Pöffindus 4: Koleilus Euroopa

Laupäevane Kosmos oli justkui ilmutus. Vääramatult täitusid kõik hiigelsaali istmed. Arvestades sellega, et tegemist on tänapäeval kokakoola b-kinoga, pole seda tõenäoliselt vähemalt aasta aega juhtunud. Ise nägin viimati Kosmose täissaali väga väga ammu.
Inarritu "Biutiful" tõmbas mingil seletamatul põhjusel kogu selle rahvamassi kohale. Javier Bardem on nõnda popp? Pöffi publik on ju enam-vähem sarnane tavapärase kinoskäija rahvaga - puhtad ja ilmselgelt eluga hästi toime tulevad nooremapoolsed inimesed. Ju siis kusagil selle seltskonna seas oli kõmu liikunud.
Mina kõmust kõrvalehoidjana ootasin lihtsalt ilusat elamust ja mingis mõttes selle ka sain. Lisaks valusale tagumikule ja pikkadele arusaamatuse minutitele, mis tulenesid puudulikust tõlkest. Paar pikka hiinakeelset ja nii mõnigi veel pikem hispaaniakeelne dialoog jäidki tõlkimata. Pärast palus keegi härra seepärast andeks, aga palju inimesi olid juba keset filmi ära läinud.
Bardem vähihaige luuserina Barcelonas vääriks niisiis kunagi üle vaatamist. Film näitas Barcelonat sellisena, nagu ükski turist teda kunagi ei näe. Illegaalsed sisserändajad tegemas mõttetut tööd olematu raha eest. Hiinlased kusagil keldris higises töökojas. Või aafriklased kaubamaja ees võltstoodangut müümas. Deporteerimise hirmus, täiesti suvaliste liigkasuvõtjate lõa otsas. Selliste nagu Bardemi mängitud Uxbal. On Uxbal katalaani või baski nimi? Netiotsing toob peamiselt vaid selle filmiga seotud lingid.
Uxbal aga seega vastuoluline tegelane. Kahe lapse ja oma hirmudest vaevatud naisega peab ta kuidagi toime tulema. Omamata pidevat sissetulekut. Lisaks lootusetu haigus, mis ei anna võimalust isegi oma asju enne surma korralikult korda seada.
Visuaalselt on "Biutiful" ilus vaade Euroopa räpasele poolele. Ja seda räpast leiab siinsetest linnadest lõputult. Aga film kõnetab ka seda, kes otsib põnevat, vastuolulist karakterit ning tahab näha raskeid siseheitlusi. Kindlasti festivali kõrghetkede hulgas.

Pöffindus 3: Rolling Stones ei mängi Brooklynis

Imetore iiri-ameerika lugu "Valged iiri joodikud" räägib kunstnikuhakatisest, kes 1975. aasta Brooklyni vaesuses oma teed püüab leida. Õiges iirlaste filmis olla kaklust, joomist ja pisaraid ning selles mõttes klapib hästi. Vend kurikael, isa joodikust sinikrae, ema hoolija ja hoolitseja. Poiss joonistab kõrtsi udusele aknale tüdruku portree, pankrotiohus kontserdisaalis lubab õhel õhtul mängida Rolling Stones, paljalt ringilippamine sügiseses surnuaias. Film sisaldab hulgaliselt selliseid pisikesi armsaid momente - ameerika iirlaste muusika taustal kõlamas.
Peategelase kunstiteosed on tegelikult väga vahvad. Oleks huvitav välja uurida, kes need tegelikult joonistas. Ja tema armulugu tüdrukuga, kes tahaks maailma näha, oli ka kuidagi armsalt lahendatud. Mõnikord ongi nii, et film jätab seletamatul kombel sooja tunde. Ilma et olekski mingit erilist sõnumit või sümbolit. Tavaliselt kohtab selliseid linateoseid Pöffil. Sellepärast ma seal käingi.

Pöffindus 2: Ilus surm

Quebeci "Viimane põgenemine" on valus perefilm Parkinsoni tõve all kannatavast vanaisast ja tema segaduses järglastest. Käsitletakse kõiki asjakohaseid teemasid: õudust, ebamugavust, hirmu, häbi. Haige vanainimesega toimetulek on raske, nõudes nii aega kui lõputult närve. Filmis muidugi on peamiselt pidupäevad ja pere koos, igapäevast õudust, kus vana naine peab aina kehvemaks muutuva abikaasaga üksi hakkama saada, näeb vähem.
Paratamatult jõutakse otsustava küsimuseni: kas selline vääramatult kuhtuv elu kui inimese enesekontroll kaob, on enam midagi väärt? Võib-olla lubada viimased väikesed rõõmud ja lahkuda? Seekord jaksab vanaisa ise otsuse teha ja selle veel ellugi viia. Alati see muidugi nii olla ei pruugi. Eutanaasia lubatavus ilma korduva kindla tahteavalduseta on mure, mida see film käsitleda ei jaksa. Ja ega polegi tarvis. Mõtlema paneb aga küll.
Kanada filmid on tihti intiimsemad ja elulähedasemad kui ameeriklaste omad. Võib-olla järgitakse pisut enam euroopalikke filmitraditsioone ning ei üritata igal moel vägisi meelt lahutada. Vanaisa kadumise kõrval vaadeldakse siin ka peresuhteid üldisemalt. Kui põlvkondi on koos mitu ja ühiseid mälestusi igasuguseid, pole ükski ühine otsus kerge ega inimsuhe enesestmõistetav. Põnev värk.

Pöffindus 1: Puslemeister

Pöff algas vist talvisemalt kui kunagi varem. Selles mõttes läks aga eelmise aastaga samamoodi, et esimene film juhtus väga ebapopulaarne olema. Kinomajas ehk parimal juhul paarkümmend inimest.
Lugu, mida näidati, väärib vaatamist küll. Argentiina film "Mõistatus" on lõuna-ameerikalikult soe, aga delikaatne. Väga hullusti inimese hinge ei puurita, pigem vaadatakse igapäevaelu raskustele leebelt ja mõtlikult otsa. Seekord on kangelannaks keskealine koduperenaine, kes kokkab ja peseb ja hoolitseb oma mehe ja kahe täisikka jõudva poja tagant nagu jaksab. Kuni sünnipäevaks pusle kingitakse. Ja naises tekib kirg. Kõik tühjad päevased tunnid pusledele kulutanud, võtab ta ühendust teise samasuguse hulluga. Et koos trenni teha ja ehk isegi puslede kokkupanemise võistlusele minna. Loomulikult on partner veidi müstiline nägus meesterahvas, rikas ja ekstsentriline pealekauba. Kõike, mida proua abikaasa sugugi pole.
Edasist võib aimata. Palju saladusi perekonna ees, mõõdukalt rõõmu ja kurbust, väike armulugu. Aga puslenakkus nii lihtsalt üle ei lähe. Armas väike film.

Kadrilaupäev

Kisub vägisi talveks. Kuu aega varem kui vaja. Või tegelikult poleks üldse tarvis, aga jõulu aegu elaksin selle lumeuputuse kuidagi üle. Novembris on ütlemata vastik.
Eile kui tuisk vahepeal veidi pausi pidas, peeti meie pisikese tubli kogukonnaseltsi algatusel kadrilaupäeva. Lapsed said mõistatusi lahendada ning laule laulda, täiskasvanud tule juures seista ja maitsvaid pisipirukaid mugida. Ei midagi erakordset, aga ikkagi ütlemata tore. Mis siis, et rahvast tuli vähe. Ja peagi hakkas jube külm. Aga ikka on tore kui keegi üritab ja jaksab teistele mõelda.
Mitte ainult iseendale. Nagu need tegelased meie majast, kes oma autod terveks päevaks parklasse jätavad ja sealt lund koristada ei lase.
Igatahes tore kui kohalikud kogukonnaseltsid väikest viisi pead tõstavad. Ka linnaasumis. Lõppude lõpuks peavad inimesed ise oma elukeskkonna eest otsustama hakkama. Mitte ainult valimistel delegeerima ja pärast sõimama.

Segaste stereotüüpide maailm

Läksin sedapuhku Draamateatrisse teadmisega, et nii hullusti ei pettu. Nojah, ikkagi Kivirähk. Vassiljevi ja Bubõri lugu. Kaks Peterburi arhitekti, kes tulevad Revalisse saksa teatrit ehitama.
Algaines nõrgavõitu, sest ega neist kahest mehest suuremat teada pole. Mis inimesed nad olid, mida mõtlesid ja tundsid. Memuaare neist järel pole.
Nõnda vestab Kivirähk selle loo stereotüüpide kaudu. Üks on tubli abielumees, teine ringi tormav naistekütt. Üks ettevaatlik tuhvlialune, teine tuisupea. Tögatakse venelastele nii olulisi sugulussidemeid. Või teeseldud armuvalu.
Kui kord jõuab baltisakslaste kätte, on Kivirähk palju karmim. Näitab neid kui väljasurevaid põhjala haldjaid. Blondid habemed ning unustusse kaduv eluviis. Viited Saksa muistenditele ning julm kättemaks teatrilaval sajanditepikkuse orjapõlve eest.
Minul oleks baltisakslastest pigem kahju. Või vähemalt ei väljendaks ma nende suhtes sellist tohutut vimma. Neid inimesi polegi enam. Kadunud kultuur, mida tänapäeva eestlane vaid absurdi najal ette kujutada suudab.
Ja siis on Kivirähkil eestlased. Otsekui "Rehepapist" välja karanud. Leidlik, töökas tulevikurahvas. Alati valmis sakslastele vingerpussi mängima. Teisest küljest kaunis hoolimatu ja ükskõikne.
Näitlejate kohta paha sõna öelda ei saa. Märt Avandi on võrratu koomik, Mait Malmstenile on pikad blondid juuksed justkui loodud ja Ivo Uukkivi ongi täiuslik 20. sajandi alguse venelasest arhitekt. Kersti Heinloo, mulle varem küllalt tundmatu , särab Bubõri naise Juliana. Nojah ja Kangur, Palmiste ja Sukk niikuinii. Eestlased Pass ning vähemal määral Reinold käravad kah. Võrratu ansambel.
Ehk ega Andrus vist sedapuhku ülemäära vaeva näinud. Tükk on paras jant, suurem kui ette oskasin aimata. Ma ei tea, kuidas see lõpp tal õieti niimoodi välja kukub. Ei kukugi väga hästi. Kas draamateatri lugu just Bubõri ja Vassiljevi abil tulnuks jutustada - pole päris kindel. Lava tehakse tühjaks ja ega etendusest peale lusti ja naeru väga palju pihku jää.

