Varahommikul

Üks suuremat kasvu kodutu jäi mulle aastaid tagasi silma. Tavaliselt kohtas teda Tondi raudteejaama kandis, mõnikord sõitis bussis sealsamas lähedal Pärnu maanteel. Nüüd leiab mehe hommikuti Järve keskuse juurest. Ühel päeval võttis automaadist kaardiga raha - mingi sissetulek, ilmselt pension, tal siis nähtavasti on. Aga nukker on teda vaadata. Kümme aastat vähemalt sellises olukorras. Nii nukker, et Jutik talle ühel hommikul lausa veidi raha poetas...
Mõnikord mõtlen, et olen isegi temast vaid sammukese kaugusel. Kui peaks juhtuma midagi traagilist, kaotama töö või elukoha: kes teab, kas oleks endalgi jõudu enam oravarattasse naasta.
Kunagi olid mul illusioonid, et ehk saaks kasvõi miski väikese asjaga veidi Eesti poliitikat mõjutada. Üks põhjus, miks ma seda teha tahtsin, olid Balti jaamas ringi hulkuvad kodutud. Käisin sealt tihti läbi ning paratamatult jäin mõtlema ühiskonna ääretu julmuse peale. Kõiges selles, mis puudutab inimesi, kes ise hakkama ei saa. Ei lepi ma kunagi selle "tugevam võidab, nõrgem hävigu" ideoloogiaga. Mis sest, et illusioone enam pole.
Omamoodi irooniline, et mu kunagi valitud rohelise erakonna Facebooki lehel kirjutab täna anonüümne ideoloog (stiil ütleb mulle ometi selgesti, kellega tegemist): erakonda on meil nüüd vaja vaid inimesi, kes valmis omast taskust raha kulutama. Jajah, kes on valmis kinni maksma läbikukkunud poliitikute püünele tagasiupitamise? Heh.
Täna jälle varahommikul linnas. NO teatri korraldatud linnulaulukuulamine ühes Põhuteatri külastamisega. Aga ei maksa südalinnast imesid otsida. Hõbekajakaid kolm korda rohkem kui teisi linde kokku. Ja ei kuule ju läbi mootorimüra õieti midagi.
Põhuteater muidugi vaatamisväärsus. Olla mahukaim põhust ehitis maailmas. Tea, kas peaks uskuma. Lõhnab igatahes nagu laut, sees tundub õige jahe ja saal on nagu need mustad kastid ikka. Seekord lihtsalt põhust seintega.

Muuseumiöö

2011 Muuseumiöö oli ikka tõeline "elamus".
Kodust alustades tundus, et võiks alustada Glehni lossi juurest Tallinna tähetornist. Kohale jõudes selgus, et sabas ootas juba kuskil 60-70 inimest. Seega kui igal pooltunnil lastakse ekskursiooniks uus kamp sisse, siis karta oli, et meie 25 min pärast nende hulka ei mahu vist... Ja nii läkski. Lahkusime. Kahju küll, sest sinna ei lasta ju kuigi tihti uudistama. Aga rahva huvi oli siis liiga suur selle pisikese maja jaoks. Üks korraldajatest pistis korra nina ukse vahelt välja ja andis täiesti ebaadekvaatse soovituse, et minge uudistage Glehni lossi vahepeal ja siis tulge siia tagasi. Khm, ja kes siis järjekorda hoiab?

Maarjamäe ajaloomuuseum tundus peale seda turvaline valik - suur ja kõik huvilised peaks ära mahtuma! :) Sinna tõmbas meid rahapada, mida pidi eksponeeritama. Aastakümned tagasi Pirita jõe äärest leitud aardes oli 1700 münti. Ja mina mündihuvilisena kujutasin, kui mõnusa ja rikkaliku väljapaneku sellest saaks... Ja ootas meid seal hoopis pisike meeter korda meeter lauake, kuhu oli raatsitud 16 münti vaatamiseks välja panna. 
Ja rahvast oli ropult, giidid isegi hoiatasid, et teisel korrusel püsiväljapaneku juures on palav ja umbne. No me ei hakanud sinna ronima.

Viimane püüe muusemiööd nautida viis meid Vanalinna Püha Vaimu kirikusse. Lubati orelimuusikat ja kirikut tutvustavat tuuri. Orelimuusika oli asendatud Vanalinna Hariduskolleegiumi vanamuusikabändiga (mille üle ma väga ei kurvastanud). Kui me aga olime 40min üritanud nii kiriku sees kui vahetus läheduses tegevust leida, et ekskursioonini aega parajaks teha ja lõpuks küsisime kohalolevalt neiult, et kas tuleb tuur, siis teatati, et kahjuks ei tule. Aga kui meil on küsimusi, siis võime tollelt mehelt küsida. Mees, kellele viidati, kadus meist u 50 m kaugusel rahvahulka. Jätsime haruldase võimaluse kasutamata ja otsustasime koju Eurovisiooni vaatama minna.

Ja nii ongi tänane kultuurielamus pigem Juure-Kiviräha ajalootund kui muuseumiöö. Olgu see mulle õpetuseks.

