Väljasõit rohelusse

Peale lõunat asume taas teele. Dagö kontserdile Haapsalus. Alles kevadel sai neid nähtud. Tea, kas kordusesitust on ikka nii ruttu tarvis. Kahtlus virvendab õhus.
Tee peal proovime avastada Marimetsa looduskaitsealal asuvat matkarada. Lubatakse 5 kilomeetrit laudteed kaunil rabamaastikul ja paar vaatetorni. Keerame Ristist Virtsu suunas. Vaatan kaardilt, et kohe Rõuma bussipeatuse juurest peaks vajalik tee paremale keerama. Tee keerab, aga koos telliskivi ja punases kirjas sildiga "Eramaa".
Mis seal siis ikka. Sõidame veidi edasi. Ja veel veidi. Lõpuks juhatataksegi paremale keerama, seal see matkarada olevat. Pärast mõningast ekslemist ja vestlust kohalikega leiame ennast kõrgepingeliini alt tühermaalt. Teadmisega, et sinised lindid juhatavad matkarajale. No mis seal siis ikka. Tühermaa. Kõnnime. Kivine metsaalune tuhandete parmude, vaskussi ja lehmaga kõrval koplis. Kõnnime. Pikk lõik risti üle heinamaa nõgeste ja hapuoblikatega. Kõnnime. Äsja ehitatud palkidest sild üle oja ja siis veel teinegi. Kõnnime. Kõrge okaspuumets vetruva pinnasega. Kas on tõepoolest lootust? Kõnnime. Läheb lagedamaks, kõrval suliseb vesi, sinised lindid on lõputud. Kõnnime.
Ja ennäe imet: matkaraja algus! Viiekilomeetrine rada pea sama pika sissejuhatusega. Vantsime siis korra üpris lagunenud olekus laudteeni, otsime üles esimese vaatetorni, avastame, et peaks redelist üles ronima. Oih. Loobume. Vaja sama tee tagasi ka kõmpida, aeg on hiline, jalad väsinud. Jutik leiab oma rõõmuks kolm eri liiki käpalisi.
Nukker lugu selle Marimetsaga. Talumees on ilmselt parima juurdepääsutee sulgenud ja nüüd tuleb matkajal kohalejõudmiseks kurja vaeva näha. Mis ei tähenda muidugi seda, et kõndijaid ei leiduks. Võiks lihtsalt ka selle pika eelrajaga veidi tööd teha. Panna infostendid, niita kõrge rohi, teha väike parkla praeguse elektriliinialuse mudaaugu asemele.


Ah jaa - Dagöst Haapsalus ka. Kõigepealt: Müüriäärne kohvik ei kannata kriitikat. Mitte ühtegi magustoitu ei ole, salati ja pirukaga läheb 45 minutit. Milleks pole kaugeltki aega. Kaunis interjöör ei päästa. Läheme sealt tagurpidi uuesti välja.
Kontserdil pole linnuses samas häda. Jah, Dagö vennad võiksid veidi rohkem oma klassikalisi kahe esimese plaadi lugusid esitada. Uuematel pole ka häda, aga vanad kuidagi südamelähedasemad. Ning see tohutute võltsripsmetega plika võinuks olemata olla. Mis iganes ta nimi ka polnud. Aga Chalice oli lõbus ja tema lauludes ei puudu sisu. Lenna Kuurmaal on omajagu häält. Ja show polnud kokkuvõttes üldse halb. Eriti põnev oli videoekraanilt jälgida Peeter Rebase ja Raul Vaigla näppude liikumist kitarridel. Pisike kaamera oli muusikariista külge kinnitatud. Oh seda tänapäeva tehnikat.
Keskööks tagasi kodus, kiisu söödetud. Vaja peavalu välja magada.

Turuhommik

Pühapäeva alustasin pannkoogitaignaga. Nagu ikka, on midagi vajalikku puudu. Seekord ei leia kapist piima. Ütlen siis Jutikule, et käime ruttu lähimas poes. Ainult, et kiiresti ei saa. Suur paks raamat on vaja enne lõpetada. Kui lõpuks teele saame asuda, selgub, et tegemist hoopis uurimisretkega Nõmme turule. Iseenesestmõista, sest oma lohutamatult räämas olekust hoolimata on ta hetkel tõeline magnet. Vapustavat kraami on müügil. Imeilusaid vaarikaid, magusaid punaseid ploome, kirsse, mureleid, punaseid sõstraid. Sülg hakkab jooksma ja sajalised kaovad märkamatult kaubitsejate taskutesse.
Oleme seal Jutikuga viimastel nädalatel korduvalt käinud ja meil on tekkinud isegi lemmikmüüja. Muhe mees, kellel pakkuda eriti suur valik erinevaid tooteid. Ühel õhtul enne kella kuut oli ta veel ainus turumüüja, kes polnud oma kaupa kokku pakkinud. Saime siis tema käest igasugu kraami ja olime kole tänulikud. Ja lõpuks andis ta veel päeva viimastele ostjatele päris tasuta kukeseeni! Mis küll praetuna imemaitsvad tundusid.
Aga eile. Pannkoogid vaarika toormoosi ja mahekohupiimaga - kus need alles maitsesid! Ja isegi piima oli meeles osta. Meeletu nauding. Milline algus päevale!

Mida teha pilviste päevadega?