Hämarusse sunnitud teadvus

Umbkaudu praegu saab iga kord siin töö juures põhjalikult kõrini. Kell on kusagil poole nelja kandis, järjekordne päikeseta päev kaob vaikselt öhe. Mu toanaabritest noored daamid jätkavad väsimatult viieni ja kauemgi veel. Mina vaatan aknast õue ja tahaksin minna.
Kuigi ega see pikk kodune pime õhtu ka alati mingi lust pole. Harva kui jaksad ennast välja vedada. Eile käisime tunnikese vihmas jalutamas. Vastik. No hea küll, vahest leiab tegevust - reedel mängisime kassiga kolmekesi Dragonoloogia lauamängu (muidugi kass võitis!) ja laupäeval minu vanemate juures lihtsalt kaarte. See oli mõnus. Aga pole ka alati võimalik.
Neljapäeval algab iga-aastane pöffimaraton. Filmid nõuavad keskendumist, aega, jaksu pikad õhtud linnas vastu pidada. Aga pingutus on vähemalt väärt. Esimesed piletid juba ostetud ja nüüd pole muud kui oodata.

Trummid ja tants

Olen ammu kontserdile tahtnud, aga kunagi ei õnnestu. Viiesajakrooniseid ja kallimaid pileteid osta ei jaksa ja vahest pole lihtsalt jaksu. Eilegi mõtlesin enne Maailmatrumme, et kohe üldse ei viitsi. Õnneks siiski läksime ja kogesime ühte vähem pimedat õhtut.
Üks kontserdil viibimise võlu on minu jaoks inimesi jälgida. Senegali trummarid haarasid rahva tähelepanu täielikult. Kolm lõbusat meest ja nende vaikselt transsi viiv rütm. Üks mees tantsis ennastunustavalt karguga, mõned lülitasid ennast lihtsalt välja.
Vaevalt, et eile õhtul muusikaajalugu tehti või keegi sellest unistaski. Mõnikord piisab ka sellest kui pooleks tunniks ennast lihtsalt rütmi kanda annad.
Ainult neid inimesi ma ei talu, kes tulevad kontserdile sõpradega latrama. Seda võiks pagan küll kusagil mujal teha. Milleks sulle muusika kui sa muusikat ei kuula.

Poskast, Verast ja vene keelest

Ühel kurval vihmasel õhtul sattus pihku paks ja läikiv raamat Jaan Poskast. Alguses paistis lootusetult igav - akadeemilised ülistavas vormis ülevaated ja genealoogiline perekonnalugu. Huvitavamaks läks siis kui kaasaegsed ise sõna said. Ning muidugi pilte vaadates. Muuseas: viimases KesKusis (või kuidas seda J-K Raidi poliitiliselt vastikut, kuid kultuuriteemadelt huvitavat väljaannet nimetama peab?) kirjutas fotode maagiast Andreas W. Kirjutas nii, et elulooraamatuid vaadates on tema jaoks fotod ehedam pilk kadunud aega kui tavaliselt veidi subjektiivne jutt. Ma nõus.
OK, aga põhilise juurde tagasi. Kui tihti mõtleme sellele, et vana Eesti Vabariigi loojad elasid enamiku oma elust venekeelses keskkonnas? Jaan Poska on suur eestlane, kuid advokaadi ja linnapeana suhtles ja töötas ta vene keeles. Kodus Rootsi päritolu abikaasa ja lastega kõneles samuti vene keelt. Sõprade ja tulevaste riigitegelaste Pätsi, Teemandi, Strandmaniga ilmselt samamoodi. Alles 1917 hakati Tallinna linna asju eesti keeles ajama. Poskat polnud siis enam kauaks. Ehk siis vana Eesti poliitilised liidrid elasid sisuliselt vene kultuuriruumis. Muidugi tähendas see mõndagi ka EW elukorralduse ja hilisema saatuse jaoks.
Teine põnev koht raamatus on see kui juttu tuleb Jaani tütrest Vera Poska-Grünthalist. Selle naise elust saaks vägeva filmi. Üks esimesi kõrgharidusega naissoost juriste Eestis. Võrdõiguslikkuse eestvõitleja. Pärast sõda Rootsis elades eri riikides elavate pagulaste ühendaja. Ja ikka jätkuvalt oma arvamises kindel. Tänapäeval saanuks sellisest daamist uhke poliitiline liider. Aga Vera ei tahtnud vana vabariigi ajal poliitikasse minna. See oli suletud meeste klubi ja seda aktsepteerisid tollal isegi kõige aktiivsemad daamid.
Võib-olla kui Vera võtnuks oma asjaks naiste poliitikasse toomise, oleks tänases Eestis naissoost poliitilisi liidreid rohkem?

Kusagil novembris

Jätkan oma kaootilist ja katkendlikku blogimist. Indu ei ole, tavaline novembrikuine tõttamine. Sügisel minnakse meil siin otsekui arust ära, metsik sebimine kuni jõulude ja külmetamisteni. Ja siis on toss väljas. Midagi suurt ja olulist ometi ei juhtu. Päevakajalised teemad on ütlemata tüütud. Kas ma tõesti peaksin Sami Lotilast või eurokalkulaatorist midagi arvama?
Narva ja Kohtla-Järve pakkusid vahepeal veidi vaheldust. Kohtla-Järvel käisin üldse esimest korda. Igati tubli linn, veidrusi märksa vähem kui arvasin. Hiiglaslik pime ja tühi polikliinik vast vaid. Võib-olla oli asi laupäevas, aga linnaäärne majakolakas on korraliku haigla mõõtu.
Suursuguselt laia Keskalleed mööda jõuad linna esindusväljakuni. Mõlemal pool seisavad hiiglaslikud Stalini-aegsed kolossid. Sellised korraliku ministeeriumi mõõtu sammastega lossid. Huvitav, mida sinna küll kavandati? Praegu vist tavalised kortermajad. Platsile sobib kenasti ka kaevurimälestusmärk. Aga juba vabariigi ajal ehitatud linnavalitsuse maja neljandas küljes enam sugugi mitte. No kes tuli selle peale, et taoline nõukaaegne arhitektuurikompleks säärase jubeda kastiga ära rikkuda?
Tänavad muidugi lagunevad. Majade taga on osa teeplaate üles võetud või kadunud. Ei kujuta hästi ette, kuidas nad oma autodega seal sõidavad. Aga ikkagi on Kohtla-Järve keskus kuidagi sümpaatsem kui näiteks Narva.
Narvas on muidugi linnus oma rohkete näitustega. Eduard Vilde rännakud, muusikamuuseumi mänguriistad, Asutava Kogu ajalugu. Kõik see mahub sinna eri korrustele lahedasti ära. Linna ajaloo nõukahõngulisest väljapanekust rääkimata. Kahju on ainult, et kuskilt ei pääse värske õhu kätte.
Peale linnuse ja raekoja ning Kreenholmi kandi pole Narvas muidugi midagi. Lõputud paneelmajad ja peaaegu sama lõputud kaubanduskastid. Elatustase ei saa olla halb kui kõik see kaubandus seal lahedasti ära elab.
Vahepeal oli roheliste volikogu, kus inertsist ja kohusetundest oma eriarvamust avaldamas käisin. Strandberg on nõuks võtnud parteivastasuse tiivul Riigikokku ratsutada. Tänasest Ekspressist pidavat tema teooriaid ka lugeda saama. No ma neid juba kuulsin. Naljakas on muidugi see, et ta oma sõltumatute riigikogulaste ristiretke rohelise erakonna kaitsva tiiva all läbi viib. Parteisid vihkav parteilane. Aga tublimad erakondlased kui mina on muidugi rahul ja ootavad käsi hõõrudes tohutuid häältevirnu.
Aga täna on hoopis maailmatrummid Rock Cafes. Loodetavasti püsin niikaua ärkvel.

Jerry Brown, Moonbeam, on tagasi

Taas üks Ameerika valimisöö läbi. Demokraadid said jõhkralt lüüa nagu oligi oodata, kuid suutsid Senati enamuse säilitada. Ning võitlus jätkub kahe aasta pärast: Obama vs Palin, tõenäoliselt. Kõmu ja miljardeid klikke. USA valimised on samasugune ülemaailmne meediasündmus nagu suured spordivõistlused. Hämmastav ju mingis mõttes, aga ameeriklased ju oskavad tühjast-tähjast metsiku show üles ehitada. Puudust ei tule kangelastest ega veidrikest.
Mina tahtsin hoopis kirjutada öö kõige huvitavamast võitjast, kellele Eestis vaevalt tähelepanu pööratakse. Pöörase poliitilise ajalooga Jerry Brown, värske California kuberner. Või no mis värske saab öelda mehe kohta, kes on sama ametikohta juba varem pidanud. Ja nii iidsel ajal nagu aastatel 1975-1983. California ajaloo noorim kuberner on nüüd USA kõige rikkama osariigi läbi aegade vanim boss. Wikipediast Browni elulugu vaadates selgub, et mehe teekond on isegi karjääripoliitiku kohta olnud imetlusväärne. Seitsmekümnendatel oli ta üks esimesi USA roheliselt mõtlevaid poliitikuid, võideldes edukalt naftalobistidega. Samas on ta olnud aateline liberaal (näiteks võidelnud surmanuhtluse vastu), rahanduses konservatiiv (väljaminekud kontrolli all) ja kui vaja, siis ka puhtakujuline populist (kõik halb pärineb Washingtonist jne). Kõigest hoolimata ei löönud Brown üleriiklikult kunagi läbi - proovis kolm korda edutult demokraatide presidendikandidaadiks ning korra sai lüüa Senati valimistel. California tasandil aga alati võitja: isegi populistlikus puhangus vahepeal demokraatidele selja pööranuna suutis ta saada valituks Oaklandi linnapeaks.
Ja nüüd pärast glamuurset Schwarzeneggerit, üle seitsmekümnesena tagasi kuberneritoolil. Põnev lugu.

Aulis Virtanen ja Arne Hegefors

Kirjutasin Facebooki esimese osa allolevast jutust, aga siis tuli tahtmine pikemalt nostalgiliselt ohata.

