Üleliigsel päeval

29. veebruar on ühe mu kunagise kursavenna sünnipäev. Ta on niisiis üks neist, kes iga nelja aasta tagant korralikult pidutsevad, mitte igal aastal häbelikult kõrvale ei hiili. Palju õnne, Mart! Kus iganes sa täna ka ei viibi.
Viimasel ajal oleme haaratud uue Mufti võimalusest. Päris täpselt ei teagi, mis sest lõpuks välja tuleb. Igatahes oleks ta koguni punane ja vanast Muftist veidi pikem. Sama värvi kui mu lapsepõlve Punane Elevant! Igasuguseid pabereid ja läbirääkimisi on selliste asjadega ikka tohutult. Ehk läheb õnneks.
Muidu on veebruar enamasti tähendanud kodus istumist. Talve lõpp pole mind kunagi inspireerinud. Pärnus oli küll üks tore päev vahepeal. Saatpalu & Rebane esitasid Dagö laule mingi rannaspaa nukras konverentsisaalis. Suutes ometi sealgi vapustava meeleolu luua, eelkõige oma isikupärase oskusega lugusid jutustada.
Lisaks olen lugenud Barbara Cartlandi armastusromaani ja Karl Ristikivi päevikut. Omamoodi kurvad eksemplarid mõlemad. Cartlandi ühe eksperimendi tarbeks, Ristikivi puht ajaloolisest huvist.
Tegime ka veidi kevadsuviseid reisiplaane. Juba mõtlen Palanga-sõidu muusika peale ja avastan, et kodus on niipalju autosõbralikku mõnusat staffi, et tunnid jäävad seks tarbeks neetult lühikeseks.
Ah jaa ja meeleavaldus muidugi ka. Kuis siis seda unustada saaks. ACTA tõi Vabaduse platsile üllatavalt palju rahvast. Muidugi mitte niipalju kui oli Facebookis lubajaid. Aga siiski piisavalt, et võimuülburid hetkeks kõikuma lüüa. Euroopa Parlamendis on nüüdseks sisse antud 2,4 miljoni allkirjaga ACTA-vastane petitsioon. Ehk võetakse mõistuse häält kuulda.
Kevad võiks tulla.

Külma talve imesid - Keila-Joa ja Türisalu

Hommikul voodis tuli mõte. Cafe Tipos kiire hommikusöök ühes ootamatult varajase vastlakukliga ja siis Keila-Joale pildistama. Autoraadio räägib öistest temperatuuridest, mis ulatusid -34 kanti. Aga kella kaheteistkümne paiku vaid paarikümne külmakraadi ringis. Ja vaatepilt, mis avaneb, on peaaegu ebamaine. Vaba vett on üllatavalt palju ja tema kohal päikeses tantsiv aur. Samamoodi aurab suuresti jäävaba Läänemeri.

Päikese karge sära

Meenutan mõningase härdusega vanu Ikarus-busse. Selliste ilmadega nagu praegu läksid nende aknad alati umbjäässe. Ja siis pidid kindaga sinna jää sisse augukesi tekitama, et aru saada, kus parajasti oled. Muidugi polnud bussis sees oluliselt soojem kui väljas. Parem juba seista kui lõdisedes istuda. Kuni karvkasukalised olevused hingeõhuga atmosfääri soojaks kütsid.
Eks olid siis ju rohkemgi kui praegu tänulik sooja kodu eest. Bussipeatusest veel kümme minutit vändata. Ja isegi kui veel pimedas kuuris taskulambiga puid toomas pidid käima ja hiiglama kaua ootama, enne kui üleriided maha said koorida. Veel üks tunne, mida enam kogeda ei saa: seista toanurgas selg vastu kuuma ahju.
Aga külmaga harjub. Märksa paremini kui kuumaga. Pärast tundub mõni miinuskraad tõelise rannailmana.

Rock and roll

Veebruari Uncuti kaanel on unustamatu Creedence Clearwater Revival ja kaasas plaat nimega "Bad Moon Rising: 15 laulu Creedence'i vaimus". No loomulikult ei suutnud ma ostmata jätta - viimasest loetud muusikaajakirjast ongi liiga palju aega möödas. Plaadilt leiabki mõned lihtsalt fantastiliselt asjad: laulud varem tundmata bändidelt nagu PG Six ja Natural Child. Aga kahjuks kõrvale ka äärmist veidrust või siis sugugi mitte inspireerivat kekutamist.
Uncuti tegijad poleks nagu mõistnud, et Creedence oli oma põhiolemuselt puhas rock'n'roll. Just selle õige lisadoosiga varustet, mis pärit sügavast Lõunast ja California palmide alt. Ka nende viimane tõeline plaat ja minu arust üleüldse parim "Pendulum" on lugude pikkusest ja elektrioreli sumedusest hoolimata eelkõige lihtne ja maalähedane. Svingib nii, et kurat keskööl ristteel ootamas. Nojah, õnneks on Uncuti vennad vähemalt leidnud Dan Bairdi - venna, kes on oma karjääris olnud nii Creedence kui Creedence olla saab.
Aga tõelise maiuspalani, CCR-ist rääkiva artiklini, ma polegi veel jõudnud.