Töönädalad hakkavad jälle vaikselt lõppema. Varsti nädalake habemekasvatamist taas. Õhtuti loeb Jutik suurt paksu raamatut ja mina kuulan uuemat indirokki. Või siis pesen nõusid. Või jalutame kahekesi ringi oma metsaäärses uuselamurajoonis ja imetleme rikkurite elukombeid.
Laupäeval nägime otse oma akna all metskitse. Lebas vist rahulikult seal puude varjus ja kui me parajasti rõdul pesu kloppisime, ehmatas, kargas üles ja kõndis minema. Ei pistnud jooksu ega midagi. Ju paistis üsna turvaline koht. Õhtuhämaruses luusivad aga vaiksetel tänavatel rebased. Imelik kant see Veskimöldre.
Kui suurema osa laupäevast mossitades ja mittemidagitehes ära olime veetnud, võtsime kätte ja sõitsime Noarootsi. Nõva maastikukaitseala esines meile imeilusa jalutamiskohana. Polnud sinna kunagi varem sattunud. Mõnel veidi paremal suvel saab seal ideaalselt telkida, päikest võtta ja meres supelda. Ainult turistid on selle kruusateede taguse kandi juba vaikselt avastanud. Maasturid aina vuravad mööda metsateid ja telkimisplatsil tümpsub muusika. Esialgu veel leidub ka vaiksemaid nurgataguseid, aga vist mitte kauaks. Harju-Ristist Nõva poole minevat teed paistab, et tehakse laiemaks ja ilmselt pannakse sinna ka asfalt maha.
Linnas aga koperda sel suvel ühelt kaeveplatsilt teisele. Minu töökohast siit Tõnismäelt saab nüüd ehitustandrit läbimata vanalinna veel ainult üle Toompea kõndides. Häirib mind see Vabaduse platsi ümbruses toimuv. Oma tülgastust samba üle olen juba varem väljendanud. Hapukurgi päevil on kogu piirkond muutunud igasugu kollase ajakirjanduse lemmikkohaks. Kui sealt läbi kõnnid, asub ikka mõni telejaam filmima ja arvamust küsima. Mina ei arva muud kui et kaduge kus kurat siit oma koppadega ja jätke meie linn rahule.
Tänasest pandi kinni ka suur lõik meie koduteed Pärnu maanteed Pääskülas. Samas see augurägastik seal tõepoolest nõuab parandamist. Vihmastel päevadel auto lausa ujub Hiiu ja Laagri vahel. Jalakäijast või jalgratturist rääkimata.
Oleksin sellesse postitusse hulga linke pannud, aga Blogger ei tööta selle veebibrauseriga normaalselt. Nagu mitmed teisedki Google'i leheküljed. Tehku mis ma teen, ikka "error on page". Muidu blogiks kohe rõõmuga. Olgu nii öeldud selle sihitu pajatuse lõpetuseks.

Koomiks

Steve Bell Iraani kallale minekust.

Boikott Made in China toodetele

http://siinpoolsilmapiiri.blogspot.com/2008/05/hiinat-boikoteerida-on-raske-kuid.html

Hästi halb film

Guuglile ei meeldi minu tööarvuti IE versioon ja seepärast tema kõikvõimalikud funktsioonid tihtipeale normaalselt ei tööta. Sealhulgas paraku ka Blogger.
Aga ma ei saa jätmata märkimata, et Peter Bradshaw on avastanud perfektse viisi, kuidas alustada vihkavat filmiarvustust. Lingi teen kunagi hiljem korda, aga saastfilmi Mamma Mia! arvustus ise asub siin:
Ja alustada tuleb järgmiselt:
I've been cheated by films since I don't know whe-e-n,
Ta-da-da-da-da; ta-da-da-da-da.
This one's got one good point: it must come to an end.
Ta-da-da-da-da; ta-da-da-da-da.

PS: Täna nägin selle Mamma Mia! reklaamipostreid juba Tallinnas. Õudusvärinad.

Keset suve

Ilmad on sellised kontoris istumist soosivad. Ja siin ma ju istungi. Nõudliku hääletooniga preili kõrvaltoast just käis tüütamas. Usun, et tema perekonnas on kord majas. Parimas võimalikus mõttes.
Möödas on ka sellesuvine Pärnu nädalavahetus. Nauditav rahulik lõõgastus, nagu tavaliselt. Kui söögid lõpuks valmis vaaritatud, istud seal aias ja justkui vajud teise reaalsusesse. Sellisesse, milles inimesed elust rõõmu tunnevad.
Seekord sõitsime Pärnust Nigula rabadesse päris Läti piiri lähedale. Seal on üks tõeliselt vaimustav seitsmekilomeetrine laudtee. Natuke kipub mõnest kohast juba vette vajuma, aga mis sellest. Mõnus on kõndida kilomeetreid kuuma päikese käes ning silmitseda seda värvidest säravat ümbrust. Ning siis vahepeal jaheda metsa vahel ja uuesti tagasi päikesesse. Laupäeval olid isegi vihmahood justkui tellitult täpselt õigetel hetkedel. Siis kui nad parajasti kedagi ei seganud.
Eilne päev polnud nädalavahetuse mõõtu. Hommikul jooksis tööarvuti korduvalt kinni, pannes mind vihaselt vanduma. Päeval lõunal käies unustasin teatripiletite tellimuse tööle maha ja toidupoes jätsin salatid nõmedatesse plastikkottidesse pakkimata. Tulemuseks rikutud sisustusega kott ning mis kõige kurvem - kleepuv kallihinnaline raamat.
Pärast kihutasime Käsmu poole ja äkki avastasime, et bensiin kipub otsa saama. Minnes polnud sest lugu, aga tagasi tulles lugesime küll kilomeetreid kõrvuti kahanevate bensuliitritega. Mufti oli siiski ütlemata tubli ja tossutas kenasti Mustakivi Nesteni välja.
Käsmus mängivad lavaka teise kursuse lõpetanud noored parajasti tükki nimega "Ahoi". Selline külalugu, päris vaimukalt kokku pandud teine. Nagu kursuseetendustega ikka kipub olema, ei pääse ükski seistmeteistkümnest näitlejahakatisest ülemäära esile. Seepärast ei oska küll paugupealt öelda, kes sellest kambast Eesti teatrimaailma tähtede hulka saab kuuluma. Hendrik Toompere juunioril on ju igati asjalik teatrinimi, aga tükis ta millegagi silma ei jäänud. Võib-olla hoopis suuremat kasvu habemik Lauri Kaldoja paistis silma. Aga vahest temagi vaid välimuse poolest. Tüdrukutest meeldis Kohtla-Järvelt pärit Jekaterina Nikolajeva. Selline särtsakas ja veidi teistmoodi.
Käsmust kui vanast kaptenite külast ikka ülevaate sai. Merehõngu selles umbses vanas rahvamajas küll paraku polnud. Vabas õhus mõjunuks see lugu ehk pareminigi.
Ja täna? Täna tuli teade, et Kortsleht pole välismaa fondi armulikkust tunda saanud. Jätkame rahatult, pooleldi varjusurma surutult. Või surume me teda sinna hoopis ise? Laiskusest ja tüdimusest.
Kunagi on veel puhkust ootamas...

Gari

Olin tänaseks suhiõhtuks asju ostes üsna nõutu. Tahtsin harjumustpärast roosat värvi ingverit kuid müüdi vaid valkjas-kollakat varianti. Mõtlesin, et mis vahe seal on siis... Ja komistasin sellise seletuse otsa:

GariGari is a type of tsukemono (pickled vegetables). It is sweet, thinly sliced young ginger that has been marinated inside a solution of sugar and vinegar. Gari is often served and eaten after sushi, and is sometimes called sushi ginger. Although many brands of commercially produced gari are artificially colored pink (in some cases by either E124 and/or beet juice) to promote sales, the natural product typically has a pale yellow to slightly pink hue from the pickling process.

Näed siis.

Riiga?

