Põdrasarved, kibuvitsad ja roosid

VAT teater mängib Kultuurikatlas The Black Riderit. Jõudsin minagi ühel õhtul seda vaatama. Reklaamitakse seda tükki millegi erakordsena - nimelt seepärast, et Tom Waitsilt selle lavastamisõigust pikka aega taotleti. Nüüd muidugi on juba 2011 ja Eesti teatris on enam-vähem kõik tehtud ja nähtud. Nii uuendusliku või ennekuulmatuna see tükk ei tundu.
Raivo E. Tamm on suurepärane näitleja, saab vaid liiga harva oma mitmekülgsust näidata. Ning paremat Waitsi laulude esitajat kui Lauri Saatpalu Eestist ei leia. Kiidaksin ka grimmi, mis vanas tehasehoones eriti efektne. Ja eriti mõnus on see, et kasutatakse elavat muusikat. Seda kallist, aga olulist lisaväärtust on meie teatris ikka väga arva. Kui ooperi- ja operetiteatrid välja arvata.
Vanal saksa rahvajutul põhinev kurva armastuse lugu on ise muidugi lihtsakoeline. Ja eks lauludega üritatakse vältimatut finaali viimseni edasi lükata. Peale Saatpalu muidugi ülejäänud näitlejad laulda nii hirmus täiuslikult ei oska. Aga häbisse ka ei jää.
Waitsi hääle maagia muidugi annab nendele lauludele palju juurde. Vahest siit tulebki tüki kõige suurem puudus. Asja on ilmselt püütud teha väga originaalitruult, aga VAT teatri näitlejatega ei vea seda avantgardi maagiat päris lõpuni välja. Kindlasti oleks Black Rider 20 aastat tagasi mõnevõrra vägevam tundunud.
Kultuuripealinna potisiniste pleedide jäänused jäävad aga mu valgeid pükse pikemaks ajaks kaunistama.

Kultuuraline nädalalõpp

Hall argipäev ei ole blogimist väärt. Lühemad mõtted ja viited lähevad nüüd pigem feissbuuki. Seepärast ongi siinne elu nii vaikseks jäänud. Selline aeg hetkel.
Aga nüüd siiski paar kultuuralist üritust, mis kindlasti mõnda veidi põhjalikumat sõna vääriks.
Kõigepealt Aki Kaurismäe "Le Havre", mida meie edumeelne kultuurikino Artis just praegu demonstreerib.
Ma olen kinohull siis kui selleks aega leian ja põnevad asjad mugavalt kätte tulevad. Kaurismäki filme olen muidugi vaadanud, aga pigem neid vanemaid. Ses mõttes ma ehk pole tema eriskummalise stiiliga päris nii kodus kui paljud teised. Eks paljudel režissööridel ju on oma segiajamatu käekiri. Almadovaril näiteks. Kaurismäel vist kah. Hoolimata filmi teemast ja käsitletavast ajastust.
"Le Havre" on tegelikult justkui Prantsuse film. Olles samas nii soomelik kui vähegi võimalik. Sisult igati tänapäevane lugu vanast mehest, kes püüab aidata Aafrika poissi oma ema juurde Londonisse. Immigratsiooniametnike ja politseinike kiuste. Vaatamata armastatud naise justkui lootusetule haigusele.
Aga filmis endas on kõik retro, rõhutatult vanamoodne. Inimeste riided, neid ümbritsevad asjad, autod, vanad kitsad linnatänavad. Viiekümnendad, ehk napilt kuuekümnendad. Igatahes mitte 21. sajand. Ja muidugi Kaurismäki iseloomustavad aeglased kaadrid pisut juhmide pilkude ja ülepikaldaste reageeringutega. Ilmetu väline külmus, sisemuses peidus soe armastus. Nojah ning siis see rõhutatult tehislik valgus, mida Kaurismäki kasutab. Justkui tahaks esile tõsta, et see ei ole päris elu vaid ikkagi film. Põrgusse need dogmaatikud!
Prantsuse näitlejad ei oska muidugi stiilipuhast soomlast päriselt välja mängida. Aga selleks on Kaurismäkil kaasatud lemmiknäitlejanna Kati Outinen, kelle uskumatult kuiv ja ilmetu nägu ühes puise prantsuse keelega on täiuslikkus ise.
Õnnelik lõpp on paras üllatus. Päris paras.
Nojaa ja siis teise nähtusena laupäevane Tane Mahuta kontsert Katariina kirikus. Teate küll seda jahedat pooleldi varemetes hoonet Dominiiklaste kloostri juures, kus vahest ka teatrit tehakse.
Olude sunnil pidin linna omaette seiklema, ühistransporti kasutades. See on teatavasti puhkepäeva õhtuti ütlemata vastik. Ma isegi ei mäletanud enam kui vastik. Bussid ju liiguvad siis aeglaselt ja harva, liinide liikumised on omavahel kooskõlastamata. Nii et sa muudkui seisad ja ootad ning jälgid rahutuid teismelisi, kes sellisel kellaajal peamiselt väljas liiguvad.
Lõpuks linna jõudnud, oled nii väsinud, et tahaks kohe koju tagasi sõita. Aga õnneks ma seekord siiski kõndisin Vene tänavale ja ostsin pileti.
Seal kirikus sees oli koledasti pime. Eriti seal, kus publik istuma pidi. Pooleldi käsikaudu õnnestus siiski vaba iste leida. Lava aga oli väga armsalt ja soojalt valgustatud. Punast ja kollast. Kuus istekohta muusikutele. Osaliselt toolid, osaliselt niisama nahkadega palistatud alused. Tagaseinas vanad raidkivid. Ilus vaatepilt tõesõna. Pärast tegi seal veel üks noormees tuletantsu. Vägev värk.
Ja kui noored hipid lõpuks tulid ja mängima hakkasid, oli neid vaimustav kuulata. Ma ei ole sellisest "new age" asjandusest kunagi suuremat pidanud, aga neis lastes oli hinge. Igaüks omaette isiksus. Vaikne prillidega tshellopoiss, veidi metsikuma käitumisega soomlane, rätsepistes joogaõpetajanna, bändi ilmselge juht Tom Valsberg kõigi keskel troonimas, siis veel üks väike õrna häälega neiu ja viimasena vene aktsendiga alati naeratav tüdruk, bändi multiinstrumentalist. Torupill, vilepillid ja igasugused muud asjandused, millele ma nimegi ei oska anda.
Laulud olid Indiast, Uus-Meremaalt, Mehhikost, Rootsist. Vist paar algupärandit ka. Päikesest ja kõiksusest ja armastusest. Vahepeal tuli keegi noormees ja jutustas väga armsalt Tane Mahuta loomismüüti. Tundus, et bändi liikmed olid üllatunud nii selle üle, et saalis oli nii rohkelt publikut kui ka sellest, et seal oli niipalju esmakordseid, Tane Mahuta süütuid kui nii võib öelda. Aga nad viitsisid meie kõigiga rääkida, meie kõigi hingi puudutada.
Pärast polnud mul poole ööpäeva pikkusest peavalust ka suuremat lugu. Jaksasin siiski nõnda toreda elamuse vastu võtta. Üle hulga aja.