***

Ilus jalgpallimäng eile: Newcastle vs Sunderland. Väravaid ja puha. Aga mõlemad meeskonnad triibulistes särkides mustade pükstega. Vahi mis vahid, ikka ei suuda eristada. Mustvalge teleriga olnuks õudus täielik. Ma ei tea, mida Aulis Virtanen oleks suutnud lohutuseks öelda.
Aulis Virtanen - legendaarne Inglise jalgpalli kommentaator, kellega koos üles kasvasin. Armastas mängu algul alati seletada, kuidas mustvalgete telerite omanikud meeskondade vahel vahet suudavad teha.
Need Inglise jalgpalli laupäevaõhtupoolikud olid pikki aastaid minu nädala parim aeg. Soomlased näitasid neid ülekandeid harva - ehk vaid 10-12 mängu hooajas. Seda enam ma novembrit ja nende mängude algust ootasin. Tihti polnud mul meeskondade tabeliseisust aimugi - N. Eestisse ju selline info ei jõudnud.
Virtase mustvalge teleri kommentaar oli igati ajakohane. Sest kui üks meeskond oli siniste särkidega ja teine punastega, siis mustvalgel ekraanil olid nad eristamatud. Aga mõnikord sai siis sokkide erineva värvi abil vahet teha. Või siis pükste.
Tihtilugu tuli ette ka seda, et ühendust Inglismaaga ei õnnestunud kuidagi saada. Oh siis seda ärritust ja rõõmu kui kahekümnendast minutist ülekanne siiski alata võis. Või siis oli mäng kurja ilma tõttu hoopiski edasi lükatud ja tuli mingi teisega asendada. Tegelikult oli selline ettearvamatus tore. Mina armastasin Inglise jalgpalli toona sedavõrd, et polnud vahet, mis meeskond parajasti mängis.
Aulis läks kusagil kaheksakümnendatel pensionile ja tema asemel kommenteeris enamasti Hannu-Pekka Hänninen. Ja päris kaheksakümnendate lõpul hakkas ütlemata kehva pildiga paistma rootslaste TV4. Ja nemad näitasid laupäeviti Inglise jalgpalli veidi tihedamini kui soomlased. Nii vaatasin siis Arne Hegeforsi juhitud "Tipsexstra" saadet ja õppisin sedamoodi rootsi keelest aru saama.
Kuldsed laupäevad. Silme ette tulevad ema köögist toodud võileivahunnikud ja värskelt valminud kirju koer. Kivimäe saunast ostetud limonaadidest ja pepsidest rääkimata. Ning jalgpallile järgnes sujuvalt loodusfilm ja Inglise krimka ja uudised ja loto ja Saksa krimka ja film. Kord nädalas vestern, muidu mõni põnevik. Laupäeva õhtupoolik: parim aeg nädalast.

Võigemast, Ibsen ja Constable

Aasta ruttab oma vääramatu lõpu poole. Täna on ilm nii hall, et tahaks ainult peavaluga voodisse pugeda. Aga kus sa siis saad.
Vahepeal paar teatris käiku üle hulga aja, millest paari sõnaga pajataks. Alustaks eile nähtud Linnateatri tükist "Homme näeme", mis väidetavalt Priit Võigemasti uskumatult naljaka "Hecuba pärast" jätkuosa. Uus tükk enam eelmisega võrreldavalt lõbus pole, ehkki taas on tabatud mõningaid elulisi situatsioone otse naelapea pihta. Kasvõi see ammuste koolikaaslaste taaskohtumine või tõelise Eesti mehe viis kodugrilli kokku panna. Ja oma mehe kallal näägutav naine, tema ka.
Aga teiselt poolt on ka häirivat. Langetakse nõukanostalgia ohvriks, mis niigi igal pool laiutab. Stseen, kuidas mehed räägivad sellest, mis neile naiste juures ei meeldi, tundub kuidagi veidralt ülepingutatud. Ning stseenikordust on ka Linnateater äsja ühes teises etenduses kasutanud. Ja märksa huvitavamalt.
Tegelikult on "Homme näeme" igati mõnus ja veedab su aega lõbusalt, aga teatrielamus päriselt minu jaoks mitte. Argieluliste stseenide naeruvääristamine ja lavastuse improviseerides kokkupanek oli kindlasti proovisaalis ütlemata lõbus. Aga etendus ei jõua seekord järele. Ja miks peab kaks tundi vaheajata mängima? Väike paus oleks ära kulunud. Hakkad lõpupoole mõtlema, et võiks nüüd küll juba viimane stseen olla.
Et millest siis ikkagi puudus? Võib-olla on minu kriitika natukene sedamoodi, mida öeldi seitsmekümnendatel Bryan Ferry versiooni kohta Bob Dylani laulust "A Hard Rain's a-Gonna Fall". No kuidas ta julges surematu meistriteose lihtsalt igapäevaseks poplooks muuta? Nii suure Dylaniga lihtsalt ei tehta.
Täna ei oska Ferryle muidugi enam keegi midagi ette heita. Tema versioon pigem toimib omaette lauluna, mitte ei halvusta originaali. Samamoodi ei halvusta ka "Homme näeme" argipäevaelu tegelasi, aga ta ei jõua ka nende naeruvääristamisest kaugemale. Lihtsalt popversioon inimestest meie ümber.

***

Draamas nähtud "John Gabriel Borkmanist" nii pikalt kõnelda ei taha. Ei oleks pidanud eksprompt Ibsenit vaatama minema. Või siis ei peaks seda ajast ja arust Ibseni näidendit enam üldse lavastama. Oli püütud ju teda veidi kaasajastada, tuua sisse telekas ja vali popmuusika. Aga raskemeelne perekonnadraama jääb ikka selleks, mis ta on. Pealegi, tüki avav Kersti Kreismanni ja Maria Avdjushko dialoog on lihtsalt õudne ja paneb paraku kõigele järgnevale ka oma pitseri. Kreismann mängib koledal kombel üle.
Teine vaatus on õnneks lühem ja seal on juba veidi ka koomikat. Tõnu Kargis ja Uku Uusbergis vähemalt. Ses mõttes hea, et ikka lõpuni viitsisime vaadata. Aga ei, soovitada seda küll kellelegi ei tahaks. Üldse peaks pidama heaks tooniks Draamat vältida. Kui nad just Kivirähki ei mängi.
Olen seda vist juba siin blogiski varem öelnud, aga näe ei oska ise oma sõnade järgi käituda.

***

Aga et harvaesinevat postitust veidi mõnusama tooniga lõpetada: Constable Kumus on tore. Ilmselt vastupidi pompöössele reklaamile küllalt nurgatagune näitus. Visandid ja väikevormid. Aga see ongi vahva. Lähed näitusele, mõeldes, et hakkad vaatama kunstiajalugu, aga tegelikult näed hoopis inimest, kellele meeldis kodukoha loodusvaateid maalida ja nende tagaküljele kirja panna, mis ilm parajasti väljas on. Suure ajaloo asemel lihtsalt hea kunst. Kulub hallil ajal ära.

Parim suvelaul oktoobris

Mis teha, Glasgow armas Belle and Sebastian jõudis alles nüüd oma albumi välja anda. Ja see on nii uskumatult tore plaat, et paneb mu kõrvad suurest rõõmust tantsima. Ning üks lugu "Little Lou, Ugly Jack, Prophet John" on nagu soe suvi ise. Nauding.

Ei ole hea nädal

Virisen jälle. Keerab päriselt ka pimedaks sügiseks, mis tekitab tunde, et midagi pole oodata. Hommikul tööle ja õhtul koju, muud midagi.
Samas on tekkinud veider suhtlemishimu, aga mis teha kui selleks oskused puuduvad. Ikka see minu jaoks vana mure, et ei tea, kuidas inimestele läheneda. Kõigil oma elu ja omad mured, mis moodi ma siis veel tülitan või kuidas sinna vahele ära mahun.
Ajaleht vihastab paremäärmuslastest homovihkajate ja lõputu Sofi Oksaneniga. Nagu millestki muust kirjutada ei oleks. Ääretust süvenevast vaesusest kasvõi või riigieelarvest, mis on nii neetult säästlik ja igast otsast kokku tõmmatud kui vähegi saab. Hurraa pintsakutele. Nad saavad jälle hakkama.
Tundub nagu Eesti valija armastaks üle kõige masohhiste. Kokkuhoid ühes tagurlusega on meie lipukirjaks. Võitev kombinatsioon.
Mõni usub siinkohal Sven Mikserisse. Ma pole nii kindel. Sisuliselt on valimiste tulemused ette teada ja mida kindlameelsemalt parempoolne meedia seda tõde inimestesse sisestab, seda tõenäolisemalt progressiivne valija kodust välja ei lähe. Või valib protestiks mõne lootusetu populisti.

Ümber Eesti reis

Arula-Rohuküla-Kärdla-Rohuküla-Tallinn ühe päevaga on võimalik! Ehk siis Otepää tagant Hiiumaale ja sealt omakorda pealinna. Maanteed polegi nii üksluised, vähemalt kuniks valgust ja päikest jätkub. Tõsi, järgmisel päeval ei taha enam suurt kusagile minna. Nõnda jäigi eilseks vaid seente puhastamine ning diivanilt kassiga tõtt vaatamine.
Hiiumaalt saime korjatud terve ämbritäie kukeseeni - on üks imepärane koht seal, kust neid veel leidus. Ja taaskord avastasime, et Kärdlas normaalset söögikohta ei leia. Praamil reklaamitud Asgardite grill osutus armetuks inimtühjaks putkaks keskväljaku ääres. Asgardite, SG-1 sarjast tuntud kõrgelt arenenud võõrrassi poolt küpsetatud liha oleks hea meelega maitsnud. Aga võta näpust.
Üldse paistis Hiiumaa talveunne jäänud. Kõik, eranditult väljaarvatud jahimehed, kes kruusatee ääres püssimeeste ahelikuna saaki ootasid. Ja ometi sõitsid laupäeval Hiiumaale terve plejaad häälekaid kultuuriinimesi. Aapo Ilvest, Contrat ja Lauri Saatpalu olid praami peal märgata.
Ja pildid? Pildid on taaskord kusagil mujal.

Sinine ja kollane

Midagi rahustavat on neis päikeselistes päevades. Tundub veidi nagu aeg seisaks paigal. Pole see tavaline mudasügis oma ääretu pimedusega veel kohale jõudnud. Kuigi õhtud on juba rasked ja lohisevad. Eriti kui neid üksi veetma pead. Ja hommikud jäiselt külmad.
Ma ei tea, mis minuga on, aga hirmsasti suhelda tahan viimasel ajal. Mitte niivõrd ise rääkida kui lihtsalt toredas seltskonnas viibida. Kui mõni selline õhtu möödas, ootan kohe järgmist. Õieti esimest korda elus mõtlen, et tahaksin rohkem inimesi tundma õppida.

Riiki on siiski tarvis?

Enamasti võib lugeda arvamusi, et riigiametnikke on kohutavalt palju ja nad midagi mõistlikku ei tee. Täna tööalasel seminaril kohtasin risti vastupidist suhtumist. Umbes nii, et miks mu riik mind piisavalt ei kaitse ja miks on liiga vähe regulatsiooni ja bürokraatiat. Juurde!