Ju siis on jaanuar

Kuidas siis 2012. aasta algus kokku võtta? Pidev komputeriseeritus nagu ikka. Vähesed puhkepäevad lendavad linnutiivul, tööl aga aeg seisab. Õhtuti palju jalgpalli, millega seonduvad kurjad kirumised ja valusad pettumused. Minu tüüpiline tusameelne talv.
Sherlockit on omajagu olnud. BBC näitab hetkel uusi osasid oma toredast sarjast, kus vana Doyle'i lood tänapäeva toodud. Ja muidugi põhjalikult ümber muudetud, sest kuidas sa ikka 19. sajandi õhkkonda siia ilma tood? Kõikvõimalikud tehnilised vidinad, tänapäevased väärtushinnangud ja tappev tempo. Samas on karakterid hästi õnnestunult välja joonistatud.
Hollywoodi Sherlock Robert Downey'ga peaosas on teist teed läinud. Jätnud tegevuse näiliselt Doyle'i aega, aga asetanud kogu krempli kaasaja märufilmi võtmesse. Toimib niikaua, kuni on nutikat dialoogi ja ajastu vaimule vastavaid interjööre. Kui märuliks läheb ja aegluubis peks hakkab, tundub see ülepingutatud. Ma saan aegluubis peksust aru sellises ulmekas nagu Matrix, aga 19. sajandi Inglismaal?
Nagu neil alati kombeks, tahavad jänkid ka seekord Moriarty'st hullu maailmahävitajat teha. Tema kurjad plaanid on mastaapsed ning kogu ühiskonna saatus ripub Sherlocki ja Watsoni käes. Miks ei võiks Moriarty osav kuritegelik mängur olla nagu Doyle'il? Ma ei usu hulludesse maailmahävitajatesse.
Filmi parim osa on Stephen Fry Mycroftina. Aga teda on ikka selgelt liiga vähe.
Ja lumest ei arva ma üldse midagi.

Minu muusika aastal 2011: laulud

Albumid albumiteks, parima emotsiooni saan enamasti üksikust laulust. Siia jäi nüüd tegelikult vaid umbkaudu pooled mainimisväärsetest tipphetkedest, aga ülemäära pikaks postitust venitada ei saa.

Sharon Van Etten - Save Yourself
Sharonist, New Yorgi noorest daamist ma suuremat ei tea, aga laul haaras mind juba jaanuari algul ja pole tänaseni lahti lasknud. Omapärane hääl, mis ei kõla liiga puhtalt või enesekindlalt. Laul pajatab meile kõigile tuttava loo inimese lõpmatust egoismist.
http://www.youtube.com/watch?v=t_8pqp7hMUQ

Denver - Los Adolescentes
Sellel konkreetsel Denveril käib esimese E peal kaks täpikest, aga minu klaviatuur ei mõista neid kirjutada. Tegemist on ühe noore pundiga Tšiilist, kellest ma õigupoolest midagi kuulnud ei peaks olema. Sattus millalgi eelmisel talvel ette ja võlus täielikult. Nauditav elektropopp, mida eriti mõnus nautida koos suurepärase teismeliste elust pajatava videoga. "Los adolescentes" tähendabki maakeeli noorukid ehk pubekad ehk teismelised. Tsiteerides ühte video kommentaari: pean Tšiilisse kolima, sest tahan selles videos elada.
http://www.youtube.com/watch?v=k8W9NJqUu6s

Cass McCombs - County Line
Võluvalt ajatu California. Kujutlen end Vaikse ookeani kaldale mõnel imekaunil päeval. Või nagu juurdelisatud videos mõnele neist ameerika lõpututest maanteedest. Laulu taustal hiiliv vaikne elektriorel on jumalik. Üks neid lugusid, mis võiks kesta igavesti.
http://www.dailymotion.com/video/xj2h1f_cass-mccombs-county-line_music

Eilen Jewell - Over Again
Aeglane kantri, nii neetult nukker, aga omal moel ka lootusrikas. Eilen laulab oma endisele poisile - ma olen sinust üle saanud. Aga ei ole sa sugugi, Eilen. Noore Bostonis resideeruva daami koduleht ütleb, et tema ääretult nukrad laulud on kirjutatud õige idüllilistes, päikeselistes oludes. Hmm. Kahtlane.
http://www.youtube.com/watch?v=TFFXr_H9DWY

Tinariwen - Imidiwan Win Sahara
Tinariweni kõrbebluus on alati nauditav. Uuel plaadil on mitu armastusväärset lugu, see ehk kõige meeldejäävama meloodiaga. Olgu see laul minu väike austusavaldus imelisele Araabia kevade aastale. Juutuubist kahjuks päris õiget laulu ei leidnud, aga Tenere Taqqim Tossam on samuti suurepärane.
http://www.youtube.com/watch?v=uMUuuW13Fp8

Field Music - The Rest Is Noise
Üks väga voolav ja arenev tükk klassikalist rokki. Jääb hetkega meelde ja niipea ei unune. Field Music on Sunderlandi bänd, seotud selliste kenade kooslustega nagu Futureheads ja Maximo Park. Laul ammusest 2010. aastast, aga minuni jõudis alles tänavu.
http://www.youtube.com/watch?v=VjtaxTd8OOo

Edie Brickell - On The Avenue
Edie on tubli vana kooli laulja-laulukirjutaja. Sündinud Texases, täna elab kuulsa abikaasa Paul Simoni ja kolme lapsega muidugi Suures Õunas. Edie uutes lauludes on tunnet ja vabaduse hõngu. Too On The Avenue pajatab mõnusast öisest tänavapeost. Väga newyorgilik kas pole. Kahjuks õiget laulu jälle ei leidnud, aga asendus pole paha.
http://www.youtube.com/watch?v=-OnmVjQYHtY

Iron & Wine - Me and Lazarus
Iron & Wine'i "Kiss Each Other Clean" jäi väga napilt parimate albumite hulgast välja. Samuel Beam on alternatiivmusa huviliste tõeline superstaar, kelle iga plaati enam-vähem meistriteosena tervitatakse. Too jaanuaris ilmunud uusim temalt anti välja suure plaadifirma poolt, tubli reklaamikampaania toel. Me and Lazarus esindab taas seda mulle nii meeldivat mõnusalt voolava ja areneva rocklaulu stiili.
http://www.youtube.com/watch?v=20KU55xaGT0

Joan As Police Woman - Magic
Karmima olemisega tädi, video ka parajalt hirmus. Aga Joan Wisseri The Magic on parimate pop-laulude traditsioonide esindav lugu. Absoluutselt ajatu, võid ta rahuga paigutada ükskõik mis aastasse läinud sajandi seitsmekümnendatest kaugesse tulevikku välja. Ja seda maagiat otsime me ju kõik, isegi need kes oma tagasihoidliku välise olemuse põhjal vähimatki ei vääri.
http://www.youtube.com/watch?v=ZPqVig-ggMw&ob=av2e

