Pildikesi Soolalinnast

28. veebruaril 1488 sõidab Hiina kagurannikul karile Ch'oe Pu (1454-1504), Korea Cehju saare registrivoliniku laev. Hiinas on parajasti Ming dünastia kõrgaeg. Kuni 12. juulini võõrustavad Pu’d ja tema meeskonda Hiina sõjalised kullerid ning lubavad korealastel sõita mööda Suurt Kanalit Pekingisse ja lõpuks tagasi koju Koreasse. Ch’oe kirjutatud kommentaarid Hiina tollikorralduse, välis- ja sisekaubanduse ja transpordi kohta sellistes paikades nagu Hangzhou ja Suzhou on väärtuslikud dokumendid Mingi ajastu kultuuri ja äri kohta.
Umbes samal ajal algab kaugel Euroopas Salzburgi linna kohal kõrguval Mönchsbergi mäel uue vastupidavama kaitsemüüri ehitus. Müüri vahele ehitatakse mitu vahvat kaitsetorni, mis linna sajandeid turvavad. Mingi dünastiast pole järel just palju peale Ch’oe Pu märkmete, Salzburgi 1488. aasta kaitsemüür seisab püsti tänase päevani. Tornides elavad tavalised linnakodanikud oma igapäevaelu, töömehed korrastavad kuumal suvepäeval teeradasid ja aia ääres on valmis saanud metsmaasikad.
Salzburgi kant on parajalt vapustav segu keskajast pärit ehitisi ja võimsalt mägist loodust.

Hobukaarikud - vanalinna tavaline vaatepilt. Diskreetses kauguses järgneb koristaja, kes tänava jälle kenasti puhtaks kraabib.

Hohensalzburgi iidses kindluses, kus mütati ringi kaugelt rohkem kui 100 aastat tagasi. Taamal mäed nagu ikka Austrias.

Tornide linn, mille vahel lookleb jõgi.

Kaputsiinide mägi. Üles rühkides ja higi pühkides kohtasime vanemat härrasmeest, kes meiega juttu tegi ning mainis, et kõnnib siin Stefan Zweigi jalgrada pidi iga jumala päev terve tee üles ja siis jälle alla.

Kujutle, et elad selle vaatega iga päev. Hommik algab pilguga valgetele mäetippudele.

Üks õhtune hetk peatänaval.

1488. aastal valminud linnamüür, mille tornid täna eluhooned. Ja tee ääres on juba maikuus valminud esimesed metsmaasikad.

München kuumal kevadpäeval

Kui maikuus Salzburgis käisime, oli esimene peatuspaik Lõuna-Saksamaa metropol München. Sest sinna Lufthansa lendab. Tohutu palavus ja linnasüdames laupäeva veetvad rahvamassid. Tuli tubli peavaluga paariks tunniks hotelli varjuda. Aga egas reisil sinna jääda saa.
Põgusa tutvuse põhjal on München üpris silmapaistmatu suurlinn. Kõige väljapaistvam hoone on kahtlemata sõja järel taastatud uus raekoda pika ja põneva kellamänguga, mida päikeselõõsas oskamatult filmida püüdsin. Raekoda on tohutu tuhandete huvitavate detailidega uusgooti stiilis ehitatud majamonstrum. Asub Marienplatzil, kus kahtlemata linna kõige kallim õlu. Väljaku ümbruses on mõned toredad kirikud ja kaunite parkidega paleed, pärastlõunast lõõska turgutava keelpallikvarteti ning puude all petanque'i harrastavate linnakodanikega. Pompöössetest hoonetest mõni üksik päriselt taastatud, mitme kunagist sära meenutamas vaid uue hoone vanamoodselt võõbatud fassaad.

Müncheni tohutu uue raekoja siseõu.

Pargis on palaval päeval mõnus.

Marienplatzil pühapäevase kellamängu algust ootavad turistid.

Värvikad kellamängufiguurid. Kümne minuti pikkuse kellamängu filmimine oli palava päikese käes paras piin. Tulemus on parem avalikkuse eest varjul hoida.

Detail ühe linnahoone fassaadil. Paneb mõtlema kui kaunis võis vanalinn enne suurt sõda välja näha.

Poisid linna uudistamas.

