Viljandi pildikiri

Mõni toredam pilt Viljandi folgilt. Mis fotodele ei mahtunud - mõnus ilm (ei tilkagi vihma peale reede lõunat), kaunid noored inimesed, Ro:Toro Silveri naeltega tammepakust imeline löökriist, Jutiku meisterdatud toredad kõrvarõngad ja unepüüdja.
Massiüritusel on alati oma miinused ka. Tohutu sagimine ei lase mõnikord muusikale keskenduda. Jalad väsivad ja kõht läheb ruttu tühjaks. Aga festival on seda kõike väärt. Eriti kui nii neetult harva saab.

Jänedal ehk Jendalis

Enne kui lõplikult ununeb, kirjutan mõne sõna selle suve teatrielamusest, mis sai hangitud Jänedalt. Kuigi millegipärast on etendusest rohkem meeles vapustavalt punaroosa värvi taevas, mida kojusõidul imetletud sai.
Jänedale on üles seatud vist küllalt uus teatrisaal, mida Pulli talliks kutsutakse. Pulli ennast hiiglaslikus talliruumis ringi liikumas ei näinud. Küll elab seal pääsupesakond, kes etendusest ja sagivast rahvast hoolimata oma igapäevatoimetusi korda ajada üritas. Nõnda, et tükki ilmestasid pidev pääsukesesidin ja sisse-välja lendavad linnukesed. Pojad tahavad ju süüa. Isegi teatriõhtul.
"Pärast surma Jendalis" põhineb suurepärasel algmaterjalil. Maria Bencendorff-Bambergi uskumatu elukäik annaks miljon võimalust. Urmas Lennuk toob tema loo lausa olevikku. Maria, tema tütar ja naise kuulsad südamesõbrad Maksim Gorki ja Herbert George Wells Jänedal pragmaatilist, kuid ülimalt uudishimulikku eestlast kummitas. Või no tegelikult on vaimud ikka oma aega kinni jäänud. Peletavad iidseid koletisi ja jagavad omavahel maid asjade pärast, mis ammu unustuses.
Gorki venelik ahastus ja Wellsi ülbe inglase maneerid hakkasid näidendi kestel tüütuks muutuma. Mõlema kuulsa mehe luukered kolisesid kapis koledal kombel, kuid ega Sulev Teppart ja Rain Simmul, suurpärased näitlejad mõlemad, suutnud neid kummituslikke karaktereid mingil moel arendada. Maria ise vaid hõljus ringi ja parema meelega vist veetnuks aega Inglise diplomaat Lockharti seltsis. Aga naise tõelise armastuse kummitust asendas laval papagoitopis.
Lavastuse parimad hetked on vaimude ja totakalt tõepärast nägu eestlase kohtumised. Hendrik Toompere juunior juunior mängib orjarahva vaba poega mõnusa väljapeetusega. Veidi nagu ei tahakski mõista, et kuulsad surnud teda lihtsalt teenrina kohtlevad. Sest nad on ju kuulsad.
Asjalik suveteater seal Jänedal, ainult mõte jääb pähe kui huvitavalt Maria Bencendorffi lugu lavastada annaks. Korralikust filmist rääkimata. Igal juhul tekkis soov tema tütre mälestused kunagi läbi lugeda.

Sallimatus suvel ei puhka

Ühiskondliku aktiivsusega on hetkel kehvasti. Pärast rohelistes tuuleveskitega võitlemisest loobumist anti ühisarutelul mõttekaaslastega mu illusioonidele veel üks põnts. Et seda mõttekaaslust ja ühist maailmavaadet on veel vähem kui lootsin. Nüüd ongi igava endise tunne. Pole kuskilt otsast uuesti alustada.
Ühiskonnadebatid pealegi kaasa elama ei tõmba. Pärast enneolematult igavat valimistulemust on avalikkus võtnud oma valitsuse asemel sugeda kahte lihtsamat vaenlast: Euroopa Liitu ja homoseksuaale. Virtuaalsõda nende kohutavate pahalastega on peetud kuid ja lõppu ei paista. Üle ääre paisuv sallimatus ja vihkamine teevad jõuetuks ning tuimaks. Lõppude lõpuks peab valima, milliste inimestega ühes infoväljas elad.
Ja siis, täiesti ootamatult juhtub aeg-ajalt midagi ilusat. Saavad Liibanonis pantvangi võetud Eesti jalgratturid vabaks ja tulevad naeratades kodumaale tagasi. Poetavad veidi mõistvaid sõnu islami suhtes. Ütlevad, et püüdsid pantvangistajaga suhelda ja neist veidi aru saada. Uskumatu - seitse ränga läbielamise tõttu kannatanud eestlast räägivad mõistlikku juttu.
Aga oota nüüd. Miks nad ei vihka ja vaenlasele püha sõda ei kuuluta? Tuleb anda loogiline vastulöök. Professorile tundub asi veider. Äkki on mehed Stockholmi sündroomi küüsis, kurjade islamistide poolt ajupestud? Sest ega ju õige eestlane hakka võõrast kultuuri mõistma ning kaastunnet väljendama.
Unustame labase positiivsuse ja viriseme edasi. Nagu inkassofirma tänavareklaam ütleb: meie suvel ei puhka.