Filmipühapäev

Juhtus sedasi, et eilse halli ilmaga vaatasime koguni kolme filmi. Kõige muu olulise kõrvale. Ehk kuidas lehed akna taga langevad ja kiisu Patrik oma korvis mõnuledes käpa välja sirutab.
Kõigepealt Brideshead Revisited Evelyn Waugh samanimelise romaani põhjal. Umbes kümneaastase põnnina vaatasin Soome pealt samanimelist telesarja. Noor Jeremy Irons mängis toona Charlesi ja mulle miskipärast meeletult meeldinud Anthony Andrews Sebastiani. Sellest sarjast ja muidugi Agatha Christie raamatute televersioonidest pärineb mu suur armastus kahe suure sõja vahelise aja vastu. Olgu siis Inglismaal või mujal. Tänagi naudin sellest ajastust rääkivaid raamatuid ja filme.
See uus Bridesheadi film ongi muuseas väga ajastutruu (oh, need lahtised kahekohalised sportautod!) ja ilmselt on ka kõnealust kaheksakümnendate alguse telesarja põhjalikult takseeritud, sest suudetud luua üpris sarnane atmosfäär. Veidi muinasjutuline, laisk pilt kadunud kõrgklassi elust. Loo läbiv teema on katoliiklik süütunne, mis muudab õnneliku elu selles maailmas peaaegu võimatuks. Evelyn Waugh oli ise täiskasvanuna usku pööranud katoliiklane, kes vast noorena liikus kõrgseltskondades samamoodi ringi nagu raamatu noor ateist Charles. 2008. aasta Brideshead Revisited on vaadatav ajastudraama, aga ilmselt esmamuljeks sobiks too ammune telesari paremini. Seal jõuti tegelastele märksa lähemale.
Ah jaa, sama teemaga seoses meenub muidugi ka Linnateatri Sebastian, mida vist küll enam ammu kahjuks ei mängita. On ta ehk videosse võetud?
Peale lõunat jäime samasse ajastusse pidama, aga film oli hoopis teist laadi. George Clooney kelmikomöödia Leatherheads Ameerika jalgpalli profiliiga algusaegadest. Kummist kiivrid ning paksu mudakorraga kaetud mänguväljakud on muidugi juba oma olevuselt naljakad, aga mu tähelepanu hajus üsna kiiresti. Clooney on selliste veiderdajast elumeeste peale meister, nii et tema najal kannatas lõpuni vaadata. Nahkpeades on mõnusaid detaile, näiteks kahekümnendatele aastatele tüüpilised kõrged plankaiad, mis siin Tallinnaski veel mõned kümned aastad tagasi õige tavalised. Mäletan lapsepõlve Pelgulinnast neid iga maja kõrvalt. Viimasel ajal pole enam seal kandis piisavalt ringi liikunud, et teada, kas mõni veel alles. Võiks ühe korraliku pika plankaia muinsuskaitse alla võtta.
Ja siis kui õhtu päris pimedaks kiskus, otsustasime Katusekino ära vaadata. Veel enne kui liiga külm. +11 napilt õhtuseks väliskinoelamuseks kõlbab. Kui kõvasti riidesse panna ja ennast veel tekki mähkida. Kahju kohe, et suvel Viru keskuse katusele ei jõudnud. Lamamistoolis kõrvaklappidega filmi vaadata on päris mõnus. Eriti veel sellist nagu Hitchcocki Vertigo. Õudusklassiku armastatud teema: vananev poissmees (James Stewart) ja ahvatlev blond vamp (Kim Novak). Vertigo kannab muidugi oma aja pitserit. Tollal peaaegu viiekümnene hallinev Jimmy Stewart mõjub oma poissmehekorteris natuke veidralt. Aga San Francisco mägised tänavad on mulle alati meeldinud. Ja ega enam ei mäletanud lõpplahendust ka. Millal ma Hitchocki filme põhjalikumalt vaatasin? 20 aastat tagasi umbes?
Rahvast oli Katusekinos vähe. Suvel olla vahepeal olnud keeruline istekohta leida, aga eks nüüd on teised ajad ja muud ajaviited. Loodame, et suvi tasus tegijatele ära ja järgmisel kevadel avatakse jälle. Siis läheks küll sinna päris mitu korda.

Suvi ja sügise värvid

Justkui oleks suvi tagasi tulnud. Ainult metsa värvid pole enam suvised. Punaseks tõmbunud puulehed sinise taeva taustal on mulle alati imekaunid tundunud. Tore jalutamise ilm täna. Vahelduseks võid seenepilte klõpsida. Või siis raamatukokku sisse astuda ja laenutada näiteks raamatu jalkamajandusest.
Metsade hirm.
Perekond enne.
Perekond pärast.
Liudikud.

Suvelõpu noppeid

* Üle hulga aja saan kinofilmisoovituse anda. "A Single Man" Artises on Tom Fordi ajastutruu vaade meestevahelisele armastusele kuuekümnendate Los Angeleses. Hell ja kurb film, üks aasta kino tipphetki. Eriti nautisin peategelase kodu - tundus imeline kuuekümnendate sisedisaini meistriteos. Maitsekalt tume ja veidi suurustlev.

* Tore kergliiklustee on ehitatud, mis Rocca Al Marest Stroomi randa viib. Ei saa arugi kui juba üks ots läbitud. Ühel hetkel paistavad Oleviste kirik ja Teletorn nagu peopesal. Ainult väike Liisu ei armasta seda pikka teekonda mitte üks põrm.

* Shokolaadibraunid Guardiani retsepti alusel lausa sulavad suus. Eriti mõnus nautida koos Hiina rohelise ploomiveini, BBC värske Sherlocki ning mõnusa seltskonnaga.

* Loojangueelne jalutuskäik septembris on ütlemata tore. Päike värvib pilved imeilusaks ja õhk on täis rohelist värskust.

* Suvi ei ole ikka veel Pärnust jalga lasknud. Pargid on rohelised ja mere ääres puhub mahe tuul. Salakaval teine aga paganas. Päev hiljem nina tilgub ja enesetunne nigel.

* Martin Scorsese ja co "Boardwalk Empire" on sügise telesündmus. Esimene osa paistis võrratult värviline ja pilt 1920. aasta Atlantic City'st säras ja sädeles. Art direction (kuidas seda Eesti keelde tõlkida?) on vapustav. Maffialugu ise tõotab põnevaid arenguid.

* Kui nüüd veel nohust lahti saaks...

*

ETV2 kolmapäeva õhtul

ETV näitab vahest toredaid filme. Seni tehti seda põhikanalil teisipäevaõhtuti. Ainult kole hilja ja jalgpalliga samal ajal, nii et ma harva vaatasin. Nüüd on filmid kolitud ETV2-te ja toodud kolmapäevale veidi varasemaks. Muidugi kattub endiselt jalgpalliga. Aga jalgpall on ju niikuinii alati, nii et mis parata.
Aga põhimõtteliselt: vaadake kolmapäeval ETV2-te. Eile oli näiteks imearmas muusikafilm Dublinist, kus peaosi mängisid toreda bändi Swell Season liikmed. Väike lugu iirlase ja tshehhitari kohtumisest, ühistest lauludest ja sõnatust armastusest enne vältimatut lahkuminekut. Piisavalt kurb, et tunduda kaunis.
Vast üllatavad seal rahvusringhäälingus veel mõne pisikese filmipärliga.

Mogadishu

Huvitavad asjad juhtuvad ette liiga hilja. Nagu täna kui lõunasöögi kõrvale demonstreeriti väga põnevat ja ilmselt suhteliselt haruldast vaadet Somaaliale. Eile õhtul mul muidugi ei tulnud pähe seda ETV-st vaadata.
Mogadishu oma totaalses kaootilisuses ja täielikus läbikukkumises pani mõtted liikuma. Et kujutage siis ette linna kauni päikese all, imeilusa sinise mere kõrval. Kunagi imekaunist paika, mis on inimeste mõistetamatu tegevuse tulemusena muudetud rusuhunnikuks. Umbes nagu oli Beirut keheksakümnendatel. Liibanoni kodusõda on vaibunud, Somaalia oma paistab lõputu. Niimoodi seal potensiaalses paradiisis siis elatakse: prügi on tänavatelt 20 aastat koristamata, teed puuduvad, majadest on järel vaid varemed, elektrivarustust pole enam aastaid, puhast vett pea võimatu saada. Välismaalasena saad ringi liikuda ainult nelja ihukaitse pideva valve all. Sisuliselt kõik meessoost elanikud on relvastatud grupeeringu liikmed, närivad mingit uimastavat taime ja tööd ei tee. Kui õhtul pimedaks läheb, hakatakse moepärast sõdima. Tegelikult ei anna see kunagi mingit tulemust, põhimõtteliselt selline tühi marodööritsemine. Käruga ringiveetavatest rahahunnikutest ma ei räägigi. Inflatsioon teeb oma töö.
Omamoodi paistab selline anarhia isegi ligitõmbav ja kui mitte muud siis omapärane. Niikaua kui ise sellise portsu keskel elama ei pea. Siis oleks küll pahasti.
Film pidi vist Somaalia merepiraatidest rääkima, aga nii kaua ma vaadata ei saanud. Ja tegelikult on sealne igapäevaelu huvitavamgi. Püüdsin pärast Wikipedia abiga Somaalia olukorrast mingit selgust saada, aga see paistab täiesti võimatu. On mingid islamivõitlejate grupid ja siis mingid seltskonnad, kelle kõigi nimedes figureerivad uhked sõnad nagu demokraatia ja vabadus. Tegelikult mõned autotäied poisse kalashnikovidega ja "president".
Eestis on tegelikult päris hea elada.

Pühapäev Valgas ja Valkas

Sattusin eile sealkandis liikuma. Üpris trööstitu tundus. Peamiselt vist seetõttu, et peale suuremate supermarketite olid linna kõik poed kinni. Ja ka peamine tõmbenumber turg. Suletud on pühapäeviti ka kõik kohvikud. Mis ju iseenesest veider, sest puhkepäeval oleks inimestel aega neis istuda ja sotsiaalseid võrgustikke arendada. Kuigi eestlased väiksemates linnades vist pühapäeviti kodust väljas ei käi. Ja turiste muidugi Valgas pole, sest seal pole neil midagi vaadata. Maxima, Rimi ja Selver on kõik suured ja uhked ja avatud, aga inimtühjad.
Lõpuks õnnestus Hesburgerist üks kohvitass kaubelda ja seal hakkasid silma aknatagused piiritähised. Jalutaks siis korra ka Valkas.
Läti poole peal pole vaatepilt parem. Tänavad on rohkem lagunenud ja majad kehvemas seisukorras. Samas on päris palju ilusat haljastust, mille poolest Eesti Valga just ei hiilga. Kõige kurvema mulje jättis Valka esindusväljak kultuurimaja kõrval. Tohutu lage plats, nõukaaegsete kiviplaatidega kaetud. Plaadid nii lagunenud olekus, et seal on raske isegi liikuda. Platsi ühes servas lihtne puust tuulik. Seest tühi, põrand hakkab sisse vajuma, seinad paksult täis kritseldatud.
Valgast mööda sirget ja siledat maanteed Tartu suunas sõites mõtlesin, miks meil need asjad ikka nii peavad olema. Maanteed hoitakse autode jaoks korras, aga inimese hea elu eest ei jaksa keegi hoolitseda.