Väga valge mehe bluus

Von Krahlis oli eilseks reklaamitud bluusiõhtu. Ootasin seda tegelikult väga, nagu iga harva kontserti, kuhu võimalus ligi pääseda. The Rude Grooves pakkus sügavalt valge mehe nägemust bluusist. Trummid, bass, elektrikitarr ja volüüm punasesse. Kristjan Pärksoni lauljavõimetest saigi vaid paari rahulikuma loo ajal aimu. Kitarr laulis ta käte vahel küll mõnusasti. Kuid minu jaoks oli sett kaugelt liiga Creami ja Jimi Hendrixi poole kaldu. Tõelist hinge ja gruuvi oli neis lugudes vähe. Kui paaris laulus jõutigi vaikselt maagiale lähemale, lõpetati justkui noaga lõigatult. Kuhu jäi jämm? Lisaks ei istunud mulle liiga tuhmilt kõlanud trummid. Ning viimase bluusi tappis volüüm. Vaevalt tunnise muusikakuulamise järel lõid kõrvad veel kaua pilli.
Aga ma arvan, et potensiaali võiks Rude Groovesil olla. Kui unustatakse klassikalise power-trio poos ja lubatakse muusikal veidi vabamalt voolata. Kodulehel kuulatav mõnus "Good Company" ses suhtes heaks näiteks.

Pikema reisikirja eel (loodan, et mitte asemel)

Sattus silmapilk aega üle olema ja tuli meelde üks maagiline Salzburgi hetk. Olime Jutikuga hommikul bussiga äärelinna põrutanud ja hakanud ühe mäe otsa ronima. Mäe nimi on teiste asjadega kusagil kodus, aga see polegi oluline. Roppu moodi kuum päev oli ja esialgu tekitas mulle üpris võõras pidev ülesmäge rühikine väheke hirmu. Mis siis, et asfalttee ning kindel jalgealune. Äkki käib üle jõu?
Aga paha tunne möödus. Tund või poolteist hiljem tundus hoopis parem. Olime jõudnud metsateele ja puude vahel oli mõnusalt vilu. Äkki ühele lagendikule jõudes heitsime pilgu taevasse. Mäe tipus asuva telemasti kohal liugles hõljuk. Ma ei tea, mis see korrektne eestikeelne termin on neile aparaatidele, aga inimene paistis seal üleval tiibadega ringi liuglevat.
Ja just tol hetkel tuli korraks pähe mõte, et nüüd ma olen Euroopas. Vapustavad vaated pole siin midagi erilist. Rikkust jalaga segada. Meie, tulnud kusagilt põhjast lamedalt ning enamasti pimedalt maalt, kus nõnda vähe imetlemist väärivat. Jah, ei midagi erilist, tavaline tööpäev. Mees läheb kombainiga põllule, naine lükkab heina kokku ja lehmad lamesklevad ning vahivad ükskõikselt taamal paistvaid mäetippe. Nad näevad ju neid iga päev.
Istusime kusagile puuvirna veerde, heitsime pilgu alla orgu ja mõtlesime, et kaugemale enam ei lähe. Vesi saab otsa ning mägironijateks me loodud pole. Aga sel lühikesel hetkel olime meiegi kõige naha ja karvadega Austrias. Vana Euroopa südames.

Puhas kallis pettus

Taevas kõmiseb ja niriseb kauaoodatud vett. Kuid ameti paksude kiviseinte vahel jätkub sõnulseletamatu palavus. Nädalavahetusel pääsesin vähemalt suplema - esimest korda elus juuni alguspoolel. Paukjärve vesi oli imemõnus. Ja polnud kümne kuuga oma algelist vee peal püsimise tehnikat unustanud. Eilne jalutuskäik Vääna-Jõesuus aga näitas, et meri peab veel tunduvalt soojemaks minema enne kui mina teda proovida tahan.
Vist millalgi möödunud nädalal allkirjastasin Avaazi kurva pöördumise, mis puudutas ühte Süüria blogijat, kes nüüd väidetavalt võimude poolt röövitud. Too end "Damaskuse lesbitüdrukuks" nimetanud isik pani netti põhjalikke ja südantlõhestavaid kirjatükke ja luuletusi. Täna selgus, et läksime mõlemad Avaaziga ränga pettuse õnge. Guardian nimelt paljastab, et terrorirežiimi õudusi kirjeldavat neiut pole kunagi olemas olnud. Blogi hoopis pidas keegi habetunud Shotimaal elav keskealine abielus jänki. Loo muudab eriskummaliseks see, et blogi tundus isegi süürialastele endale täiesti autentne. Alles nüüd küsivad blogija kontaktisikud endalt: aga ma pole ju Amina Arafi kunagi näost näkki kohanud? Meile vahetanud, jah seda küll. Jänki oli aastaid tagasi korra Süürias käinud ja vahendas nüüd toona nähtut tänase tõe pähe. Ehk jah, ei maksa liigselt internetis kirjutatut usaldada. Tihti on õige armsana tunduv tõde tegelikult puhas väljamõeldis.