Kui ma loen siit Riia reisimuljeid siis mul tekib ka hirrmus tahtmine Riiga sõita suvel. See kõik kõlab ju nii kenasti. Auto saaks jätta näiteks Valka, või hoopis paluda isal end sinna ära vista ja paari päeva pärast vastu tulla... Mõte juba liigub!

Märgid, vol. 2

Veidrad olukorrad tabavad mind ridamisi.
Eelmisel laupäeval sain tunnikese Politseis istuda. Olles lihtsalt sõbrale toeks. Arvasin, et kuulen sealt suht ebameeldival toonil suhtlemist. Mis sa ikka ütled selle peale, et keegi napsutas võõrastega kõrtsis ja peale põie tühjendamist pold ei uusi sõpru ega läpakakotti koos selle sisuga? Uriseks midagi oma rumalusest? Aga tegelikult oldi suht osavõtlikud ja üritati isegi natuke lohutada. Mul jäi hea mulje - üle ootuste nö. Mis sest, et loomulikult pole uurija endast vist märku andnud. Ja kas hakatakse üldse mingi läpaka pärast mingeid ponnistusi tegema?

Täna kohtusin ma kiirabiga. Kuulsin esimest korda kõrvalt, kuidas 112 helistati ja abipalve edastati. Ise pole olnud vaja sinna siiani helistada. Ja pärast läksin veel saabuvat kiirabi abivajajani juhatama. Sel korral ma üllatusin natsa ebameeldivalt. No ainult natuke tegelt. Oleks arvanud, et vat siin autos on osavõtlikud inimesed. Aga nende suhtlemisstiil oli kalgivõitu. Ma ju võin aru ka saada, et kaua sa jaksad osavõtlik olla. Aga ikkagi.

Mida need märgid siis tähendada võiks?

Eile, kui ma esimest korda üritasin rattaga tööle minna ja tulla, juhtus mul igasugu äpardusi. Hommikul sain õigeaegselt minema. Minu plaan mööda Nõmme kõrvaltänavaid tööle jõuda realiseerus poolikult. Kaks korda sunniti mind Sihi tänavalt lahkuma - teeremont!
Lifti astudes vajutasin harjumuspäraselt 3. korruse nuppu, kuigi rattahoidla on hoopis teisel. Ja siis veel kogemata nr 2 nupust mööda 4.-le. Seega käisin ma rattaga kõigepealt 3. ja siis 4. korrusel - siis alles õigel. Ratas ära pandud - ruttu dushi alla! Aga oh häda - meie akendeta pesemisruumis pole valgust, pirn läbi! Hea, et oli varuvariant mitte nii mõnusa pesuruumi näol 2. korrusel. Kõigepealt valisin ma muidugi katkise dushi ja siis korraliku. Napilt pääsesin pesemisvahendite mahaunustamisest.
Ma saan aru küll, et uus teekond ja seetõttu uued olukorrad - aga ikkagi! Palju asju, mis sundisid mu esialgset plaani muutma.
Tähendus?

Karvakera

Mul on praegugi veel tunne, et hoian teda peos. Selline pehme ja karvane peotäis.
Juba kolmandat korda (kui ma nüüd tagasi mõtlen viimasele poolele aastale)kui näen Pilliroo tänava keskpaigas kiisupoegi teepeenral. Seekord küll lausa teel. Mina polnud ainuke, kes nähes teda teel tuterdamas, kinni pidas. Aga ma olin ainuke, kes tee peenrale tõmbas ja teda vaatama läks põhjalikumalt. Teised, kelle teepoolele ta õigupoolest jooksis, tulid autost välja ja tõstsid ta teepeenrale. Ning lahkusid. Läksin siis juurde talle lootusega, et kohtumine džiibiga ei toimunud ja ta ei saanud viga.
Võtsin ta pihku, kusjuures ta isegi tuli viimased sammud mulle vastu. Ja ehmusin, kui teda üritasin näkku vaadata - esimene mõte oli, et ta on pime. Silmad ajasid koledal kombel rähma ja lima. Ei uskunud, et ta sealt üldse midagi näeb. Seetõttu ehk toimetaski teel? Pärast selgus, et midagi ta näeb - vastu seina just ei jookse.
Nii - kust ta siis tuli? See suht korrastamata aia ja hoonega krunt, mille ees ma seisin, ei kutsunud küsimusi esitama. Küsisin naaberkrundil toimetavate ehitusmeeste käest, et kas nad teavad kellelgi naabruses kassipoegi olevat - ja mind suunati esialgse krundi poole tagasi. Seal olevat terve kassikasvandus. Muukisin siis värava lahti ja kloppisin uksele. Varsti tuli üks vunts minuga suhtlema.
"Kas see on teie kassipoeg? Ta jooksis autoteele."
"Ei ole, ei ole. Ma kolisin siia, siis nad juba jooksid siin ringi. No mina neid siit ära ka ei aja ja kividega ei pillu. Koera ka pole - nii nad ongi siin minu krundil liikunud. Ja minul pole südant nendega midagi teha ka...! Laske ta siia lahti lihtsalt, küll täiskasvanud emased ta ära toidavad."
Ja selles stiilis jutt. Kuigi kassipoeg oli kahtlaselt onu ligi. Justkui see oleks väga tuttav ja suhtleks temaga tihti.
Püüdsin siis selgeks teha talle aga niimoodi ju pole mõtet. Niimoodi loomi ei peeta. Ta on ju täiesti haige. Köhib, tatistab, hingeldab. Kutsuge siis kassi-koerapüüdjad, kes nad inimlikult magama panvad. Ta lubas uurida seda numbrit vähemalt. Eks siis näeb - et kas näeb seal jälle kasse liikumas.
Rohkemaks mul tõesti jaksu pole. Üks tänavakiisu meil ju juba on. See on ka meie pere lagi.
Tagasi mõeldes - ema võib tal tõesti olla, sest karv tundus puhas ja kõht hästi punnis. Aga kaua läheb aega, et ta jälle autoteele jookseb - seal ei sõideta ju aeglaselt...