Kui ametnik sinuga kõneleb

EPL kirjutab täna inimestest, kes aitavad oma vaeste kaasteeliste loomi. Abi saavad küülikud, kassid ja koerad, kuid millegipärast mitte ainelist puudust kannatavad kalad ja roomajad. Viimased polevat kõlbulikud.
Aga tähelepanu tahtsin tegelikult juhtida Tartu omavalitsusametnik Merle Kivesti sõnumile, mille ajakirjanik talt välja on suutnud pigistada. Öelnud kõigepealt, et omavalitsustel on veavu raha vaesunud inimeste abistamiseks ja loomadega me hoopiski tegeleda ei saa, lisab Merle K.: "Samas kui me inimesele toiduostmiseks toetusraha anna­me, ei välista ju seda, et inimene ostab süüa ka oma koerale või kassile.”
Välistada ei saa ega tohi tõepoolest midagi. Seda tõde tunneb iga ametnik. Mina pean ka alati inimestega telefonis rääkides või silmast silma vesteldes meeles hoidma, et mitte kunagi ei tohi mitte midagi kindlalt öelda. Sest mina olen ju ainult üks väike tähtsusetu hammasratas ja hoopiski on teadmata, kes tegelikult lõpuks kodaniku asja üle otsustab ja mis asjaoludel. Seetõttu on sajaprotsendiline välistamine ametniku jaoks alati välistatud.

Leiutaja tuleb Tallinna

Imelik päev täna. Tuli ootamatu inspiratsioon kirjutada üks väike lugu...

***

A. ärkab võpatades. Rongiakna taga on siiski vaid pimedus.

Varju oli ta märganud Tartu ringteel. Kaks autot tagapool, igati end nähtamatuks muutes. Aga ei lollita nii kedagi. Juba Kanepi taga oli A. end veidralt tundnud ning tavapärasest ägedamalt gaasi vajutanud. Vari pidi juba siis lähedal olema.
Aga Tartus jättis ta asja sinnapaika. Suitsupausi ajal Statoilis polnud kedagi näha. A. oli kindel, et küllap ootab kusagil siinsamas. Esmane on rahu säilitada.
Mäo ristis lõpuks reaktsioon, äkiline pööre Türi suunas. Raadios kõneles keegi metsloomadest maanteel. Hirm ja õudus valdas A mõtted. Vaimusilmas põder metsatukast auto ette hüppamas. Täiskuu näitas end pilve tagant. Aga pole viga. Elmar aitab. Elmar on sõber.
Türilt mõni verst Rapla poole kustutas A tuled ja veeres aeglaselt metsarajale puude varju. Kümme minutit täielikku vaikust. Õnneks on novembris varakult pime. Iga autot pingsalt jälgides Türile tagasi. Grossi poe kõrval suitsupaus. Varju ei kusagil. Siiski paar põiget kõrvaltänavate kaudu ja uuesti Rapla maanteele. Elmarist tuleb ilus laul. Kõik pole veel kadunud.
A. polnud Raplas aastaid käinud, kuid mäletas, et raudteejaam asub kusagil pärapõrgus. Täna sobib see imehästi. Tallinna rong väljub 20.50. Eeltöö on nädalaid tehtud. Peaks napilt jõudma. Vari on muidugi siinsamas lähedal. Või ehk ikkagi veidike kaugemal?

Tallinn paistab totralt valge, raudtee ümbrus kõntsane ja kole nagu alati. A. pole seda linna kunagi armastanud. Juba lapsena Telliskivi tänaval üks nöök ja pettus. Julm ja halastamatu paik. Mitte nagu Tartu. Vana-Antslast rääkimata. Aga täna pole pääsu. Aastaid pole pidanud siia tulema, aga täna on see päev.
Balti jaamas paadialused lärmavad ja kolistavad kilekottidega. Sittagi pole muutunud. Palitu kindlalt üle kohvri külge kinnitatud käe. Nii märkamatult kui võimalik Toompuiesteele. Varjud on siin igal nurgal, iga laternaposti man. Pagan, saaks vaid rutem kohale.
Vana maja suurte puude varjus kaugelt ei paista. Pime nagu tont. A. poeb ettevaatlikult kõrvalhoovi ja jälgib ümbrust. Ei kosta midagi peale õudustäratava kasside kräunumise. Kusagil lüüakse uks pauguga kinni. Tänav on tühi.
Käekell näitab 22.12. Nad peavad mind ootama. Kikivarvul viimased astmed. Kolm koputust. Paus. Kolm koputust. Paus. Kolm koputust. Turvamees avab aeglaselt ukse, lühinägeliku jubedad prillid ees. Irvitab vaikselt. Tema selja taga seisab Ekspert. Ometi sõbralik nägu!
Oh nüüd neid kallistusi ja käepigistusi. Eksperti tunneb A juba aastaid. Mitte nägupidi muidugi. Aga kõik kirjad ja telefonikõned on tugeva sõpruse tunnistajaiks. Ekspert on leiutaja parim sõber.
Taskulambi valgusvihk juhatab mehed ruttu keldrisse, saladusliku turvaukse juurde. Ekspert kinnitab jumalakeeli, et A. on sedapuhku esimene. Kõige kiirem. Võidumees.
Kiire noogutus lubab salatuppa astuda. Vaid kiviseinad, tool, aknaid pole, nurgas seif. Põuest võti välja ja kohver lahti. Paberid ruttu seifi. Kasvava rahuloluga sulgeb A. enda järel ukse. Kolm rasket lukku keerab turvamees imekähku kinni.
Fuajees võetakse väike pits. Siis on aeg minna. A. süütab tänaval sigareti. Lõpuks on see tehtud. Pesumasina võlli esmapatent on peagi käes. Vaid mõned aastad ekspertiisi. Aga Ekspert on tubli, ta saab hakkama, teda võib usaldada. Kusagil tuleb vaid hommikuni tiksuda ja siis Raplasse auto järele.
A. jalutab vanalinna poole, hing laulmas. Ei ta enam märka, et kõrvalhoovist hiilib selja taha üks pime vari...

Bolivar ja Juht Rootsi-Ameerika liinilaeval

Veidrate asjaolude tõttu sattus üle aastate näppu killuke ammuunustatud kirjavahetust. Kentsakas lugu, aga päris meeleolukas.

***

Ajalooürikud vaikivad, aga mina ei saa enam varjata enda käes olevat informatsiooni.
Tuntud vabadusvõitleja Simon Bolivari ja eesti soost kontrabassikunstniku Ludvig Juhti kohtumine Rootsi-Ameerika liinilaeval leidis tõepoolest aset.
Unustamatu, pilvine pealelõuna 18. mail 1938. Härra Ludvig Juht Bostonist on teel kodumaale suvepuhkust veetma. Senor Simon Bolivar aga reisib Rootsi sanatooriumisse ravile. Bolivar on juba vana mees, kepi ja habemega, aga endiselt on tal seljas tulipunane kindralirüü. Tema pilk on suunatud kaugusse, kuni kuuleb enda kõrval köhatust. (Edasine vestlus algab inglise ja jätkub hispaania keeles, meie aga tõlgime kõik kodumaa keelde, eks ole?)
Ludvig: “Vabandage Vana (kuidas siis tõlkida “old chap”?) ega teil piibu jaoks tuld ei ole.
Simon: “Mul on kahju, Senor. Olete te ameeriklane? Ega te juhuslikult hispaania keelt ei oska?”
Ludvig: “Aga loomulikult. Viibisin hiljuti Lõuna-Ameerikas ringreisil. Olen Ludvig Juht Bostonist, mängin kontrabassi. Rahvuselt olen aga eestlane ja nüüd teel kodumaale, kus pole palju aastaid viibinud.”
Simon: “Rõõm tutvuda, Senor. Minu nimi on Simon Bolivar, praegu rohkem vanaduspuhkusel. Elan oma villas kaunis Venezuelas.”
Ludvig: “Tuhat ja tuline! Kas tõesti seesama Simon Bolivar, vabadusvõitleja? Teie kuulute ju rohkem eelmisesse sajandisse, kulla mees!”
Simon: “Nojaa, teil on muidugi õigus. Soovite ehk klaasikese brändit? Ma ei oskagi öelda, mis on minu pikaealisuse saladus. Alles päris viimasel ajal on tervis veidikene alt hakanud vedama. Nüüd sõidangi kuulsasse Södertälje sanatooriumisse, et pisut puhata ja jõudu koguda. Ütlete end eestlane olevat? Pole sellisest rahvakillust varem kuulnudki!”
Ludvig: “Oo, milline maitsev brändi! Viib lausa keele alla. Aga vaadake, Eesti – see pole üksnes rahvus, vaid meil on lausa oma riik! Alles paarkümmend aastat, aga teeme suuri edusamme. Vabadusvõitlus vabastas meid Vene ikke alt, täpselt nagu teiegi võitlesite Hispaania kolonisaatoritega.”
Simon: “Kas tõesti!? Lubage, ma surun teie kätt. Kui kahju, et meie Venezuelas pole vaprast eesti rahvast midagi kuulnud! Kas too veetlev proua, kes just salongi astus, on teie abikaasa?”
Ludvig: “Jah, tõepoolest. Vabandage mind hetkeks....Elviire, palun mine kajutisse laste juurde tagasi! Ei mingit vaidlemist. Mul on huvitav vestlus käsil. Ole kallis!....Niisiis, minu meelest tuleks mõelda, kuidas Lõuna-Ameerika rahvad ja eestlased teineteisest teada saaksid. Ma hangin Eestist mõned raamatud ja saadan nad teile Rootsisse, kas sobib? Siis, kui kodumaale jõuate, saaksite oma avastusest teada anda.”
Simon: “Väärt mõte, kallis Senor Juht. Soovin, et mul õnnestub teie heateole samaga vastata. Kuidas vaid raamatuid kaugest Venezuelast Eestisse toimetada?”
Ludvig: “Oo, see ei ole raske ülesanne. Igast Lõuna-Ameerika sadamast võib leida Eesti meremehe. Meie oleme suur mererahvas! Küllap Eesti meremees kodumaad külastades teie raamatud kohale toimetab.”
Simon: “Suurepärane, siis on kokku lepitud! Homme paneme kokkuleppe paberile. Oo, vabandage mind, aga pean nüüd lõunauinakule asuma. Väsimus juba kontides.”
Ludvig: “Pole midagi, Vana! Põõnake hästi!”
Nii lõppes kahe suurvaimu vestlus. Järgmisel päeval tehti tõepoolest kirjalik leping, mis aga paraku igaveseks täitmata jäi. Härra Simon Bolivar suri paar kuud hiljem Rootsis, jõudmata kunagi tagasi kallile kodumaale. Härra Juht unustas aga Pärnu rannas hullates lepingu sootuks ja sama juhtus kahetsusväärsel kombel ka minu, tema tollase erasekretäriga.
Lepingupaber läks kodumaal kaotsi ja meie härra Juht’iga lahkusime Tallinnast päikeselisel laupäeval septembris 1938, et mitte kunagi enam naasta. See oli kõige kurvem päev minu elus!
Nüüd on minuni jõudnud kuuldused, et Eesti Rahvusraamatukogus on avatud Lõuna-Ameerika tuba, mis kannab Simon Bolivari nime. Kindel see, et meie omal ajal allkirjastatud leping üles leiti ja minu kallite suurvaimude idee teostamist leidis! See on rõõmustav uudis vanale mehele, kes juba liiga väeti, et vana kodumaad külastada. Soovin oma kallile Eestile kõike paremat!