Anna Calvi - Desire
Milline suurepärane ihast nõretav meistriteos. Detsembris 2010 arvas BBC, et Annast saab üks 2011 uusi tegijaid. Ja nii see tõepoolest läks. Debüüdilt paistavad silma singlitena välja antud lood, parimana kõigist vaimustavalt kuratlik Desire. Only the lonely fall.
http://www.youtube.com/watch?v=EKVy0EVu2ZI

Black Joe Lewis & The Honeybears - Since I Met You Baby
Tänapäevase kõlaga Ivory Joe Hunteri klassik. Endine pandimaja töötaja Joe Lewis oma suure ja uskumatult hästi kõlava bluusibändiga. Allolevat linki tasub siiski peamiselt vaid kuulata. Suurepärane laul, jubedad fotod.
http://www.youtube.com/watch?v=h3pl8lPepXs

Foster The People - Pumped Up Kicks
Milwaukee raadiojaam 88Nine, mida aeg-ajalt netist kuulan, hakkas seda lugu kevadel käiama. Refrään jääb hetkega meelde ja asub peas oma elu elama. Millest siin loos juttu on, pole mul vähimatki aimu. Kõik teised Foster The People'i laulud on tundunud hirmuäratavalt koledad. Aga Pumped Up Kicks oli üks lõppeva aasta ahhaa-momente. Mingil hetkel hakkas sellest üdini nakkavast loost igati arusaadavalt kavereid laekuma.
http://www.youtube.com/watch?v=SDTZ7iX4vTQ&ob=av2e

Rabbit! - Good Thing
Meite asi on hea asi. On jah. Võrratult rulluv pop-pärl. Nuff said.
http://www.youtube.com/watch?v=loKeq3TylS0

TV On The Radio - Second Song
See on nüüd sedamoodi laul, mis aastaid ja aastaid raadios kõlama saab. Kunagi kuulad nagu praegu U2-te või REM-i, et pagan ega ometi jälle! Võrratult konstrueeritud meistriteos, kusjuures piisavalt täiskasvanulik, et isegi mina fännin. Shift to the light.
http://www.youtube.com/watch?v=uwYM2t22h_E&ob=av2e

CocknBull Kid - Asthma Attack
Kui ennist sai tervitatud Araabia kevadet, siis see lugu meenutab mulle hilissuvist Londoni mäsu. Laul pealkirjaga "astmaatiline atakk" ei saa ju ometi olla miski diskohitt? Arva uuesti. Miks sihuke laul mulle meeldida võiks? No, mina armastan ju ka Londonit.
http://www.youtube.com/watch?v=toOV8Ui2ddI

Eleanor Friedberger - My Mistakes
Mõnus inimsuhetest kõnelev poplugu. Kriitikud ütlevad, et tüdrukut on võimatu klassifitseerida (ehh), aga ta on oma debüütplaadil millegi olulisega hakkama saanud. Mis mina siis targematega vaidlen. Laulu lõpu eel poeb hinge üks imeilus saksofonisoolo.
http://www.youtube.com/watch?v=MRUOoSKt6Kg

The Bangles - Under A Cloud
Kõik kaheksakümnendatel üles kasvanud noormehed olid Susanna Hoffsi armunud. Oli ta ju tohutult kena tõmmusilmne tütarlaps, tõeline California ime. Pealegi omapärase lauluhäälega. The Bangles tundus üldsegi lamedavõitu popmuusika ajastul ütlemata tore tüdrukutebänd. Nüüd on nad nelja-viiekümnesed daamid ja tagasi suurepärase päikeselise plaadiga. Susanna lauldud Under A Cloud ei jää The Banglesi omaaaegsetele superhittidele millegagi alla. Juutuubist leidsin kahjuks üksnes lühikese katkendi.
http://www.youtube.com/watch?v=Ap1zTAPAOVY

Death Cab For Cutie - Monday Morning
Nagu too TV On The Radio lugu ülal, on seegi sajaprotsendiline raadiohitt. Juba see kuidas kohe alguses räägitakse tüdrukust, kes armastab vanu asju ja loomulikku elu. Kes siis sellist tüdrukut ei ihaldaks? Loomulikult jääd kohe laulu kuulama.
Nimetet Washingtoni osariigi bänd oskab ajatuid hitte kirjutada.
http://www.youtube.com/watch?v=PuyY0gzrtqU

Florence And The Machine - Shake It Out
Florence Welsh on saanud juba kapitäie auhindu ja pälvib neid oma uue plaadi eest veel samapalju. Kindlasti üks selle kümnendi olulisi Briti artiste. Shake It Out raputab kuulaja korralikult läbi.
http://www.youtube.com/watch?v=WbN0nX61rIs&ob=av2e

Cowboy Junkies - Late Night Radio
Kanada vaimustav Junkies kuulub minu suurte lemmikute hulka juba kaugelt üle kahekümne aasta. Vennad/õed Timminsid on viimasel ajal pettumuse valmistanud - nagu kahjuks teeb ka nende viimane plaat. Kuid see sisaldab ühe pärli: konti kriipivad kitarrid, Margo sensuaalne hääl ja muidugi minu jaoks vastupandamatu teema: hilisöine raadio.
http://www.youtube.com/watch?v=IkDaklxPTJE

BoDeans - Blowin' My Mind
Veel üks kaheksakümnendate ellujääja. Keegi enam suurt ei pea ega mäleta peale minusuguste. Aga minu arust kirjutab BoDeans endiselt ütlemata vahvaid lugusid. Paremaid kui enamik uusi artiste.
http://www.youtube.com/watch?v=UABYMxmHyCI

Little Miss Higgins - Snowin' Today: A Lament for Louis Riel
Õiget laulu ei leia, aga just selline retrohõnguline hõrk meistriteos ta on. Talviselt nukker, aga teisalt ikka kuidagi helge. Sai sel aastal ühte vesternit vaatama hakatud. Väikese Preili Higginsi laulud sobiksid sealsete meeleoludega. Ja kes on too Louis Riel?
http://www.youtube.com/watch?v=MHFJpTPS4_g

Elbow - High Ideals
Ja lõpetuseks veel üks ütlemata menukas 21. sajandi Briti bänd. Edetabelite tipus, klassikaline ja hea. Lauludes on oluline sotsiaalne sõnum peidus. High Ideals räägib näiteks põlvkondadest.
http://www.youtube.com/watch?v=0sxNFyZl5XI

No nii. Mõnus aasta oli - ehk tuleb uus parem veel.