Oli tore e-emm

Ja nõnda lippas Fernando Torres nagu tuul, lükkas Philipp Lahmi kõrvale, jõudis enne Lehmanni pallini ja tõstis selle pehmelt üle väravavahi. Ja siis hoidsime sekundi hinge kinni, kas see ikka veereb väravanurka. Just! Ilus lõpp kaunile turniirile. Hispaania nelja Liverpooli mängijaga (Torres, Alonso, Arbeloa, Reina) Euroopa meister!
Aga neid meelde jäänud mängijaid oli sel turniiril palju. Tegin minagi siis ühe suvalise loetelu nendest, kes mulle silma hakkasid.
Shveits -
Valon Behrami: nobe ja nutikas äär.
Tshehhi -
Peter Cech: üks saatuslik viga, aga mitu päästmist.
Marek Jankulovski: meeskonna mootor, tegi mis suutis.
Libor Sionko: veel üks nobe ja nutikas äär.
Austria -
Andreas Ivanschitz: ainus tulevikulootus.
Poola -
Roger Guerreiro: poolakate läbikukkumise ainus meeldejääja on brasiillane.
Rumeenia -
Bogdan Lobont: prantslased ja itaallased temast läbi ei murdnud.
Prantsusmaa -
Karim Benzema: nägin kurja vaeva, et ühtegi leida, keda välja tuua. Benzema ja Nasri on Prantsusmaa tulevik, neid tahaks edaspidi rohkem platsil näha.
Kreeka -
Tunnistan ausalt, et mitte keegi ei jäänud seekord silma.
Rootsi -
Fredrik Ljungberg: keskväljalt ainus, kes suutis ründesse panustada.
Zlatan Ibrahimovic: imeilus värav Kreekale, rootslaste lootuste keskpunkt veel aastaid.
Holland -
Edwin van der Sar: minu meelest hetkel Euroopa parim väravavaht.
Giovanni van Bronckhorst: nobe ja nutikas äär, EM-i parima värava algataja. Häbilugu, et see loetud sekunditega 100 meetri paari-kolme sööduga läbimine ühtegi väravate-best-offi ei mahtunud.
Wesley Sneidjer: arenenud metsiku kiirusega tõeliseks tippmängijaks.
Itaalia -
Andrea Pirlo: fantastilise väljakunägemisega, aidanuks ehk Itaalia poolfinaali kui oleks mängida saanud.
Mauro Camoranesi: mina hindan seda kompromissitut võitlejat.
Horvaatia -
Luka Modric: parimaid noori eurooplasi, fantast tulevik ootab.
Ivan Rakitic: vähem tuntud, aga kiire ja tehniline.
Portugal -
Jose Bosingwa: äge ja tehniline. Premieris peagi tegija.
Joao Moutinho: mulle varem päris tundmatu, aga sobis Portugali kuulsuste keskele ja mängis neist isegi paremini.
Türgi -
Hamit Altintop: alati seal, kus toimub.
Colin Kazim-Richards: suvaline divarimees osutub tegijaks. See mulle meeldib.
Semih Sentürk: veel üks nobe ja nutikas äär.
Venemaa -
Juri Zhirkov: kõva mängumees. Lisaks andis suurepäraseid karistuslööke.
Andrei Arshavin: isegi vaid kahe õnnestunud mängu põhjal absoluutne tippklass.
Roman Pavlyushenko: mees, kes lööb oma võimalused ära, on alati kuldaväärt.
Saksamaa -
Bastian Schweinsteiger: ropp energia, aga ka tehniline ja hea silm.
Philipp Lahm: tegi mitu viga, aga paistis korduvalt positiivselt silma.
Michael Ballack: ma ei julgeks öelda Saksamaa kohta keskpärane, ütleme parem, et Ballack on meeskonna (kahjuks juba üle kolmekümnene) teemant.
Hispaania -
sisuliselt kogu esi-11 pluss Fabregas: ei tahaks kedagi mainimata jätta. Eriliselt meeldisid mulle kõik viis põhikeskpoolikut Senna, Iniesta, Fabregas, Xavi ja Silva.

Kes ei usu looduslikku valikut?

Observer kirjutab täna pikalt-pikalt Charles Darwinist. Saab ju 150 aastat tema loodusliku valiku teooria ilmumisest ning peagi ka 200 aastat suurmehe sünnist. On päris palju neidki, kes usulistel põhjustel tänagi Darwini teooriasse ei usu. Eriti naljakas kui sellised inimesed ülikoolis õpivad ja teadlaseks soovivad saada.
'Twenty years ago, this was not a problem,' says Steve Jones, a professor of genetics at University College London. 'Today, I get dozens of students who ask to be excused lectures on evolution because of their religious beliefs. They even accuse me of telling lies when I say natural selection is backed by the facts. So I ask if they believe in Mendel's laws of genetics? They say yes, of course. And the existence of DNA? Again, yes. And genetic mutations? Yes. The spread of insecticide resistance? Yes. The divergence of isolated populations on islands? Yes. And do you accept that 98 per cent of DNA is shared by humans and chimps? Again yes. So what is wrong with natural selection? It's all lies, they say. It beats me, frankly.'

Tallinn on merelinn

Aastaid tagasi kolasin Stockholmis ringi ja imetlesin kui kaunilt see linn on merele avatud. See linn lõhnab mere järgi. Tallinnas sa siis peaaegu ei pääsenudki vee äärde. Russalka juures alles ja ida pool ainult Linnahalli katusel. Aga see oli ka kõik.
Ega ma ainus selline unistaja polnud. Räägitud on sel teemal juba aastaid. Ja nüüd ongi juba pisut teisiti. Linnahallist Pirita poole leiad sadamate ja kaubanduskeskuste võrgustik, millest lausa õhkab kommertsi. Aga teisele poole, Patarei suunas, asub kõigile avatud tühermaa. Seal tehti mõnel juuniõhtul teatrit ja mängiti ajaloolisi etüüde. Kalarand aastal 1343, taanlaste Dannebrogi legend aastast 1219, Johan Pitka Eesti iseseisvuse lävel ja lõpuks Patarei vanglas Tallinn 1912 Vene keisriperekonna külaskäigu aegu.
Kokku kogunenud hullust rahvamassist hoolimata oli see väga meeleolukas jalutuskäik ja ka ajalooloeng keset tänast Kalaranda. Kolme aasta pärast maalilise merepromenaadina kujutletav ala on praegu võsa, pragunenud asfalt ning ehitusprügi jäänused. Ning imeilus merevaade, mis aastakümneid meie eest varjul olnud.
Merelinn Tallinn on avanemas.

Sünnipäev

Eile kutsuti sünnipäevale. Mul pole ammu nii huvitav olnud. Istuda ja kuulata. Tahaksin lihtsalt öelda: aitäh!