Palju valgust ja muud toredat

Juhtus nii, et sai õhtu linna peal veedetud.
Kõigepealt tunnike bowlingut üle väga pika aja. Aastate eest läks see mäng nagu paremini. Seekord kippus nii, et üks vise enam-vähem, järgmine jõhkralt kõigist kurikatest mööda.
Edasi istusime varjulisel Scotland Yardi terassil ning mekkisime Inglise õlut. Seda on seal päris korralikus valikus ja tekkis kiusatus millalgi taas mõnda neist proovida. Eile maitsesin Abbotit. Hästi mõnus mahe õlu ja milline värv! Selline õrn punakas toon. Kõrvale kuulasime pajatusi Isaac Newtoni elust ja ajast. Filosoofia ja hea õlu sobivad suurepäraselt.
Koju sõites imetlesin lõputut valget õhtut ja mõtlesin kui väga mulle juuni meeldib. Nauding.

Salzburgist Saarineni maja kaudu Käsmu

Kaugelt üle nädala Salzburgi reisist möödas. Pildid korralikult läbi uurimata, reisikiri vaevalt alustatud ja blogi vaikib. Nagu paraku viimasel ajal tavaks.
Praegu siin tööl kasvava palavusega võideldes mõni vahepealne sõna. Reis oli meil igati vahva, veidi väsitav. Sest oli ju Saksamaal ning Austrias juba suur suvi. Kaugelt üle 20 tuhande sammu päevas ja jalad pidasid enam-vähem vastu. Isegi sel unustamatul päeval kui sadu meetreid mäekülge üles ja pärast tagasi alla sai rühitud. Alles nüüd Tallinnas laupäevase vanalinnaekskursiooni aegu tõmbusid lihased krampi.
Värskendav on siit natuke ära kaduda - ja muidugi tahaks kauemaks kui vaid loetud päevadaks. Iga aastaga aina keerulisem vajalikud eurod leida. Veel hiljaaegu ei tundunud elamine pooltki nii kallis kui praegu. Ju ta siis polnudki.
Too laupäeval Vabaduse platsilt alanud ekskursioon oli muuseas põnev. Juhendajaks üks tagasihoidlik prillidega noormees, kes ometi õige tublisti linna ajalugu tundis. Jututeemaks vanalinna kindlustusvööndisse ehitatu. Kuni Tallinn kusagil 19. sajandi keskpaigani kindluslinnade nimekirjas püsis, ümbritses vanalinna kaitseala, millele ühtegi püsivamat ehitist ei lubatud rajada. Vallid ja kraavid - umbes selline vaatepilt nagu praegu Shnelli tiigi ääres või Paksust Margareetast Viru väljaku poole.
Kui sinna müüri äärde mõnel pool lõpuks ehitama sai hakata, polnud just väga palju raha. Majad kerkisid eri aegadel ja ei moodusta mingit arhitektuurilist tervikut. Nii on näiteks Pärnu maantee alguses kõrvuti juugendlik Saarineni maja ning kolmekümnendate modernistlik Laste Maailma hoone. Lihtne elegants suurte akendega. Nagu kahest erinevast maailmast. Sinna vahele mahub veel Suure-Karja nurga range pätsilik monstrum. Ülejäänud kahest taas üpris erinev stiil. Laste Maailma majast Viru tänava suunas edasi on aga püsti jäänud paar päris pisikest kökatsit ja siis järgneb veel üks toretsev juugend.
Millegipärast meenus prillipapat kuulates ammune Hommikuleht. Umbkaudu aastal 1993 ilmus meil siin selline väljaanne. Ja laupäevanumbris kirjutati hästi palju Tallinna arhitektuuri ajaloost. Põhjalikult ja põnevalt. Hiljem pole see teema päevalehtedele huvi pakkunud.
Eile õhtul võitlesime juba Käsmu sääskedega. Linnuteemaliste laulude kontsert, mida domineerisid Bonzo oma võimsa tämbriga ning Triinu Tauli folgilik elegants. Taustabänd oli võimas: Vaigla, Rull, Kappel ja Varts. Rokkida neil aga paraku ei lubatud.
Pärast saime suitsupääsukest vaadelda ja kärbsenäppi kuulata. Käsmu tundus tõelise sirelikülana. Mõnda krunti ümbritses lausa tervenisti õitsev sirelihekk. Ilus. Ja merevesi ei olegi enam jääkülm...