Austusega,
Eugen Kobras
Boston, Massachusetts

Sügisõhtu bluus

Et siis bolognese Vapianos, misjärel põhjalik põrandakoristus, misjärel Kaia Kanepi monotoonne pallipaugutamine, misjärel hoomatav hulk Harry Enfieldi ning Monty Pythonit juutuubis. Kui keegi teine su elu lõbusaks ei tee, peab ise üritama.

Sündinud põgenema

Eilne "Punane elavhõbe" sundis mõtlema, kaugel ma ise seadusetuse aegade kriminaali saatusest olin. Põlvkond ju õige. No tegelikult vist päris kaugel ikka. Polnud mul sihukest julgust ega pealehakkamist. Armastasin asju, mida teadsin ja tundsin. Kuigi kambaga kaasajooksmine oleks toona päris lihtne võinud olla. Meil klassis seda spekulandijuttu ikka räägiti ja mitte vähe. Seda muidugi ei tea, palju neil lugudel tõepõhja taga oli.
1995. aasta kooli kokkutulekul nägin siis esmakordselt selle tüüpärika lähedalt ära, kellesuguseid ka filmis näha sai. Kiilaks aetud pea, nahktagi, dressipüksid ja tossud. Mu enda klassikaaslane. Jäi ka mu viimaseks kokkutulekuks ja hiljem neid inimesi kohanud pole.
Aga see eile õhtul teleris näidatud "Punane elavhõbe" oli ikka kaunis armetu. Vägivalda ja jõhkrust näidati mõnuga, aga karakterid jäid lihtsustatud karikatuurideks.

Kingitus

Sain sünnipäevakingiks veidi virtuaalraha, et veebipoest muusikat osta. Tekitas omajagu elevust ja viis mind pikkadeks tundideks arvuti taha mälestusi lappama. Ma ju selline veidrik, kes minevikumälestusi dateerib laulude abil. Mäletan täpselt, kus olin ja mida mõtlesin kui seda lugu kümneaastaselt kuulsin. Või toda teist kuueteistkümneselt.
Pea kuu aega on olnud vahva otsida ja otsustada, mida sealt poest osta. Enamasti asju, mis peaaegu unustusse vajunud ja raskesti kättesaadavad. Või siis hoopis uued ja hiiglama mõnusad. Raske on olnud ka. Paljudest armsatest lauludest tuli paratamatult loobuda. Aga igatahes saan nüüd vapustava playlisti teha. Sellise, millest kiiresti ei tüdine. Paremat kingitust poleks minusugusele teha saanud. Aitäh!

Ja muuseas - täna on 3. september.

Näoraamatulood

Sõbrakutse esmapilgul täiesti tundmatult inimeselt. Just mõtlesin, et seekord enne "ignore" vajutamist õige kirjutan ja küsin, et kes ja miks? Aga enne kuskil mälusopis midagi liikus. Guugeldades selguski, et kunagine klassikaaslane, keda viimati nägin pea 20 aastat tagasi.
Uurisin siis, palju toona umbkaudu kahekümneviiest lõpetajast ennast veel näoraamatus peidab. Mõni üksik vaid. Paljud preilid on ilmselt vahepeal prouadeks saanud ning mitmed nimegi vahetanud. Aga ikkagi vähe. Ühtlasi selgus, et nägupidi mäletan ehk ühte kolmandikku klassikaaslastest. Mõni nimigi ei ütle enam midagi. Jube kiiresti on aastad möödunud.

Tagasihoidlik vaikne kaabakas

Jätsin nimme lugemata kõik netikirjutised selle nn kurikamõrvari kohta, igasugustest kommentaaridest rääkimata. Aga täna tuleb postkasti Päevaleht ja sunnib rasvase punase pealkirjaga avalehel ikkagi teemat uurima. No ok, mida meie uuriv ajakirjandus siis on avastanud?
See kurikamõrvar olla üks tagasihoidlik, suurepäraste kutseoskustega vanalinna kokk, kes alati täitis kõik ülemuse käsud ja kunagi vastu ei vaielnud. Kinnise loomuga pereisa, kelle väikesteks harrastusteks olid aeg-ajalt vägistada ning nähtavasti ka tappa. Meel läheb igal inimesel vahest mustaks ja tuleb ennast kuidagi välja elada. Aga muidu oli ühiskonna kuri vaenlane tähelepandamatu hall tegelane nagu me kõik. Ei midagi hullumeelset ega eriskummalist. Mõrvahommikul jalutanud ka Snelli tiigi äärest rahumeeli tööle. Töö tuleb ära teha ja ülemäära juttu ajada ei maksa.
Nojah. Eks klassikudki kirjutavad, et vaikne mõrvar on see kõige hullem.
Eesti tublisse ja tervesse ühiskonda, kus igaüks oma asjadega ise hakkama peab saama ja teise inimese mured kedagi ei huvita, sobib selline mõrvar nagu rusikas silmaauku.

Pühapäevane filmiõhtu

Eilse koduse päeva lõpetasime koguni kahe järjestikuse filmiga. Üllatavalt jõuetekohane tundus.
Taarka tikkus rohkem unenägudesse kui Kellad. Justkui mäletan, et trügisin unes kusagil laulupeol või muul taolisel rahvalikul üritusel vägisi soololauljaks. Ehkki hääl oli nõrguke ning lauluoskused rohkem pentsikud.
Taarka tundus Eesti filmi kohta päris nauditav. Tehtud hoole ja armastusega. Seto laulutraditsioonid on mulle kaunis võõrad, aga sealsete elukommetega olen paari raamatu põhjal kokku puutunud. Kogukondlik sotsiaalne taust oma reeglitega, millest üle lihtsalt ei astuta. Individualistliku eestlase jaoks parajalt võõras ja uudishimu tekitav.
Taarka lugu oleks ju võinud veel palju traagilisemana kujutada. Püherdada vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses, mis vaesele rahvalaulikule terve ta elu osaks sai. Aga kuidagi suudeti omajagu huumorit ja optimismigi filmi ära peita. Siiri Sisaskit oli mõnus vaadata ka ja Tõnu Oja muidugi alati.
Veidi rohkem raha kulutades saanuks muidugi enam tagamaad avada. Ja ehk filmi muidu ka suursugusemaks muuta. Aga setokeelne film on haruldus ja esimene katsetus aia taha küll ei läinud.
Ja siis üks viimaseid lugusid Hercule Poirot' sarjast "Clocks". Agatha Christie oskas oma krimkasid mõnusalt varieerida. 12. hooaja ülejäänud filmid viisid David Suchet vapustava Poirot näiteks aururongiga sõitma või siis imepärase aiaga maamõisa, Clocks aga on põnev mõrvarijaht Doveri tänavatel. Segatuna veel kolmekümnendate aastate maailmapoliitika ja reetmistega. ITV Poirot filmid on algusest peale olnud võimatult stiilsed. Kunagi ei ole lahkutud kolmekümnendate ammukadunud idüllist - ehkki Agatha kirjutas ju neid lugusid veel seitsmekümnendatelgi. Romaan "Kellad" ilmus tegelikult näiteks aastal 1967.
"Clocksi" kaunid pastelsed värvid ja Doveri kandi vapustav loodus annavad filmile palju juurde. Ning lugu ise on esimesest minutist viimaseni põnev ja ettearvamatu.
"Clocks" on vast varsti ka ETV ekraanil. Loodan, et 12. hooaeg ei tähendanud Poirot lugude lõppu, vaid David Suchet'l lubatakse mängida ära ka viimased Christie kirjutatud krimkad. Lõpetades muidugi nukra hüvastijätuga "Eesriie langeb".

Tallinn Raekoja tornist

Ühel päikeselisel päeval tegime teoks ammuse unistuse ja ronisime Raekoja torni. Sealt näeb linna hoopis teise nurga alt kui Toompea vaateplatsidelt. Trepp on kitsas, astmed kõrged, ronimisvõimaluse eest pead turistihinda maksma ja reied pärast valutavad. Aga pildid saavad ilusad.

Hooaeg

Kõik tänavapostid hõiskavad, et uus hooaeg hakkab. Nojah kui on lõputult vaba raha, siis võiks ju jah teatrites käima hakata. Koolilapsed mõtlevad juba õudusega järgmisele nädalale. Mäletan minagi neid kella kaheksasi keemia kontrolltöid. Bussi nr 20A litsub end iga hommikuga aina rohkem noori innukaid neide, kes pole isiklikku autot veel jaksanud soetada. Miski asi neid seal Hallivanamehe peatuses ootab.
Mina sügist ei talu. September veel kuidagiviisi saab üle elatud, nädalavahetustel pääseb ehk loodusesse liikuma ja kõik. Aga siis on juba liiga külm ja pime. Ja nõnda pool aastat järjepanu. Detsembris tänu Pöffile ja pühadele väike puhkepaus, kuid jaanuar seda hullem.
Ei teagi, mis ma siin manan. Elul pole ju tegelikult häda midagi. Saaks veidigi arvuti juurest eemale. Igavusest peab kuidagi võitu saama. Igavus paneb jooma nagu Oskar Luts väga õigesti kirjeldab. Ning seda poleks hoopiski tarvis.
Õnneks on muusika. Ja head raamatud. Accelerando sai lõpuks loetud (lõpplahendus kuidagi pettumus) ja nüüd juba ka Indrek Hargla esimene "Apteeker Melchior". Iseenesest ju küllalt lihtsakoeline krimka, aga keskaegse Tallinna õhustik täpipealt tabatud. Ootan juba Melchiori järgmist seiklust.

Jõuluootus jälle algab

Huvitav on verivärske ametniku mõttemõlgutusi Hajameelse blogist lugeda. Ma ise olen seda tööd nii kaua teinud, et miski enam ei üllata. Ei mõtle ma suurt nende paberite sisulise tähenduse peale, millele alla kirjutan. Võtan stoilise rahuga asjaolu, et kui keegi on siin majas puhkusel, siis mina mõnda asja teha ei saa. Ei erutu üleliia kui arvutiprogramm päevade kaupa jupsib. Asjad on siin alati nõnda olnud ja saavad alati olema. Ametiasutus oma kindlate reeglitega.
Mul on ju siin ka omad reeglid. Ja omad väikesed mõnud. Palju on Eestis meessoost riigiametnikke, kes saavad endale lubada luksust t-särgiga tööl käia? OK, ametikõrgendust nii ei saa. Aga kõrgemal kohal eriti olla ei tahaks ka. Sest seal peab juba allkirja tähenduse peale mõtlema hakkama.
Aga ega tööl tagasi hea olla pole. Nii kui eile uksest sisse astusin, hakkas vastik enesetunne külge. Puhkuse ajal polnud vähimatki häda, aga nii kui siia laua taha istun...
Õnneks leevendas eilseid piinu sushiõhtu sõpradega, mis üle ootuste lõbusaks kujunes. Sushit oli muidugi liiga vähe ja see kadus taldrikutelt sekunditega. Aga samas oli tore kõrvalt vaadata HD-kontserdikanalilt Snow Patroli ja lihtsalt mõnusasti juttu ajada.
Nojah. Nüüd peab kuidagi ülejäänud nädala ka veel vastu pidama. Ja siis järgmise. Ja järgmise. Millal need jõulud nüüd tulevadki?