Minu muusika aastal 2011: kauamängivad

Võtan muusika-aasta nagu tavaks kokku. Millegipärast paistab see keerulisem kui varem - hääd heli jätkus pea igasse kuusse. Nagu ikka, on valik sügavalt subjektiivne. Trendidele ma ei allu ja mida ei juhtunud kuulma, seda pole mu jaoks olemas. Alustaks seekord magusamast: vähestest tervikalbumitest, mis mainimist väärivad. Plaadid pole paremuse järjekorras.
Lisatud ka mõned lingid netiavarustesse.

The Decemberists - The King Is Dead
Decemberists on Oregoni punt, aga dekabristidest revolutsionäärid nad oma muusikaga ei ole. Tavalised keskealised jänkid, samas ülimalt filigraanse maitsega. The King Is Dead on nende kuues album: maalähedane ja rahulik, aga rokib mu kõrvus mis jube. Parimates lauludes maandutakse kusagile lõkke äärde ja jutustatakse imetoredaid igapäevaseid lugusid.
http://www.youtube.com/watch?v=XmtCtbQzlsM

Robbie Robertson - How To Become Clairvoyant
Robbie on kahtlemata legend. Aga ühtlasi oli ta üks neid meistreid, kellelt midagi uut kuulda tundus juba lootusetu. Viimasest albumist oli möödas juba kaugelt üle kümne aasta ja siis äkki... Huh, kevadel olin totaalselt sillas. Nüüd aasta lõpus olen valmis tunnistama, et täiuslikkusest on asi kaugel. 87. aasta vapustav soolodebüüt jääb ületamata. Aga ei, siia ritta mahub Robbie vabalt. Mitu laulu kriibivad hinge nii, et isegi siirupiselt magus Claptoni Eric ei suuda asja ära rikkuda.
http://www.youtube.com/watch?v=SWYZ9Z_R62Q

Ryan Adams - Ashes & Fire
Kuidas iseloomustada täiuslikku laulukirjutajat? Võimatu. Neetult suurepärased lood on sellel plaadil. Otsi nõrka kohta, otsi otsi. Ei sa leia. Ryanil on hullud deemonid kallal. Naised, alkohol, uimastid, tervisemured. Küllap ta sellepärast nii hästi kirjutabki. Loodetavasti on ta veidramad eksperimendid nüüd läbi ja hakkabki järjest tulema nii kvaliteetset staffi. Njah, vaevalt muidugi. Inimese elu tähendab kannatusi. Vaid kannatusest sünnib meistriteos.
http://www.youtube.com/watch?v=zp_7-OW_YuU
http://www.youtube.com/watch?v=xP0fYLk48kA

Laura Marling - A Creature I Don't Know
Kes siis Laurat ei armastaks. Ta on ütlemata kaunis tütarlaps. Suutis juba 17-aastaselt kirjutada lugusid, mis enamikule muusikutest eluaegne unistus. Seesama ülalmainit Ryan Adams ütles ühes intervjuus, et kuulnud Laura plaati, ütles ta endale: no kurat mees, võta ennast kokku, konkurents on jõhker. Tänaseks pole Laura enam teismeline, karm 21 turjal, valu ja vaeva elus kogenud ja muusika, see muutub aastatega üksnes paremaks. Kaksiklaul Don't Ask Me Why/Salinas on parimas mõttes erakordne kogemus.
http://www.youtube.com/watch?v=j-TMl5oCRjk&ob=av2n
http://www.youtube.com/watch?v=w2HpbJveBg0

Tedeschi Trucks Band - Revelator
Euroopas tundmatu nähtus, aga see on vana mandri kaotus. Susan Tedeschi on vist peamiselt džässilauljatar, abikaasa Derek Trucks kitarrivirtuoos - The Allman Brothersi legendaarse trummari Butch Trucksi poeg. Võiks vast öelda, et omavahel on ühendatud kõikvõimalikud Ameerika muusikatraditsioonid. Kõrvale on need helid ütlemata armsad, muusikud absoluutne tippklass ja Susani hääl kirsiks tordi peal. Soovitan soojalt tutvuda.
http://www.youtube.com/watch?v=hxaineCMv38&ob=av2e
http://www.youtube.com/watch?v=BHlw1hWXjsM

Reedeõhtune valss

Keerab vaikselt jõulude poole, tänavu eriliselt pimedas ja vihmas. Vahepeal on möödunud mõned väheütlevad nädalad. Mõni kinoskäik on ju sinna ära mahtunud. Näiteks võluvalt stiilne "Tinker, Taylor, Soldier, Spy". Külma sõja aegne spioonilugu, mis pandud toimuma minu sünniaastal! Fantastilised näitlejad muidugi. Kes mäletab märksa nooremat Gary Oldmani Dracula või Lee Harvey Oswaldina, võib teda vananeva Smiley rollis vaevu ära tunda. Aga eks filmi teeb eriliseks seitsmekümnendate alguse skisofreeniline hallus. Tsirkuseks nimetatava luure peamaja ehitussoojakuid meenutavad kabinetid on tõeline leid. Pole ime, et sisekaadrid võeti üles armeebarakkides.
Ühel hetkel sattusime Draamateatrisse "Aabitsa kukke" vaatama. Eks ma olen Tõnu Oja fänn juba palju aastaid ja see talle kirjutatud näidend on mehe karjääri tipphetki. Kirjutanud on Kivirähk loo pigem tragöödiana. Sellest polegi kohe nii lihtne aru saada. Etenduse ajal naerad omajagu, aga pärast tahaksid nutta. On ju see lugu abituse jultunud ärakasutamisest. Peategelane on jäänud lihtsameelseks, sest kõigile ta ümber on see alati olnud kõige kasulikum.
Detsembri saabumine tähendab minu puhul ka aasta parimate laulude ja plaatide kokkuotsimist. Tänavu on olnud väga hea muusika-aasta. Või siis pole ma julmadeks valikuteks valmis. Igatahes on mul praegu 57 lauluga nimekiri ja ühestki neist justkui loobuda ka ei taha. Eks ole näha mis saab kui kirjutamiseks läheb.
Kingiralli käib ka niikuinii. Minu ülim vastumeelsus ostmise suhtes tõstab pead. Ja Facebooki orjus süveneb. Aga eks ta töö kõrvale ülivajalik kaaslane on. Nagu ka BBC raadiote muusikasaated. Hoiavad veidigi aju ärkvel. Oleksin vist ilma nende igahommikuste poole seitsmeste tõusmisteta hoopis teine inimene.