Laupäevast, värvidega

Mitu päeva olen tahtnud veidi roheliste üldkogust kirjutada. Nüüd kumab klappidest Fleet Foxesi "Mykonos" ja teen proovi.
Järvelt korjasime peale hea erakonnakaaslase, füüsikaõpetaja Eero. Aitas oma huvitavate juttudega selle laupäevahommikuse unise tunni veeta, mille jooksul Rakverre vurasime. Ükski roheline pole igav või hall. See on selle asja ajamise juures kõige toredam.
Üldkogu toimus spordihoones. Ega ma sellistes ehitistes tihti ei käi, aga Rakvere oma kuulub ilmselt tavaliste isendite sekka. Palju uksi ja koridore. Üsna uus ja puhas. Suur saal on riidega kaheks tehtud. Rohelised mahuvad ühele poole ära küll - ega meid nii palju ka pole. Küllap mängib siin igapäevaselt mõni Tarvase nimeline meeskond või naiskond. Käsipalli, võrkpalli, korvpalli. Midagi sellist.
Ei olnud seal üldse halb üks laupäevane päev veeta. Palju noori ja ilusaid inimesi oli registreerima ja korraldama meelitatud. Keegi ei mossitanud esialgu. Isegi Kortsleht ei vajanud nurga taha peitmist.
Mis on pika päeva jooksul kõige olulisem? Et süüa saaks muidugi. Järjekorrad olid pikad ja toit ilmselt tavapärane spordihoonete lobi. Selline kõhu suhtes õhulisema iseloomuga. Aga ei sest hullu.
Olime seekord oma rolliks võtnud erakonna pealiinile veidi vastu astuda. Ja selliselt arvavat rahvast oli kogunenud päris palju. Tallinnast, Tartust, Viljandi- ja Võrumaalt, Peipsi äärestki. Meil ei olnud Mareki ja teiste riigikogulaste poliitika vastu üldse tahtmist sõdida. Kaugeltki mitte. Erakonna sees lihtsalt mõned asjad korraldamata ja mõni rõhuasetus paigast ära.
Vahepeal läks ütlemine teravaks. Paratamatult. Mõni meeldiv, tore inimene solvus ja pettus. Praegu ütleb üks ja teine, et oleksime pidanud hoopis vait olema. Et rikkusime erakonna mainet. Mina nii ei arva. Eriarvamused ja erinevad lähenemisteed ei hävita mainet. Hoopis "lõuad pidada ja edasi teenida" mõtteviis võib seda teha. Ma ei arva, et avalikkust roheliste sisemised tegemised eriti huvitavad. Meie uus ja teistsugune poliitiline sõnum elab ikka edasi. Seda peame toetama ja täiendama.
Rakvere oli lihtsalt vaidlemise koht. Mõne lahenduse leidsime ka. Arvan, et nüüd on veidi kergem edasi minna kui enne. Ikka üheskoos. Head tahet nendes toredates inimestes jätkub.
Klappides Joan As Police Woman "To Be Lonely". Paras aeg lõpetada.

Jahmatus

Andy Baddely võitis Oslo Kuldse Miili! Seda jooksu pole britid kuldsetest kaheksakümnendatest ehk Coe ja Crami aegadest võita suutnud. Tänaseni mäletan neid ammuseid juuniõhtuid teleka ees. Ja nüüd jälle Briti jooksja kõigist aafriklastest ees. Vaimustav.

Palanga monoloog

Palangas on hea olla.
Enne sõitu mõtlesin pikalt, et kui see armas väike linnake on paarikümne aastaga muutunud kommertspõrguks (tõenäoline ju), hakkan lahinal nutma. Aga ei olnud ta sugugi. J. Brasanaviciuse tänav välja arvatud. Kunagi suurte puudega ääristatud varjuline puiestee lõõmab nüüd päikeses ja pakub turistile kümneid söögikohti ja muud hulluksajavat kulda ja karda. Või õieti Palanga puhul merevaiku. Palju merevaiku - ehtsat ja võltsi.
Vana aja mäletajale on ainult vihjed. Mahapõlenud tondiloss Vytautase nurgal, kus poisikesena mänguautomaate klõbistasin. Kunagise lemmiksöökla punastest tellistest seinad, mille vastu nüüd toetub must kastikino. Linna kallima restorani mahajäetud ahervare. Ja terassikohvik, kus ikka veel istuda saab. Ainult nüüd kuulub see pitsaketile, all on disko ning tümps lukustab kõrvad.
Aga kui jõuad Brasanaviciuse lõppu, muutub kõik. Seal on vana tuttav purskkaev ning väljakult algava igiammuse laudtee otsas pikk muul. Betoonist ja mitte puust nagu vanasti, aga mis siis. Ikka kalamehi täis. Lõputud düünid ja nende vahel looklevad laudteed. Ning ikka veel kõrgete puude varju jääv rannatee, mis on säilinud pea muutumatult. Isegi tänavakivid on endised. Rohkem lagunenud, muud midagi.
Rannateel jalutades tundsin reede lõunal äkki, et Palanga õhkkond on endine. Rahulik ja armas, täpselt nagu lapsepõlves.
Mõisapark koos vürst Tiškeviciuse merevaigulossiga pole ka põrmugi muutunud. Ikka kõnnid seal ja imetled neid tuhandeid erinevaid rohelisi toone.
Ah - võiksin jäädagi muljetama, aga kes ikka pikalt lugeda viitsib. Olid erilised päevad. Eriti kuna sain veeta nad ema ja isa seltsis - sealsamas, kus veetsin suure osa oma lapsepõlve suvedest.
Palangas suvitamist soovitan soojalt. Meeldiv õhkkond, odavam kui Eestis, leiab nii vana kui uut, linna mõned osad on väga stiilselt ajast maha jäänud. Lapsega suvenädala veetmiseks tõeline paradiis.
Siin ja siin mõni sõna ajaloost.

J.Basanavicius gatve vaiksel reede hommikul. Mõne tunni pärast oli siin juba rahvarohke.

Legendaarne Palanga muul

Palanga liivadüünidel on kilomeetreid laudteid.

Tiškeviciuse lossipargi luigetiik.

Tiškeviciuse loss

Merevaik koos mõne ämbliku ja sipelgaga.

Tagasiteel. Riias kümmekond aastat tagasi nullist üles ehitatud Mustpeade Vennaskonna hoone.

Vanalinnapäevadest 21. sajandil

Olen mitmel päeval vanalinnast läbi kõndinud. Peatunud või naeratades plaksutanud pole, nii et vanalinnapäevadest osavõtjaks mind siiski nimetada ei saa.
Eks midagi olene ka laiskusest, aga turistide laiutamine vanalinnas häirib. Välikohvikud, müügiletid on neid täis. Vanasti Vene ajal, Vanalinnapäevade kõrgajal, turiste muidugi eriti polnud ega saanudki olla. Ja siis oli see suvealguse nädal justkui linnaelanike päralt. Meile mõeldud. Nüüd justkui ei ole.
Jah, väga võimalik, et õhtutunnil kusagil kangialuses või hoovis tõesti toimub midagi huvitavat. Isegi sellist, mida minusugune snoob nautida võiks. Aga ei oska otsida. Lapsepõlvest meenuvad rahvast täis linnatänavad, igal tänavanurgal midagi toimumas. Ja ei küsitud iga vaatepildi eest piletiraha.
Sai siin mõeldud, et ehk pühapäeval teeks linnas väikese ringi - kiikaks raekotta, käiks raudselt rahvarohkel ekskursioonil kaasas. Aga tea kas tuleb tuju. Sest nagu vist enamik linlasi, nii tundub mullegi aasta aastalt aina enam: vanalinn pole mitte minu vaid välisturisti jaoks.