Rootsiretk 2010

Esmaspäev, 17.august

Millegipärast (reisiärevus?) olime eelneval ööl kehvasti maganud ja nii keerasimegi kohe laeva jõudes magama.
Pärast aga - laevakajuti Scrabble. Erakordselt tore ajaviide.
Öö laevas möödus vaikselt ja meri oli ka rahulik. Hommikul oli ainus soov juba autosse pääseda ja sõitma hakata.

Teisipäev, 18.august

Stockholmist saime kenasti autoga välja ja leidsime õige E18 otsa lihtsalt üles. Lootuses uimasust peletada tegime Shellis latte-peatuse (Bålsta ja Enköpingi vahel). Mõõnus!
Avesta poole sõites nägime esimest paljudest teeremontidest Rootsi teedel. Neid oli tõesti rohkesti! Kummaline oli see, et 2 või 3 korral oli ühe sõidusuuna sulgemise tõttu pandud foor liiklust reguleerima, kuid siiski lisaks foorile oli ootel olnud autokolonnile ka "lapsehoidja" pandud. Nimelt vedas rohelise tule korral kolonni remondikohast läbi vastav vilkuritega auto, millel oli rootsikeelne tekst - järgne mulle!

Eesmärk oli ühe rutuga kaugemale põhja jõuda, seepärast väga ringi ei vaadanud. Enne kui Hedemoras käisime korraks metsas ja ostsime kohalikust Hemköpist nosimist. Kusagil õnnestus põlv valusaks lüüa, nii et enne Morat oli päris mure liikumise pärast. Aga õnneks järgmiseks päevaks asi peaaegu unustatud.

Moras sattusime Vasaloppeti radadele. Muidu on see selline laisk ja mittemidagiütlev linnake. Kas puuhobune on Mora või kogu tohutu Dalarna maakonna sümbol? Igatahes ühe sellise otsa kohe Moras komistasime. Tundus, et olime seal ainsad, kes omavahel rootsi keelt ei rääkinud. Turismihooaeg tundus Rootsis läbi olevat. Jäi küsimus, palju veel põhjapoole põrutame. Oxbergis maanteelt lahkumise otsus osutus õigeks. Öö veetsime imekaunis paigas järvekaldal. Ja taas mitte kaugel Vasaloppeti radadest. Mõned kohalikud käisid suplemas, aga rohkem meid ei tülitanud keegi. Peale vägevate puravike, mis otse telgi kõrval kasvasid. Öösel algas pidev vihmasadu, mis ei lakanud õieti järgmise õhtuni.

Tüüpiline Rootsi mets. Palju suuri kive. Hedemora lähedal Brunnsjöni orienteerumis- ja suusakeskuses oleval loodusrajal - sel reisil meie esimene jalutuskäik looduses.



Kupoleni tohutust kaubanduskeskusest Borlänges möödume viuhti. Siis me veel ei teadnud, et poolteist päeva hiljem maabume sinnasamma viiendale korrusele ööbima. Poodi?!

Tüüpiline Rootsi elamine on punast värvi ja valgete aknaraamidega. Sedasama ka abihooned. Väidetavalt pakuti kunagi odavalt Rootsi rahvale tööstuse rauajääke kui odavat majavärvi. Ja sealt need punased hooned alguse said.

Mora kanti jõudes tõmbavad kõrgemad mäed taamal juba hirmsasti ligi.

Mora kirik, pärit lausa 13. sajandist. Siinsamas kõrval on igal varakevadel 90 km pikkuse Vasaloppeti finish. Korra on Raul Ollele siin võitjapärg kaela pistetud.

Rootsis on päris palju kitsaid sildu, kus autod korraga ühes suunas sõita saavad. Oxbergi lähedalt leidsime aga sellise "üheautosilla", kus autod niigi kitsukest teed veel rongidega jagama peavad.

Maagiline õhtuvalgus Oxbergi järve ääres. Kohalik rahvas käib seal suplemas, meile oli see väga sobiv telkimispaik.

Õnneks oli katelok, mida priimusel soojendada sai. Ei pidanud kordagi sooja toitu restoranist nõutama.

Maagilised pilved ja mäed. Oxbergssjön.

Hommik Oxbergi järve kõrval. Öösel alanud vihmasadu peab parajasti pisukest pausi. Kahjuks vaid üürikeseks hetkeks. Läbimärk telk juhtis meid järgmisel õhtul ootamatult Borlänge Kupolenisse.

Kolmapäev, 19. august
Oxbergist sõitma hakates lootsime mägedes päikest näha. Ümbrus oli aga õige hall. Hommikusööki jõudsime võtta alles Åsenis, peateelt kõrval asunud mägikülas. Õnneks jätkus viitsimist ilusa vaatega koht üles leida.
Sealsamas kõrval udune ja peegelsile järv Åsdammen, parklas silt: lubatud vaid kohalikele kalameestele. Polnud seal parajasti ühtegi märgata.
Peagi algasid tee ääres tohutud rabametsad, mis jätsid mulje, et oleme Rootsi metsikumasse ossa jõudnud. Mäetipud kadusid vaikselt udussse. Kusagil viis rappa väike laudtee, mida mööda siis kõndisime. Linnuvaatlustorni otsimiseks tundus liiga märg. Pealegi ootas Fulufjället.
Fulufjälleti rahvuspark on mägedesse igatsejale vist Eestist minnes üleüldse kõige lähedasem paik. Alla 500 kilomeetri Stockholmist. Seal on kümneid kilomeetreid matkaradu, aga pidevas vihmas valisime neist kõige lühema - Njupeskäri koseni viiva. Need paar tundi olid kahtlemata reisi tipphetk. Olime läbimärjad, aga rõõmsad. Fulufjälletis on nõiduslik mets põlispuude, sambla, sõnajalgade ja muidugi uduste mäenõlvadega. Marju on tee ääres rohkesti leida, rootslased korilusega ei tegele.

Edasi sõita oli lausa kahju. Kiirpõige Norrasse näitas, et teed on seal kehvemad ja sildimajandus olematu. Kaardil märgitud korralik maantee Ljordaleni ja Ostby vahel osutus lausa kruusateeks. Aga ega vist eksimisvõimalust tegelikult olnud. Aastaid tallel seisnud Norra mündid kulutasime jogurtile ja pasteedile - maitsvad mõlemad. Ja õige pea olime Rootsis tagasi.

Maantee möödub seal suurtest mäesuusakeskustest. Praegusel aastaajal kõik tühjad ja lumevabad. Sälenis jõudsime enda teadmata Vasaloppeti stardipaika. Nojah - Morast 90 kilomeetrit. Aga sinnapoole me tagasi ei sõitnud. Maantee 71 maantee 70 asemel. Kolm korda kihutas meist mööda üks väike veoauto (kiirusega vähemalt 130 km/h 90 alas). Mingi kullerauto ühest punktist teise kiirustamas?

Vihma muudkui kallas. Märg telk kuivas aeglaselt ja kämpingud ei kutsunud sugugi. Otsime Borlänges hotelli? OK, aga ülemäära kulutada ei taha. Scandia ja teised tundub liiga kallid. Ehk näkkab Falunis? Sinna jõudes tuleb Jutikul mõte bookinghouse'ist uurida ega tänaseks midagi odavat veel kinni panna ei saaks. Tundub uskumatu mõte - kell juba üheksa läbi. Aga ometi see õnnestub. Milleks see iPhone kõik võimeline pole. Ümbruskonna odavaim peatuspaik Kupolen Borlänges: odav öö kaubanduskeskuses 770 krooni.

Tuba õnnestub kinni panna, aga hotelli sisse saamist see veel ei taga. PIN-kood välisust ei ava, proovime kuidas iganes. Telefonikõne abil saame majja sisse, aga mitte liftiga üles. Helistame taas väsinud häälega valvemehikesele. Selgub, et lifti vastas on turvakapp ja seal sees toavõti, mis lubab viiendale korrusele sõita ja tuppa sisse pääseda.

Tundub täiesti sürr - mobiilist bookimine, telefoni teel saadud koodide abil kaubanduskeskusesse sisenemine ja lõpuks oma tuppa jõudmine... issanda teed on kummalised! Ja kui me suvalises bensukas guugeldasime, siis sõitis meist mööda auto, millel oli numbrimärgiks - GORILLA (vist oli Toyota Corolla). Ju siis Rootsis ei nõuta taolisel numbrimärgil vähemalt 1 numbri olemasolu.

Uh. Pea valutab ja väsimus pikast päevast tahab maha murda.

Kusagil tee peal kohatud kosk. Vett on Rootsis palju nagu metsi ja mägesidki. Maalilisi järvi ei jaksa vist kohalikud kuidagi ära imestada - neid on seal lõputult palju.

Aseni küla juures lubas kaart meile maalilist vaadet. Niikaua sõitsime ringi kuni üles leidsime.

Iga kilomeetriga jõudsime aina metsikuma looduse rüppe.

Matkaraja puhkekoht, seinal mitmes keeles linnuliikide nimekiri.

Asdammeni tohutu vaikne järv hommikuses vihmas ja udus.

Fulufjälleti rahvuspargi külastuskeskuse tohutu klaassein. Seina taga ürgraba.

Turvalised, hästi sildistatud matkarajad Fulufjälletis.

Taas kohtuvad vesi ja mets.

Võib vaid aimata nende kivikaljude kõrgust. Oleme 800 meetri kõrgusel.

Rootsi kõrgeim juga. Kui vaid seda udu segamas poleks.

Fulufjälleti mägedes hämmastas looduse lopsakus. Seal uitaks hea meele ja korraliku ilmaga päevi.

Norra piiri lähedal. Mäed on kõrged ja vaated oleksid meeletud kui...

Stoa kanal Norras. Kunagi parvetati siin puitu.

Neljapäev, 20.august

Uudistame natuke hommikul Falunit kuid midagi väga toredat silma ei jää. Korjame turistinfost paar voldikut ja sõidame Stabergi vasekaevanduse meistri endisesse elukohta. Seal on selline rahulik maaidüll, vaatepilt umbes nagu tublis Eesti suurtalus. Õunaaed ja köögiviljad ja korralik puumaja kõrvalhoonetega. Ehk mitte barokkstiilis nagu Stabergis, aga muidu küll. Nurga tagant algavad vasekarva väljad.

Sandvikenis paistab kaardi pealt suure järve vahelt tore tee läbi sõitvat. Läheme siis seda uudistama. Aga tegelikult varjutavad mõlemale poole tammi ehitatud majad vaate ning teetööd ei luba eriti kusagil peatuda.