Hooajalised tervitused Tom Waitsilt.

Pöff 9: Läbi mis läbi, talve ei kuskil

Tõmban hilinenult Pöffi otsad kokku. Kuulukse, et "Lihtne elu" võitis peaauhinna, nii et ometi kord õnnestus õigele seansile sattuda. Oli vägev elamus tõesti ja saal polnud isegi mitte täis. Rahvahitiks sellisel filmil muidugi asja polegi. Nähtud sai ka publiku lemmikfilm "Superclasico". Taani linateos oli kenake meelelahutus tõepoolest, paraku liiga kallis alternatiiv odavale jänkirämpsule.
Viimasesse õhtusse jäi veel üks kinokäik. Seekord näidati palju Islandi filme ning vaatasin siis minagi ühe nende seast. "Meie oma Oslo" vaatleb kinost, vähem vist päris elust, igati tuttavat olukorda. Omavahel pealtnäha sobimatute inimeste armumist igati ebamugavates oludes. Eks neid olusid on siin omajagu ekstreemsuseni viidud. Et oleks naljakam. Toimib küll, aeg-ajalt ehk liigsalt üle võlli keerates. Lõpuks tahad ikka, et läheks neil ometi hästi. Ja muidugi lähebki.
Igati kena optimistlikult lõpetada. Kuid Pöffi sisse ma seekord ei pääsenudki. Süvenemiseks polnud jaksu. Kui vähegi võimalik, proovin järgmisel aastal uuesti.

Mässupäeval

1. detsembril mõtlen millegipärast igal aastal mässule. 1924 toimunud kommunistide võimuhaaramiskatsele, mis külvas noores Eesti Vabariigis paanikat ja hirmu. See oli esimene hoop idealistliku demokraatliku riigi pihta, mida me esivanemad toona üles ehitada proovisid. Suure sõja järel sündinud riigi algidee oli ju lausa naivistlikult vabameelne. Kõigile maailmavaadetele pidi värskes riigis ruumi olema.
Tänavu vaatasin, mida suuremad ajalehed 2. detsembril sest sündmusest pajatasid. Päevalehe esiküljelt vaatab vastu järelehüüd Balti jaamas hukkunud teedeministri Karl Kark'ile. Ja tohutu hulk kinofilmide reklaame. Teistel lehekülgedel kirjutatakse aga mässust päris põhjalikult ja koguni veidi analüüsivalt. Ühesõnaga reageeris Päevaleht kiiresti. Erinevalt Tartus ilmunud Postimehest, mis järgmisel päeval avaldab vaid riigivanema kõne parlamendile ning ametlikud teated. Ajakirjaniku pilk puudub. Küllap nii ruttu ei jõutud.
Päevalehe 5. küljelt leiab ülioptimistliku lootuse anonüümselt Toompea korrespondendilt: "Nii kurb kui olnud sündmus oma laadi poolelt ka on, ühte head näevad temas väga paljud: ta raputab meid loiduselt, ta sunnib jätma hävitavad parteitülid, ta sunnib meele tuletama, et me kaugeltki veel ei ela vana Jumala selja taga."
1. detsembri pärastlõunal Toompeal valitsenud ülev ja üksmeelne meeleolu ei kestnud paraku kaua. Tülid muutusid aastatega aina intensiivsemaks. Kuni demokraatliku vabariigi idee maa pealt pühiti.
Muuseas - sama 1924. aasta 2. detsembri Päevalehe 5. leheküljel, otse parlamendireportaazhi kõrval on tagasihoidlik kuulutus: ilmus trükist Johannes Barbaruse luulekogu "Geomeetriline inimene".

Pöff 8: Täiuslikkuse veetlus

Päevad veerevad ja Pöffi peaaegu polegi enam. Hulk õhtuid pole kinno jõudnud. Küll ma varsti seda kahetsen, aga täna veel võimalus.
Vaid ühest filmist saan veidi pajatada. Jaapani parimast sushirestoranist pajatav "Jiro unistab sushist" sai tavapäratult Tartus nähtud. Sinakat tooni jõulutuledes pole ühtegi viga. Isegi kuusk seisab kindlalt. Kinos pole ma ülikoolilinnas palju aastaid käinud ja renoveeritud Ateena keskuses ammugi mitte. Jalaruumi puudus seal peamine häda, aga muidu igati uhke saal. Rahvast täis küll kaugeltki mitte.
Film räägib meisterkokk Jirost, kes 40 aastaga sushivalmistamisel täiuslikkuseni jõudnud. Leiab ise, et asi on lõputus korduses. Iga päevaga täpselt sama asja tehes oledki lõpuks tööalases nirvaanas. Jiro pisikest metroonurga söögikohta hinnatakse sushi ülima mekana. Tagasihoidlikust asukohast hoolimata on hinnad kallima restorani omad ja igaühel uksest sisse astuda pole võimalik. Kohad ka ammuilma reserveeritud. Michelini tärnid - need niikuinii.
Meisterkokk lubab endale vaid parimat. Väljaõpe võtab aega kümme aastat. Kui juhtud olema meistri poeg, siis hoopis kauem veel. Imeliste toitude tooraine pärineb oma ala absoluutsetelt tippudelt. Tokio imelise kalaturu sisseostjad on omal alal täpselt samasugused profid kui Jiro. Lõhemees, krabimees, kaheksajalamees. Riisimees muidugi ka. Ainult täielik pühendumus toob jumaliku tulemuse. Kaheksajala masseerimisest munaküpsetamise saladusteni. Kümme aastat, kakskümmend aastat. Igapäevane rutiinselt korduv töö teeb meistriks.
Mure on selles, et Jiro on juba 85 aastat vana. Keegi ei tea, kuidas restorani üleminek vanemale pojale mainele mõjub. Poeg on ammuilma isaga samaväärne sushimeister, aga kas sellest piisab? Jiro noorem poiss tundub vast õnnelikumgi. Temal on olnud võimalus pesast lahkuda ja oma ettevõte asutada. Vend peab aga iga hinna eest peretraditsioone jätkama.
Aga jah - tekkis mul nüüd vastupandamatu isu nende Jiro kahekümne imelise sushitüki vastu, mis nagu paremini komponeeritud sümfoonia? Ei ole ma täiuslikkuse ihaleja. Või siis pole maitsemeel vajalikul tasemel arenenud. Tasku kõrgemal korrusel pakutav käib kah. Sushi vist seegi, ehkki Jiro oleks kindlasti teist meelt.