Nii hea, kui sulle öeldakse - sõber!

... ja selles sisu ka on. Inimest, kellega paar korda ehk oled kokku saanud, ja kes sind seejärel sõbraks nimetab, ei saa ma tõsiselt võtta. Ja sõbranna pole raudselt lihtsast sõber, kes on naissoost. Sõbranna on... midagi kerglasemat. Vähem sügavat ja olulist.

Mõttearendus sai alguse ühest tänasest kõnest, kus mulle armas inimene teatas, et ma kuulun tema 3 parima sõbra sekka. Ja tema armas abikaas oli selle lambist ära arvanud. Olgugi, et meie viimase 4 aasta suhtlemissagedus on olnud ehk 1 kõne kvartalis ja 1 näost-näkku kohtumine aastas. See, mis tema juures praktiliselt elades tekkis, on püsima jäänud! Ja üksteise kursa- ja lõputöid kirjutades. Oh olid ajad... :)
Kõikidest asjadest ei jää killud järgi.



5. jaanuaril 2004 katsetasime CD vastupidavust, sinu juures.

Törts tööjuttu

Praegu siin laua peal lahti kaubamärgitaotlus "TEMUSI", mis kõlab nagu TEE MUSI! Tuletab mulle meelde võrratu Jeevesi & Woosteri seda osa, kus Bertie kommide abil väikelast õigel ajal "Kiss Tuppy!" ütlema meelitab. Igati õnnestunult, peab mainima.

His Bobness arrived

Rocca al Mare kõle platsikhall pole muidugi miski koht Bob Dylanit kuulata. Kükitad seal sporditribüünil ja üritad ebamugaval toolil end kuidagi sisse seada. Lava on kusagil kaugel, selja taga ajavad mingid idioodid juttu. "When The Deal Goes Downi" ajal! Lollikari.
Lõpuks ei jäänud muud üle kui alla põrandale õõtsuma kobida. Aga sinnagi oli keegi tarkpea toolide read toppinud. Turvad ei lubanud vabalt ridade vahel liikuda ja nautida. Täielik korralduslik õudus, ütleks.
Muusika oli samas vaimustav. Dylani taustabänd on täiesti fenomenaalne. Sellist ühiskõla ja metsikut gruuvi, mille nad suutsid õige mitmes laulus tekitada, iga päev ei kuule. See peab olema pikkade treeningute tulemus. Bob ise ei võtnud kitarri üldse kätte, püsis visalt elektrioreli taga ja üpris harva lasi kuuldavale mõne oma suursugustest suupillisoolodest.
Dylan oma bändiga show'd ei tee. Mehed sarnastes ülikondades, kaabud peas. Tulevad lavale ja hakkavad laulma ning mängima. Tuled ei vilgu, tossumasin ei tööta, muusikud ei hüple ringi, tibid ei tantsi. Muusika on kuulamiseks. Samas ei keela keegi publikul tantsida. Kui vaid neid pagana plastiktoole ees ei oleks.
Mind suutsid Bobi laulud võluda. Kuuekümnendate legendaarsed lood nagu "Stuck Inside of Mobile with the Memphis Blues Again" või "Blowin' In the Wind" oli ta pea tundmatuseni muutnud, nii et laulu tundsid ära vaid refräänist. Suurhalli akustika on pealegi täielik saast ning laulusõnad läksid päriselt kaotsi. Kujutan ette, millise fiilingu oleks veel saanud lava ees ja parema heli korral.
Aga ikkagi - Bob ise käis siin ja laulis meile. Uskumatu.

Linnaruum muutub kaunimaks

Ansipi valitsus püstitab omale mälestuseks Vabaduse platsile hiiglaslikku risti. Et oleks kus vaest kadunukest leinata. Ja oi kuidas me leiname. Samamoodi nagu Balti jaama ees Stalinit 1953. aastal - eks ju.
Samal ajal sealsamas kõrval on me kallis linnavalitsus uue toreda parkimisplatsi avanud. Seal, kus vanasti tennist mängiti. Nüüd on siis selle maa-alaga järgmiseks paarikümneks aastaks ka kõik korras - ei tule enam mingid idioodid avalikku ruumi või rohelust nõudma. Autod platsis ja asi vask.
Mõni päev tagasi Raekoja platsi ületades avastasin rõõmuga, et seegi oli autosid triiki täis pargitud. Ometi võetakse ka viimane tühi koht kasumlikult kasutusse.
Linn areneb, kodanik rõõmustab.

Mees, kes tundis Robert Johnsonit

Honeyboy on viimane, kes mäletab kadunud ajastut, 30-te aastate legendaarset bluusimaailma. 93-aastane vanahärra tuuritab hetkel Inglismaal ning kõneleb Robert Johnsoni surmast nagu see oleks juhtunud eile.
“Now, when he died, August 16, 1938, that was on a Tuesday, I come over there an’ I was around 23 years old. Robert was 27 then. He got poisoned out there, a little place called Three Forks. He had been playin’ out there for pretty close to a year. They had a roadhouse out there called Juke House - white whiskey, gamblin’. Robert started goin’ with the man’s wife, an’ she a good-lookin’ woman. An’ the man got him.”
Pika elu jooksul muutus nii mõndagi. Honeyboy hoidis kolmekümnendatel Georgiast eemale, sest valged armastasid seal musti mehi istandustesse tööle sundida. 70 aastat hiljem loodab ta näha mustanahalist presidenti Valges Majas.
“I go back to Shaw, Mississippi, where I grew up, an’ now it got a black mayor, black people runnin’ nice hotels an’ businesses. White folk own the businesses, but it’s better. I gets treated good there now. Things change.”
They certainly do; just look at Barack Obama. “Yeah, we could get a black president,” he replies.
Does Honeyboy know if Barack likes the blues? He pretty frisky,” says the last bluesman, his gold teeth glinting, “so he probably do like the blues.”