Kihutame edasi, jätame Gävle vahele ning keerame E4 peale. Kusagil seal paistab tee kõrval huvitav hiinapärane ehitis Draakonivärav. Kaubanduskeskus ja hotell. Uudistama ei läinud. Sõitsime hoopis Örbuhusi, kus kunagi istus vangis kukutatud kuningas Erik XIV. Vaid mõned kilomeetrid eemal asub kaevanduslinn Dannemora oma tohutute rauakaevandusaukudega. Millegipärast pole turiste ega pääse ka kaevandusi endid uudistama. Pildistame siis eemalt, mis vähegi paistab. Igatahes ulatuvad kõige sügavamad kaevandused 500 meetrit maapõue ning rauda kaevandati siin juba 16. sajandil.

Kiirnuudlid parkimisplatsil soojaks ja edasi Öregrundi, kus meid juba lahkelt maitsva hautisega oodatakse. Paistab mõnus mereäärne linnake, pisikese sadama ja kitsate puhtate tänavatega. Kuritegevus sisuliselt puudub ning naaber tunneb naabrit. Pärast jalutuskäiku DVD "Geisha memuaarid". Ootad ehk rohkem kui pakutakse. Kuigi film on hirmus pikk. Miks jaapanlased seal omavahel rääkides inglist murravad? Hämmastav.

Olgu veel märgitud, et rootslased on vägevad hobusekasvatajaid. Neid loomi on tee kõrval palju rohkem kui lehmi või lambaid. Valgeid hobuseid ja riietatud hobuseid. Ühe korra näeme ka pullikarja. Ja esimest kassi alles Örbuhusis.

Maalitud kivi jalgrattateel kus me tegelikult sõita ei oleks tohtinud. Kaardil lubatud alternatiivtee Falunisse osutus olematuks ja sundis meid kiirteele naasma.

Faluni linna sümbol on vist sokk. Selliseid kirjuid eksemplare paistis seal mitu.

Toredad humalapostid - tundusid mulle oma lihtsuses väga võluvad. Tahaks oma aeda kubagi midagi sellist teha.

Faluni lähedal Stabergis kaevandati kunagi innukalt vaske. Kaevanduse omanik oli rikas mees ja võis endale lubada toredat maamõisa uhke barokkaiaga. Nüüd seda eurorahade toel vaikselt taastatakse. Mõnus koht jalutamiseks.

Meeltesegadushoogude tõttu või hoopis võimuvõitluse tulemusena võimult kõrvaldatud kuningas Erik XIV leidis siin oma õnnetu lõpu. Pandi arseeni toidu sisse. Nüüd ümbritseb kunagist vangilossi uhke park. Olime seal ainsad turistid.

Üks üpris viinamäe teo sarnane elukas.

Dannemoras kaevandati pikki sajandeid rauamaaki ja kaevandusshahtid ulatuvad 500 meetri sügavusse. Kahjuks jäi mulje, et matkarada on hooletusse jäetud.


Reede, 21. august
Hommikul istume kohvilauas ja kuidagi läheb jutt Rootsi majanduspõgenikele. Neid on ka maalilises Öregrundis ja mitte vähe. Süüriast ning Eritreast, Somaaliast. Paljud naudivad Rootsi riigi suurepäraseid toetusi, aga pole oma eluga ikkagi rahul. Eestlased ja teised Euroopa Liidu sisserändajad ei naudi nii suuri privileege. Mõte läheb vägisi sellele, et need võõrad rahvad ikkagi rikastavad Rootsi ühiskonda. Mis sellest, et on probleeme ja arusaamatusi. Tundub ikkagi märgatavalt sümpaatsem kui eestilik rahvusriigiihalus.

Vahepeal tuleb Rakveres sündinud kiisu Hanna toitu nõudma. Kasutab selleks kõiki oma kassilikke võlusid. Ja muidugi saab, mida tahab.

Öregrundis elav Marju viib meid Forsmarki tuumajaama vaatama. Taas üks koht, kuhu ei osanud arvata end sattuvat. Päris tasuta lubatakse reaktorite kõrval asuvasse vaatetorni, kust avaneb uhke vaade tohutule jaamale ning ümberkaudsetele metsastele saartele.

Ja siis ongi meil aeg hakata sadama poole sõitma. Teeme kiire vahepeatuse Uppsalas kuid näeme vähe - siiski piisavalt, et tagasi tahta. Stockholmi sisse sõites satume reedeõhtuse tipptunni ummikusse ja venime 10 km/h päris mitu kilomeetrit. Ja tagatipuks õnnestub valele teele keerata ning selle asemel, et otse sadamasse saada, eksleme sinna läbi keskklinna - kuid siiski suht ladusalt. Sadamasse jõudes oleme suht närvilised, sest laeva väljumiseni on vaid 35 min. Kuid peale meid tuleb veel 2 autot ja tuttavlik on järjekorras seistes peeglist piiludes nende näol tuttavat kergendust ja rõõmu näha: ikkagi jõudsime!

Kiisu Hanna. Pärit Rakverest, endine tänavakiisu, resideerub hetkel Öregrundis.

Forsmarki aatomielektrijaama vaatetornist avaneb vapustav vaade ümberkaudsetele saartele.

Üks Forsmarki tuumajaama reaktoreid, see kõige uuem. Rootsi pole kinni pidanud poliitilisest otsusest tuumaenergeetikast loobuda. Selleski jaamas on tõenäoliselt sadu töötajaid.

Forsmarki imetore külatanav. Ometi on mõni maja ka valge, taamal paistab kirik.

Uppsalas oli meil väga vähe aega ja ei näinud me suuremat midagi. Leidsime tuleviku tarbeks ühe toreda söögikoha.

Laeval pärast keerulisi seiklusi Stockholmi liikluses.

Veered laisalt, aeg

Päevad veerevad laisalt, ainult neetult kiiresti. Ma olen ise ka laisk, lihtsalt veel üks heaoluühiskonna parasiit. Ainult harva veel tõuseb kusagilt sisemusest protest. Aga ei jõua mõtetest kaugemale.

Mitmele poole oleme jõudnud. Alliklepa imeliselt läbipaistvat merevett nautima näiteks. Jutik leidis samalt rannalt imelisi kivisid ja tahab hirmsasti tagasi. Homme siis vist lähemegi.

Sel õhtul kui raju purustas puid ja kirikuid Tartus ning Väike-Maarjas, olime Raplas Jaan Tätte kontserdil. Seal ei juhtunud muud kui see, et võimendus ütles keset Maarja-Liisi laulu üles. Ja kadunuks ta jäigi. Kaugemal seisnud publik ei kuulnud äkki akustiliseks muutunud kontserti enam suuremat. Aga eks tuldigi rohkem kuuma koera ja õlle pärast.

Sünnipäev sai samuti taas mööda. Number suurem. Kingiti võimalus veidi oma lemmikmuusikat osta. Eks olengi nüüd mitu päeva mööda mälusoppe ringi rännanud. Ammu kadunud pärleid otsides ja mõne ka leides. Uuele ei julge ju kallist raha niisama kulutada.

Kumus on Mägi ja Finch ja Ormisson ja Lukk oma suurepärase neoimpressionismiga ning korrus kõrgemal töötavad tublid Nõukogude naised. La Rochelle'i ja värvikirevate Saaremaa maastikuetüüdide kaudu jõuad hetkega karmi krunniga Lydia Austerini, kes Stalini-aegses ringvaates julmalt klaveri taga komponeerib.

Kusagile vahele mahtus mõnus vaikne piknik punaste sõstarde ja peaaegu merevaatega. Ning põnevik Salt, mis tutvustab põhjelikult Angelina Jolie pruntis huuli ning ei peatu hetkekski. Mis selliste filmide juures pigem pluss kui miinus.

Järgmisel nädalal ootavad meid Rootsi tundmata maanteed ja mäed. Ning siis on suvega vist kõik. Sun rakkaus on mun valtatie.

Turr :)

Turr on selline ootamatult tore loom.

Parempopulism kogub hoogu

Tõsiselt vihastasin täna kui lugesin, et IRL-i nõudmisel on lõpetatud mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise ettevalmistamine. Ka mitmed muud signaalid näitavad, et isamaalased kavatsevad valimiste eel äärmuslikumaid parempopulistlikke positsioone võtta. Ega see mingi üllatus muidugi pole, sest säärasele poliitikale on ühiskonnas tellimus olemas. Aga et seda kaarti hakkab kasutama seni küllaltki tolerantselt käitunud peavoolupartei, tekitab küll nördimust. IRL on langenud minu tulevastes valikutes isegi reformist allapoole.

Laiskvorsti nädal

Jah, nüüd on ta läbi. Teisipäevast pühapäevani jälgisin peamiselt kergejõustikku. Eesti, Soome ja Eurospordi vahel ringi hüpeldes saab umbes sellise spordiülekande nagu ise tahaks vaadata. Häirisid Osila ja Kallase kommentaarid Aafrika päritolu jooksjate pihta. Võiks ikka endale selgeks teha, mis vahe Aserbaidzhaani naftadollarite abil riiki esindama hangitud etiooplase ja Mo Farahi vahel, kes 9-aastasest peale Inglismaal elanud ja kogu sporditee seal läbi teinud. Ei saa inimest tema nahavärvi pärast sildistada. Palju on tüüpidel veel õppida.
Aga tore nädal oli. Mina vaimustunult brittide poolt nagu ikka ning võitsidki poisid ja tüdrukud kamaluga medaleid. Eesotsas vapustava Mo Farahiga, kes loodetavalt paari aasta pärast Londoni olümpial ka Aafrika jooksjatele tõsiselt vastu astub.
Eestil seal Barcelonas hästi ei läinud, nagu põhjamaadelgi. Aga kui ikka neid medalivariante on umbes maksimaalselt kolm, siis on ikka väga suur võimalus, et loodetut ei tulegi. Isegi hästi läinud meil viimastel aastatel.
Laupäeval käisime vahelduseks Viinistus "Kivist külalisi" kaemas. Ei pakkunud Kivastik seekord tavapärast elamust. Ed. Vilde ülipõnevast elust on kahetunnist tükki raske teha ka. Jääb paratamatult episoodiliseks. Kirjaniku ja ajakirjaniku Vildeni tegelikult ei jõutudki. Noorest mehest saab sekunditega rauk ja ülekohtuselt naerualune.
Pärast hakkasin mõtlema sellele Palusalu paralleelile. Saan aru küll, miks Kivastik seda kasutas, aga veidi tundus kohatu. Palusalu on muidugi kuulus, aga ta tuli ju olümpiavõitjaks 1936 kui Vilde juba surnud ja maha maetud. Mis võistlejad valitsuse kingitud maja peale nad siis olla said. Eestil oli juba Vilde eluajal mitmeid maadluse olümpiavõitjaid. Võinuks küll selle oma maja loo kuidagi teistmoodi lahendada. Kui oli just vaja sellele episoodile nii suurt tähelepanu pöörata.
Kivastik janditab veidi ülemäära seekord. Ei jõua selle tükiga Vildele lähedale ja hoopis ei jõua tema kaasaegseteni. Ei läinud mulle tema lugu hinge.