Pöff 7: Kusagil kaugel, aeglaselt

Teine neist vaiksetest filmidest on Argentiina päritolu, "Akaatsiad". Ma olen varemgi juhtunud Pöffil nägema üllatavaid Lõuna-Ameerika filme ja nii on seegi.
Puiduveoki juht sõidab koormaga Paraguaist Buenos Airesesse, kaassõitjaks noor naine oma pisikese tütrega. Filmis on väga vähe dialoogi. See on selline lugu, kus hakkad lõpuks tegelase iga väikest liigutust jälgima. Ebamugavustunne, mis alatise üksindusega harjunud autojuhti alguses valdab, muutub ajapikku kiindumuseks ja vist isegi armastuseks. Kõik ühe paaripäevase reisi vältel.
Me näeme ekraanil asju, mis tavapäraselt kulgevasse filmi kunagi ei mahu. Näeme seda, kuidas väike laps ainiti täiskasvanuid jälgib. Või siis lugematuid autosse istumisi ja sealt jälle välja astumisi. Veokijuhi elu just nii lohutamatuna, nagu ta on. Lõuna-Ameerikas armastatud mate nautimist ning tavalise road-movie jaoks tavapäratut rahulikku kulgemist.
Akaatsiad vaadates võid minna jubedalt närvi, et midagi ei toimu. Või siis lasta end lõdvaks ning hinnata pisikesi, tavaliselt hoomamatuid detaile.

Pöff 6: Vanaduspõlv on käega katsuda

Paar õhtut olen vaadanud väga vaikseid ja rahulikke filme. Mõningane kergendus sel hullul ajal kui vihma kallab laushallist taevast ja hommikupimeduses pole tänavatel näha inimesi. Üksnes lõputud masinate voolud mitmes eri suunas ja üksteisele vahele keerates. Näha pole midagi ja tunda ka mitte. Peale ähmase lootuse tervelt sihtpunkti jõuda.
Hongkongi film "Lihtne elu" kujutab majateenija vanaduspõlve ja suhet keskikka jõudnud mehega, kelle eest ta kogu elu on hoolitsenud. Ilma dramaatiliste pööreteta film liigub kindlalt ja rahulikult ettearvatava lõpu poole. Teenija elu on perekond, keda ta väsimatult teenib. Väga konkreetsed väikesed rõõmud ja mured. Toidu ostmine ja valmistamine just õigel moel, korteri koristamine ja riiete eest hoolitsemine. Kuni ühel päeval: infarkt.
Hetkega rollid vahetuvad. Isekas ja üleolev mees, kelle eest alati hoolt on kantud, peab hakkama ise teise inimese eest hoolitsema. Ja vana teenija, kes pole kunagi muud elu tundnud, muutuma hooldatavaks. Ei lähe see kergelt, aga võitlus paratamatusega ei ole kunagi edukas. Lõpuks kohanevad mõlemad tegelased ja väikesed rõõmud ei jää kummalgi kogemata.
Hiina suurlinnas ei ole just palju isiklikku ruumi. Vanadekodus, kus vana teenija oma viimased kuud peab veetma, ei ole midagi elegantset. Kuid eks olude rusuvus peabki esile tooma inimese erakordset kohanemisvõimet. See vaikne, aga mõjuv film on kindlasti mu selle Pöffi tipphetki.

Pöff 5: Asma'a

Võib ju eeldada, et film HIV-positiivsest egiptlannast masse ei võlu. Siiski olin üllatunud kui vähe inimesi kobarmügeriku pisikesse saali tuli. Sest tegelikult on selle õpetliku loo taga peidus suurepärane film.
Egiptuse üldine madal teadlikkus pole eriline ime, aga et isegi arstid väldivad HIV nakatanutega kokkupuuteid, on üsna üllatav. Asmaa puhul on tegemist eluohtliku olukorraga - sapioperatsioon on vältimatu, aga ükski arst pole nõus seda ette võtma. Ainus võimalus paistab olevat olukorra avalikustamine üleriigilises telesaates, aga see tähistaks Egiptuse-laadses ühiskonnas sotsiaalset enesetappu. Valik pole lihtne.
Kui veidi umbtihedast sisust kõrvale vaadata, on Asmaa suurepärane ka lihtsalt mängufilmina. Peamiselt tänu Hend Sabri imetoredale peaosatäitmisele. Pole kaugeltki tegemist üksnes inimõiguste-alase õppefilmiga, leidub esteetilist ilu ja puhast filmilikku naudingut.
Lõpus ei saa ühiskond hetkega HIV-st teadlikumaks, teame ju Eestistki, et eelarvamuste murdmine on võimatult raske ja võtab väga kaua aega. Kuid Asmaa leiab vähemalt sponsori, kes ta välismaale ravile aitab. Ja see on võimalik üksnes tänu julgusele end avalikustada. Peategelase prototüüp oma nägu teleris näidata ei lubanud ja suri ravi saamata.
Milliseks võib kujuneda avalikult HIV-positiivse inimese edasine elu Egiptuses, võime üksnes aimata. Lihtsaks kindlasti mitte.