Suvi kõditab, reis ootab

Jälle üks üksildane maihommik siin kontoris. Aga õhtul läheb põnevaks. Põrutame nimelt Leedu suunas teele.
Palangas käisime ema, isa, poolõe ja poolvennaga esimest korda 1979. aasta suvel. Ma polnud veel kuuenegi. Sõime sardelle, jõime tänava nurgal kalja või joogiaparaadist magusat vett ja tegime toredas mänguautos pilti. Mul olid lühikesed püksid jalas.
Meeldis nii väga, et jäimegi käima. Igal suvel, niipea kui vanemad puhkusele jäid, sõitsime Punase Elevandiga Palangasse. Mõnel suvel isegi kaks korda. Vahest oli seal jube külm, mõnel teisel korral päike kõrvetas mehemoodi. Aga tõeline puhkus alati. Päev ei alanud kunagi enne keskpäeva ja lõppes pea alati mõnusa kaardimängusessiooniga aiamajakeses, mis enamasti oli paar nädalat meie koduks.
1989. aasta suvisest Palangast mäletan ärevaid uudiseid Moskvast rahvasaadikute kongressilt. Ajad hakkasid vaikselt muutuma. Ei arvanud tookord, et me siia enam tagasi ei tule. Aga nii see läks. Järgmisel suvel polnud enam raha ega bensiini. Ja siis sai vana aeg hoopis otsa.
Täna, 19 aastat hiljem, lähen lõpuks tagasi. Isa ja ema tulevad ka. See on tegelikult uskumatu lugu. Eks ole ikka unistatud sest reisist, aga alles nüüd avanes võimalus. Jube põnevil olen. Milline see Palanga täna on? Kas tunnen veel mõne tänava, mõne kohviku ära?
A trip down the memory lane.

Play the Man

Ma olen viimastel päevadel vahetpidamata seda venda kuulanud. Täiesti ületamatu on David Lindley kontsertplaat aastast 1994, taustaks Hani Naser löökriistadel. Juutuubist seda paraku ei leia.

14619 sammu

Nii näitab hetkel sammulugeja. Ja seda kõike tänu kolmetunnisele jalutuskäigule Harku mõisa juurde ja tagasi. Kukuu-kukuu-kukuu saatis mind kogu tee. Sealt Harku kandist avastasin muuseas imeilusa liivase männimetsa, kus uidates pidin peaaegu ära eksima. Aga mändide all kasvanu jaoks vist ilusamat paika ei saagi olla. Sinna lähen peagi tagasi.
Samme loen mingisuguse vastava võistluse raames. Võita ma ei taha ega suuda, mõne kilo turjal olevast hirmsast koormast maha saada küll. Ja täna oli küll tõsiselt mõnus kõndida. Vahepeal kuulad klappidest The Waifsi, vahepeal linnulaulu. Ning kolme tunni jooksul jõuab sombune ja jahe ilm imeväel päikeseliseks ümber kehastuda.

Hea tuju garanteeritud

Tõesti on, kui vaatate kõigepealt seda imetabaseid hääli tegevat lindu ja seejäral imetabast tantsu harjutavat teist lindu.

Linnulauluhommik

Täna Nõmmel olnud linnulaulukuulamine oli hoolimata vihmasabinast väga tore. Kuulsime ja kuulasime selliseid linnukesi:

Metsvint
Rohevint
Musträstas
Hallrästas
Laulurästas
Salu-lehelind
Mets-lehelind
Väike-lehelind
Väike-põõsalind
Pöialpoiss
Rasvatihane
Põhjatihane
Hallvares
Linavästrik

Tiit Vohla oli suurepärane juhendaja. Homme saab teda ja linnukesi kuulata Kadriorus. Kogunemine 6.30 Luigetiigi juures.
Pildil pöialpoiss, autor Arne Ader.

Minu oma siis ka

Palun tutvuge minu daemoniga! :)

Kevad paneb liikuma...?

* Mul on ujulas 10 korra kaart. Ainuke asi, mida on tõesti mõnus varahommikul teha - ujuda! Võrreldes näiteks hommikusöögi või mis iganes kodus asjatamisega. Supsti riidesse, kotid üle õla ja padavai ujulasse - nii näeb välja minu ideaalhommik :)
* Üleeile ma ostsin jalgratta. Odava küll, 3 poolese. Väga mõnus oli 7 kilti siit koju sõita. Saaks nüüd korvi külge ja sadula ära vahetatud. Tagumik on siiani valus. Plaan on nädalas üks kuni paar korda hommikul tööle (7km) ja pärast tagasi koju (7km) vändata. Samas paljudele päevadele see ei sobi - kui on kohe peale tööd vaja linna minna, siis peab autoga tulema, sest kesklinna ma ei usalda küll jalgratturina minna. Esialgu piisab mulle Nõmme kõrvaltänavatest.
* Eile õhtul sai registreeritud end sellisele võistlusele nagu Käi jala! Küll on ikka hea, kui töökaaslastel on toredaid mõtteid! Alguses oli meil vajaliku 5-liikmelise tiimi kokkupanemisega probleeme, kuid kokkuvõttes regasime hoopis 6-liikmelise ära! Ja peaaegu kõik minu kõige kallimad on selles tiimis koos. Nii tore! Ja nüüd ma ootan siis SUURE põnevusega, millal saaks seda sammulugejat juba käes hoida :)

Kolepalju on neid asju äkki tulnud...

Sõja lõppemise aastapäeval

Heleroheliste juustega neiu mängis Harju tänava haljasala lõõskavas päikeses kitarri. Keegi oli tema taustale imekaunid oranžid tulbid õitsema pannud.
Pagan võtku - fotokas jäi jälle koju.

Pseudosäästust

Vaja välja trükkida 7 lk dokument. Esimene mõte kohe, et kas on ikka vaja - ehk saab ekraanilt lugeda? Mkm. Mul seda lähinädalatel võib-olla vaja korduvalt kasutada, kaasas kanda, ka koosolekutel, kommentaare servale kirjutada jne.

Seega vaja ikkagi välja printida. 2 lk äkki ühele - ei, liiga väike tuleb tekst, ei taha. Tihtipeale on ok, aga vat praegu ei taha. Nii, et aga äkki on sellel meie rondil ka kahepoolne trükkimise režiim? Kassanäe, ongi! Asi käib sedasi, et kõiksepealt trükib ta paaris lk välja ja siis asub õpetama. Et võta pakk ja aseta just sedapidi sinna paberisahtlisse - kõik on kenasti arusaadav. Aru ei saa ma ainult sellest, et kui mul õnnestub õiges järjekorras nuppudele vajutada (kõigepealt ekraanil continue ja siis printeri oma) - miks ta sinder prindib SAMALE poolele paaritu lk teksti kui kuhu paariski??? Kontrollin 3 korda üle printeri juhistest, kas sain õigesti aru - no ei ole võimalik kaheti mõista. Alustan otsast.