Nägin bussis meremeest

Täies varustuses. Kaelarätik - sinist, musta ja valget, valge pluus, mustad püksid, lehvikutega müts. Vaatasin teda ja mõtlesin kui arhailiselt mõjub tänapäeval korrektne vormirõivastus. Politseinikudki tuiavad ringi sinistes kiledressides. Korralikus vormis oleks nagu midagi aukartustäratavat. Pärit teisest ajastust. Millal ise viimati ülikonda kandsin? Aastaid...

Eesti vabaks meestetantsuga

Ootamatult positiivne teatrielamus Endla tükist "Ballettmeister", mida eile NO-s näha sai. Urmas Vadi on kirjutanud igati toreda näidendi, mida Ago Andersoni eestvedamisel õige vahvalt ette kantakse. Kahe aasta tagune teatrifenomen juba, aga näe mina ei teadnud tast kuni eilseni midagi. Hea teada, et Endlas nii tubli asja mängitakse.
Lõbus ajalooga õige vabalt ümber käiv segapudru 1940. aasta suvest. Vahvast vasaraheitjast, kes tegelikult tuletõrjuja, aga saatuse tahtel peagi hoopis rahvatantsuansambli juht ja president Pätsi päästja Kaasani vaimuhaiglast. Kõlab ütlemata jaburalt, kuid ometi täidab saali nakatava energiaga. Parimad on muidugi higiselt karmid meestetantsustseenid, mille juurde käivad asjakohased näoilmed ning häälitsused. Hea leid on autorilt ka president Päts kui vaid oma Shveitsis asuvast rahapajast hooliv groteskne vanamees. Eesti päästja aura kaob sekunditega. Et mis siis hea rahva kõik rängad venestusaastad elus hoidis? Ikka vahva meestetants.

Varajasel maikuu hommikul

Üks päikeselise maihommiku traditsionaal, mille põhjal Bellowhead on teinud imekauni laulu "One May Morning Early".

One May morning early I chanced for to roam
And strode through the fields by the side of the grove
It was there that I heard the harmless birds sing
And you never heard so sweet
You ne'er heard so sweet
You ne'er heard so sweet as the birds in the spring

At the end of the grove I sat myself down
And the song of the nightingale echoed all around
Their song was so charming, their notes were so clear
No music, no songster
No music, no songster
No music, no songster with them can compare

All you that come here, the small birds to hear
I'll have you pay 'ttention so pray all draw near
And when you're growing old, you'll have this to say
That you never heard so sweet
You ne'er heard so sweet
You ne'er heard so sweet as the birds on the spray

Elu on karneval

Viimaste nädalate märksõna on minu jaoks Robbie Robertson. Kuulan järelejätmatult vanamehe uut How To Become Clairvoyant albumit, loen kõikvõimalikke arvustusi ja intervjuusid. Ammu pole ükski uus plaat sedavõrd hinge läinud. Isegi kui ta ehk Robbie läbi aegade parim pole. Lihtsalt eelmisest on miski 13 aastat mööda läinud. Terve ajastu. Aga legendaarse kanadalase muusika kõnetab endiselt.
Intervjuudes küsitakse Robbielt iga kord, kuidas tema ja The Bandi ülejäänud liikmete vahekorraga lood. Danko ja Manuel muidugi ammu surnud, aga suhted Levon Helmiga ikka täiesti sassis. Levon väidab ju, et Robbie pole paljude laulude tegelik autor. Raske uskuda. The Bandi üheksakümnendate aastate plaatide (kui Robbie Robertson kaasa ei löönud) ja Robbie soolotoodangu tasemevahe on jõhker. Robbie ütlebki kuivalt, et no ma ju andsin neile autoriõigused kui vähegi võimalik. Isegi siis kui Rick Danko ja Levon Helm olid vaid laulu kirjutamise ajal samas toas, said nad kaasautoritena õigused. Aga enamasti nad polnud samas toas eks ole.
Aa jah - elu on karneval. "Life Is A Carnival" on üks Robbie The Bandile kirjutatud klassikuid.
Hmm siia Robbie jutu lõpuks võiks ka mainida, et juhtusin taas kontserdile. Jazzkaarel käisin viimati umbes aastal 1998 kui Bela Fleck Tallinnas esines. Laupäeval siis üle hulga aja jälle. Kameruni bassivirtuoos Richard Bona moblafirma kontserdisaalis. Fännasin peamiselt Aafrika mõjutustega lugusid. Neis tundus hing sees olevat. Standartsem džäss jätab veidi külmaks. See oli samas küll tore hetk kui Richard üksi lavale jäi ja miski aparaadiga oma lauluträkke üksteise peale salvestas.

Unenäohämus

Unenägu on mõnikord nagu tohutu täitumatu unistus. Sa haarad ärgates kramplikult kinni igast detailist. On lihtsalt selline tunne, et nähtu oligi päriselt. Pidi olema - ma olin ju seal ometi ise, hoopis huvitavam ja omapärasem. Seda ei tohi niisama lendu lasta! Aga lendu ta siiski läheb. Juba pool tundi pärast ärkamist upud tavapärasesse argipäeva. Kuni taas ühel ööl...