Pöff 4: Kopenhaagen - Buenos Aires

Tean inimesi, kes peavad Pöffi elitaarseks festivaliks, kus on eemaletõukavalt tõsised filmid. Mõni teine jälle arvab, et asi kisub kõigi nende aastate järel vägisi kommertsiks ning hoiab seepärast eemale. Kumbki arvamus ei vasta tõele. Sest tegelikult leiab festivalilt kõike. Ka puhast, kvaliteetset meelelahutust nagu tore Taani film "Superclasico".
Naise poolt Taani jäetud mees reisib pojaga Buenos Airesesse lahutuspabereid viima. Jalgpalliagendist naisel on seal uus kavaler: suurklubi Boca Juniors tähtmängija, lühikeste jalgadega keskväljur. Edasine on etteaimatav. Lahkuminek ei olegi nii kerge kui on valida taanlasest veinigurmaani ja lõunaameeriklasest playboy vahel. Kahvatu ja vaikne 16-aastane poeg armub lootusetult kohalikku neidu. Lõpuks on asjad puntras mis puntras. Et siis meeleolufilmile omaselt justkui nõiaväel laheneda.
Filmis on mitmeid meeldejäävaid kõrvalkaraktereid. Tangot tantsiv sensuaalne majapidajanna näiteks, kes taanlase ühe sõrmenipsuga võrgutab. Ise selline noor pensionär. Või siis vanem härrasmees baaris, viinamarjakasvataja ja ainus argentiinlase, kes jalgpallist ei hooli. Ja muidugi maradonalik vutitäht, ehe ja muretu peoloom.
Superclasico voolab ja sina lähed temaga kaasa. Nauditavalt, mõnuga tehtud ajaviide.

Pöff 3: Usumeka Itaalia

Juhtus nii, et ühele päevale sattus kaks religiooniga seotud filmi. Ja mõlemad Itaaliast.
"Minu reinkarnatsioon" on dokumentaalfilm Tiibeti usumehe ja tema poja keerulisest suhtest. Isa Norbu kolis hiinlaste tuleku järel Itaaliasse, poeg Yeshe on läänes sündinud ja kasvanud. Norbust on saanud suur vaimne õpetaja, Yeshe tahab elada itaallase elu. Alles aastate möödudes hakkab poeg isast aru saama ja võtab vaikselt tema õpetuse omaks.
See on päris tüüpiline dokumentaalikas: palju mõtlikke suuri plaane. Lugu kasvamisest ja allakäigust. Isa muutub aastatega energilisest särajast väsinud vanuriks, samas kui noorest ja rumalast pojast saab pikapeale valgustatu, töö jätkaja.
Norbu Itaalias pakutav lihtsakoelise sõnumiga budism tundub mulle päris armsa meelelahutusteenusena. Järgijad maksavad selle eest, et end hästi tunda. Mis selles siis ikka halba võiks olla. Alles kui poeg Yeshe jõuab lõpuks isa kodumaale Tiibetisse, näeb ta selle traditsioonilise usu tegelikku tähendust ja väärtust. Vanade Tiibeti meeste pühendumus reinkarneerunud laamale on uskumatult aus ja siiras.
"Habemus Papam" aga vaatleb armsalt ja ohutult katoliku kiriku suurt veidrust, paavstivahetusega seotud toimetusi. Valgetes pitskleitides kardinalid, valge ja must suits, Püha Peetruse väljakul ootavad tuhanded tõsiusklikud ja muu taoline.
Nojah, seekord juhtub nii, et paavstiks valitakse ootamatu kompromisskandidaat. Peamiselt seetõttu, et suurt au ja vastutust ei soovi endale keegi. Kardinalid lausa palvetavad omaette - läheks see karikas vaid minust mööda. Üks vaene vanamees peab aga valituks osutuma. Ja juhtumisi pole tas tegelikult vähimatki paavstiainet. Võtnud ameti vastu, ei suuda ta end rahvale näidata. Vatikani kinniste uste taga läheb lahti tõeline paanika. Värske paavsti juurde kutsutakse ateistist psühhiaater, vanamees aga kasutab harukordset võimalust ning laseb paleest jalga.
Filmis saavad tööd paljud vanad mehed, aga parim ja kõige usutavam roll on kindlasti Vatikani PR-juhi oma. Asjade tegelikku olemust ei tohi teada ei avalikkus ega ka kardinalid. Aga egas varjamine ja vassimine aita, teeb ainult hullemaks.
Habemus Papam võib mõnele tunduda süütuvõitu meelelahutus, teine ehk näeb kivistunud katoliikluse karmi kriitikat. Minu jaoks oli ta pigem siiski esimene. Elust võõrdunud vanamehi ei saa väga tõsiselt võtta. Pitskleitidega või ilma.

Pöff 2: Tulnukad maabusid getos

Oli kunagi Ry Cooderil laul nimega The UFO Has Landed In The Ghetto. Umbes samal teemal on britid mõnusa noortefilmi teinud. "Rünnak rajoonile" kujutab noortegängide võimuses allakäinud linnaosa, kus juhtumisi (ja ilmselt täiesti ebatõenäoliselt) elab ka noor valge haritud neiu. Muidugi varastatakse ta ühel pimedal õhtul paljaks. Aga samal hetkel juhtub midagi kummalist. Taevast sajab nimelt alla veider ja väga agressiivne tulnukas. Ja õige pea langeb neid samasse kanti veel. Ja veel. Noortegängi tavapärane elu paisatakse totaalselt segi, sest elurajoon vajab kaitsmist. See film on tegelikult suurepärane kodanikuühiskonna õpetus. Üksteist põhimõtteliselt põlastavad ja välistavad inimesed asuvad vajadusel koostööle. On olukordi, kus teistmoodi ei saa.
Tulnukad on muuseas ülilahedad. Üdini, ütleks lausa ebamaiselt mustad, sinakasroheliselt hõõguva hambastikuga. Ühe kehva näitliku pildi leidsin.