Puhkust laiali noppides

Kaks liiga kiiresti möödunud nädalat, mis sisaldasid muuseas:
* Wimbledoni ja korduvaid omaette ohkeid, et murutennist õigupoolest enam üldse ei näe. Naiste seas ei valda vana head võrku ründavat mängu enam keegi peale 40-aastase Kimiko Date. Ning meeste finaal Djokovic vs Nadal jätkab samuti jõulise tagajoonemängija ainuvalitsust. Servitõrje on tänapäeval nii täpne ja volleoskused nõnda alla käinud, et võrku lihtsalt pole tervislik tungida. Ime siis, et noored mängijad seda ei õpigi.
* Jaaniõhtuks maale sääskede pureda. Aga muru sees olid metsmaasikad peidus. Ja kopraliha maitses üllatavalt hea. Isegi venekeelset juttu polnud kõige hullem kuulata. Lõke tõusis pärast järve ääres taevani ning kõrvetas mõnusasti. Ehk ka paar tülikat sääske?
* Põhja-Läti ehk Vidzeme turismibroshüür paistab igati ilus ja põnevaid paiku hulgi, aga reaalne elu on veidi teine. Viidad on sealmail hooletusse jäetud, maanteed lagunenud, mõisad kokku kukkumas. Näiteks kukesammu kaugusel Eesti piirist asuv unine Ergeme asula. Käisime seal Vidzemet tutvustaval lehel välja reklaamitud keskaegse linnuse varemeid otsimas. Paras kannatuste rada. Ainus varemeteni juhatav viit asub kusagil kõrvaltee ääres kuhu kuidagi pöörata ei oska. Varemed ise on puid ja rohtu täis kasvanud, keskel rohi rinnuni. Ainus seletav silt sügavalt lätikeelne. Njah. Ergeme küll turisti külla ei oota. Küllap see muidu silmapaistmatu paigake siis ilma hästi ära elab.
Ja polnud see paraku üksik näide. Ainus juurdepääsutee jõeäärsele looduspargile oli teetööde tõttu suletud. Kohalik hiidtamm asus päris ligipääsmatus paigas, võisid vaid kruusateelt üle põllu teda imetleda.
Pea ainus paik, mida meie teekonnalt soovitada julgen, on Cesvaine loss Modena linna lähedal. Seda kohta muuseas turismilehekülg ei soovita. Aga tegemist on hästi ilusa maakivist hoonega, ehitatud üsna 19. sajandi lõpus. Milleski meenutas mulle Glehni lossi. Seest on ta paraku tulekahjust puretud ja tühi. Aga kui üles torni ronida, avaneb ainulaadne vaade kahe pojaga kurepessa.
* Filmiõhtuid juhtus ka sekka. Praegu meie kinodes jooksvad Super 8 ja Kõrvalmõjud on mõlemad igati kobe ajaviide. Igatahes paremad kui telekast näidatav kolmanda järgu jura. Soovitav hilisel õhtutunnil kui kuumus veidi järgi andnud.
* Ühel eriti palaval päeval käisime külas maheaiandis. Vana talumaja juures on püsti hiiglaslikud kasvuhooned. Tomat, arbuusid, viinamarjad, lõpmatul hulgal maitsetaimi, mille nimesid ma isegi ei püüdnud meelde jätta. Kõik ilma keemiata kasvamas ja ägedalt. Pool tonni tomatit maha müüa pole mingi probleem.
Aga palavus häirib hullupööra. Ei kujuta ette kuidas sellises paigas toimetada suudaksin kui isegi niisama seista tundub võimatu. Ja lisaks see aina kasvav hirm puukide ees, mis mind igas kõrgema rohuga kohas haarab.
Mõnus on hoopis vanas jahedas hoones jäätist limpsida ning toredate inimeste jutte kuulata. Aga raske pole aru saada kui hirmsat tööd seal päevast päeva rügatakse.
* Nüüd rügan minagi veidi. Kah kuumas kohas nagu see kontor meil siin jätkuvalt on. Puhkus ajalugu.