Kõigepealt prindin jälle välja paarisarvulised lk-d. Siis, näpus eelmised ebaõnnestunud lk tundub, et tuleb lihtsalt olemaolevad paberisahtlisse tekst üleval pool torgata (mitte allpool, nagu eelmisel korral). Nii - continue ja printeri nupp. Tuleb.

P...SSE! Nüüd on mul õige huvitav komplekt seda seitsmeleheküljelist dokumenti-juhendit. Nimelt on esimese lk pöördel 6, 5. pöördel 2 ja 3 pöördel 4 (hea seegi). Pöördel oleva teksti lugemiseks tuleb ka paberit veel 180 kraadi pöörata.
Tjah. Vat ei hoidnud ma miskit kokku. Paberit kulus sama palju, tulemus on segane ja osaliselt kasutuskõlbmatu. Proovi siis ka pisikeste asja juures keskkonnasäästlikult mõelda.


PS: Aastal 2002, eelmises töökohas õpetas lahkuv ja mulle tööd üle andev töötaja (hea sõber) ühe võimaliku paberite kasutusviisi, mis hakkas külge. Nimelt kui ühelt poolt on paber tühi aga leht kasutu, siis lõika see 6-ks ja kasuta väikeste märkmepaberite asemel. Minul näeb see sedasi välja.

Mida me ära tegime?

Eile õhtul oli meil hiiglama mõnus vihmajärgne jalutuskäik. Oli mida hingata, keda kuulata, mida vaadata ja isegi suhu pista. Jänesekapsaid. Nämm.
Kuni avastasime, et kodulähedasest mestatukast avastatud ja teavitatud prügihunnikud on endiselt koristamata. See avastus tegi jõuetuks. Pähe hiilis mõte, et laupäeval rassisime tegelikult selleks, et prügikoguseid veidi vähendada. Eestimaad puhtaks me kaugeltki ei saanud. Ei saaks ka teise või kolmanda kampaaniaga. Lootusetuid eesmärke pole mõtet seada.
Rohelised vabatahtlikud saavad teha mõndagi, aga probleemi lahendada nad ei suuda. Probleem asub inimese peas ja see pea on kõva nagu kivi ja sinna sisse ei pääse ka suurima puuriga. Isiklik mugavus ja enesekeskne ükskõiksus saavad võidu iga hea idee ja algatuse üle. Või?

Loid, aga närviline

Kastanid on akna taga lehte läinud. Ega peale roheliste lehtede ja sinise taeva midagi ei paistagi. Juba sellepärast pole tuju kontoris istuda. Lisaks saja muu asja pärast ka veel.
Samas pole siit ka kusagile mujale minna. Närvid on pingul ja kohustused seisavad ees musta müürina. Unistan muretust suvest nagu lapsepõlves. Tõenäosus selleks on väiksem kui null.
Tunnen, et olen meilisõltlaseks muutumas. Meilboks on kogu aeg lahti, iga natukese aja tagant käin klõpsamas ega uut kirja pole tulnud. Täielik hullus, millest ainult välismaal olles lahti saan.
Hajameelne kirjutab enese sundimisest. Mina tunnen end sel alal meistrina. Ilma ennast tagant sundimata ei saaks enam midagi tehtud.

Linnulaul

Viimastel päevadel on mind tabanud nagu mingi kinnisidee - linnulaul. Arvutis, mobiilis (nii helinana kui salvestatud lugude kaustas), jutus, mõtetes...

Tegelt algas see vist paari nädala eest, kui ma avastasin Donna-Padise pesaelu jälgiva veebikaamera. Ja siis väike-konnakotkaste oma. Isegi kui seal parasjagu suurt huvitavat ei toimunud jätsin tööl pildiakna taustaks lahti. Linnulaulu tuli ju ometi! Kusjuures kotkaste pesaümbruses on linnulaulu enam... Ei tea mis loogika selles on.

Lisaks muidugi veel Jüssi ammu väljaantud CD linnulauludega - väga tore asi! Asendamatu kevadisele linnulaulu meeldetuletajale. Ja see uus on kindlasti ka väga tore! Pole küll saanud lehitseda teist.

Aga punkti pani i-le Kuku saade Loodusajakiri. Sattusime seda neljapäeval botaanikaaiast tagasi sõites autoraadiost kuulama. Ja see lõppes linnulauluviktoriiniga! Kujutate ette, eksju, kuidas selline asi mulle meeldis!
Veebist on 1.mai saade kuulatav siit. Linnulaulu osa hakkas u 12ndalt minutilt.
Ja siis hakkas suur otsimistöö!

Ma tegelikult ei tunne eriti linde nende laulu järgi. 7 ettemängitud helilõigust u 3 kohta oli mul mingi idee, ülejäänud tuli huupi välja otsida. Kust ma abi sain?

Loodusheli.ee - siit kõige enam ehk. Lisaks veel siinne vaimustav võimalus kõik helijupid ka oma arvutisse salvestada, kust käepärasem kuulata. Ja lisaks võimalus need veel mobiili laadida... :):):) Nüüd on mul mobiilis kaasaskantav linnulauluentsüklopeedia - iga hetk (näiteks looduses) saan üle kontrollida, et kas kõlanud lind ikkagi on see, mida ma ta arvasin olevat. Oi ma olen rahul! :D

Eesti lindude süstemaatiline nimestik - helifaile küll väga palju pole, aga andis nii mõneligi korral idee, et mida võiks veebiavarustelt üles otsida.

Maailma lindude nimetused - siit sai tõlkimisel abi.

World Bird Guide - kui inglisekeelne/ladinakeelne nimi teada, siis sai siit üle kuulata, kuidas linnukese laul kõlab. Kõikide Eesti lindude laule ma meite lehekülgedelt salvestusena üles ei leidnud - seega oli see suureks abiks.

British Garden Birds - ka siit sain paaril korral abi.

Igatahes - mul on kokkuvõtteks oma arvamus, kes need 7 olla võiksid. Neljapäeval 12.30 saan teada. Kahel õhtul sain otsida, kuulata ja oletada, enne kui see nimekiri kokku sai. Tjah, ega minuga sel ajal kerge suhelda polnud...
Kui teid peaks huvitama, et mis tulemuseni ma jõudsin, siis jätke sellesisuline kommentaar siia.

PS: Uskumatu!! Mul oli 5 vastust õigesti pandud viktoriinil ja ma võitsin raamatu Lehed ja tähed! Aitäh!