Pöff 1: Anima

Pole vist varem Animated Dreamsil käinudki, aga seekord sattusin koguni kahele seansile. Odavam kui põhiprogramm ja kvaliteedilt küll kuidagi alla ei jää.
Prantslaste auhinnatud "Üks kass Pariisis" tundus küll tipptasemel täispikk animatsioon. Lugu kassist, kes elab kaksikelu politseiniku tütre ja meistervarga juures. Tegevuskohaks Pariisi katused. Ma ei oska tehniliselt asjatundlik olla, meelt lahutas see lugu aga täpselt sama hästi kui "päris" filmid.
Eile hilja hilja pimedal ja külmal õhtul maabusime veel kõledasse Sõprusesse, et vaadata auhinnatud lühitükke. Meeste ja naiste kivisse raiutud suhted, oma kehast kramplikult kinni hoidvad lõnginimesed (eestlaste teos muide), kirjeldamatu metakaos, mis jättis endast väga ulmelise mälestuse ja ilus pisikene lugu filmipioneer Eadweard Muybridge'i auks. Ja siis veel suure auhinna ehk puust hundi võitnud lääne elulaadi lõbus kriitika. Paistis, et hääd animat osati ka saalis hinnata.

Kopli on enam kui ainult liinid

PÖFF on siis nüüd täies hoos ja eks viimased päevad olemegi palju aega temale pühendanud. Kuigi üks huvitav käik oli meil laupäeval veel ja koguni Koplisse. Päris sinna taha, trammide lõpp-peatuse kanti. Seal on nimelt tekkinud linnaosaselts, kes piirkonda Professorite Külaks nimetab. Palju intelligentseid inimesi paistiski olevat ja nädalavahel kutsusid nad muud linnarahvast väikesele ekskursioonile. Läksime siis meiegi, kuigi aega liiga napilt.
Eks see sealne kant elab endiselt Balti ja Bekkeri laevatehaste mõju all. On ju sealsed väljapaistvamad hooned kõik tehaste otstarbel ehitatud. Päris palju omapärast puitarhitektuuri on tänaseni säilinud. Näiteks kunagine Balti laevatehase direktori maja uhkeldab koguni sammastega ja mitu teist vägevate suurte verandadega. Kõrval, praeguses vettinud Süsta pargis, mängiti kunagi tennist ja imetleti lilli. Kõrged härrased ja daamid käisid koduuksest meres suplemas.
Täna areneb Kopli vaikselt omaette. Suurtest elamuprojektidest pole seal asja saanud ja nii seisavad tsaariaegsed puumajad, tavalised nõukapaneelikad ning mõni uuem hoone endiselt kõrvuti. Stiilist just rääkida ei saa, aga midagi ütlemata koledat ka silma ei hakka. Tõsi, päris Kopli liinidele me kahjuks seekord ei jõudnud.
Igatahes tore käik. Palju linnaosaseltside prominente ja muidu toredaid inimesi. Oleks tahtnud pikemalt koos olla, aga Itaalia budistid ja katoliiklased kutsusid võidu Pöffile.

Flashback

Miski viis mind jälle minevikku. Kõigepealt vist klassikokkutulek, kuhu muidugi minemata jätsin. Kui kellegagi kontakti pole hoidnud, ei oska 20 aastaga võõraks jäänud inimestega suhelda. Aga jah, siis saadeti mullegi kokkutuleku pildid. Oh seda jahmatust! Kui kohutavalt vanaks nad on jäänud. Mõned tuttavad näojooned on muidugi alles, aga mitte kuidagi ei seosta keskealisi inimesi lastega, keda kunagi tundsin. Nagu Joe Walsh oma surematus laulus: "Everybody's so different, i haven't changed." Illusioon. Olen täpselt sama vanaks jäänud kui mu kallid klassikaaslased. Lihtsalt ei taju seda ise.
Nojah ja siis oli ETV2-s vana film Hardi Volmerist, kus ta kõnnib Eesti Raadio kolmandasse foonikasse ning räägib paar sõna Sirtsuga. Oih. Kolmas foonika. Kui palju toredaid tunde ma sealsete lõputute stuudiomakiridade ja müstiliste mikrofonijuhtmete vahel veetsin. Kujutad ette, tuled nõukaaegsest konveierkoolist ja satud õhtutundideks nõnda imelisesse kohta? Stray Cats mängimas ühel makil, teisele salvestatakse värsket soovisaadet. Kumb on ikkagi päriselt: suure Lenini plaguga 42. keskkool või too üdini magusalt läänelik ER foonika sadakond meetrit eemal?
Veel üks sammuke suurejoonelisse minevikku. Sattusin veebilehele, kuhu üks soomlasest fotograaf on laadinud sadu mustvalgeid meenutusi kõige esimesest Rock Summerist. Uskumatu värk. Mingid suvalised nõukogude süsteemist pärit kuluvates teksatagides mehed saavad hakkama maailmatasemel rockfestivaliga. Mis imelist honorari või tohutuid mugavusi võis 1988. aasta Tallinn rocktähtedele pakkuda? Ometi nad tulid, nägid ja tegid. Ning tänutäheks saabusid lauluväljakule sajad tuhanded inimesed. Istusin minagi laulukaare all (tänu ema-isa tutvustele saadud kaelakaardile) ega mõistnud mõhkugi kui kordumatu sündmusega tegemist. Need fotod räägivad imepärasest ajastust kui midagi tehti veel puhta entusiasmi najal. Kui muusika ja muusikud olid tõepoolest jumalad.
Olen vist natukene selles ammuses ajas kinni veel tänagi. Oleks mul üheksakümnendate algul veidigi enesekindlust ja -usku olnud, saanuks ehk jala ukse vahele. Ja kirjutaksin seda lugu praegu vana tuntud rockipeeruna kusagil Ekspressis. Mitte vaid iseenda lõbuks. Aga äkki on paremgi, et oma muusikaimetlust maha müüa ei osanud. Võib-olla just sellepärast on ta mul veel alles. Sisuliselt ainsa seosena aegadega, millest siin täna pajatan.